Jälki tegu osav PR olematuks ei tee

Äripäeva lugejate küsimustele vastas suhtekorraldusbüroo Corpore partner ja juht Meelis Kubits.

Miks on olnud teie klientideks märkimisväärselt palju negatiivse kuvandiga ärimehi (Leonid Apananski, Ernesto Preatoni, Oliver Kruuda, Toomas Annus, Ain Hanschmidt, Enn Pant, Vjatšeslav Leedo, Guido Sammelselg jt) ja nende ettevõtteid? Kas olete raha eest valmis tegema kõike? Mnjah. Põhjalikuma uurimistöö tulemusel saanuks kokku veel volüümikama seltskonna. Personaalia nõuab ka mõnes osas personaalset vastust. Leonid Apananskiga oli mul võimalus töötada koos paaril aastal 1995-1997 ehk siis, kui ka tema asjad läksid päris hästi. Ja ma julgen öelda, et õppisin sellelt targalt juudi ärimehelt väga palju. Nii nagu suur osa tolleaegsest Eesti poliitilisest eliidist, keda ta seal kantseldas. Iseasi, kes seda nii väga enam tunnistada julgeb. Või võtame Guido Sammelselja, kes tuli 2000. aastal meie kontorisse ja ütles: "Pakkuda on järgmise viie aasta kõige huvitavam töö, raudtee erastamine." Ja erastamise lõpus 2001 ütles: "Poisid, te olete siin tublisti toimetanud, küsige boonust." Ja Guido pidas oma sõna. Töö oli huvitav ja saime ka makstud. Nii et kõiki töid tuleb vaadata omas ajas. Enamik on neist ju ka Äripäeva aasta ärimehed, mis ei ole seganud lehel enne või pärast valikut kriitiline olla. Kui me nüüd rahulikult analüüsime, siis saame aru, et Preatoni ja Pandi panus Eesti majanduse arengusse on hindamatu. Ja mida nad siis ikka nii väga halba meie väikesele ja uhkele rahvale teinud on?

Kas alustav ettevõte üldse peab mõtlema PRi peale või on see eeskätt suure ettevõtte mure? Olari Taal on vist kunagi öelnud, et kui ettevõtjad maksnuks õigel ajal suhtekorraldajatele kolmandiku sellest, mida nad on advokaatidele viinud, siis võinuks selle kaks kolmandikku endale jätta. Iga ettevõte peab mõtlema kommunikatsiooni peale, alustav seda enam.

Loetlege palun kolm viga, mida ei tohiks ettevõte kindlasti teha, kui ta ei taha oma mainet avalikkuse silmis jäädavalt rikkuda. Börsifirmadega on asi lihtne - valetamine, info varjamine või selle ilustamine. Muude subjektide puhul on aga maineküsimus oluliselt keerulisem. Ei ole siin midagi jäädavat. Inimese mälu on ikkagi väga lühike. Paljud sulid on tagasi. Kes teisel, kes kolmandal ringil.

Kes on parim avalikkusega suhtlev Eesti ärimees või tippjuht? Rein Kilk, kui võtta etaloniks Richard Branson. Kilk peaks tegema mingi selge jaebrändi ning keerama oma vitaalsuse rahaks.

Kas meedia teeb Eestis edukatele inimestele liiga või on osa inimesi andnud ka ise korraliku panuse, et neist enam väga positiivselt ei arvata? Ärapanemist ja kurjust on oluliselt vähem. Ja muidugi algab kõik inimesest endast. Kui tegu on ikkagi jälk, ega kommunikatsiooniga saa seda oluliselt muuta. Me keegi ei kujuta ette pealkirja "Näe, kus varastas, aga elegantselt". Suurim häda on minu meelest see, et kui tekib mingi tõsine faktiviga või valearvamus, siis seda enam online'i avarustest ei püüa.

Kas suhtekorraldajaid ei ole meie väikese riigi kohta mitte liiga palju? Vastab tõele, on palju jah. Erasektor reguleerib end ise, kuid avalik sektor on meil kummist. Omal ajal mõtlesin sellist mõtet, et ajakirjandus võiks teha avaliku sektori võtmeisikutega tehingu, mille käigus suur osa suhtekorraldajatest leiaks mingi muu funktsiooni. See sunniks ametnikke ja (oma)valitsejaid rohkem otse ning vahetult oma tegevust kommunikeerima, mitte vastama igale päringule vaid pressiesindaja kaudu.

Mis on keskmine eduka suhtekorraldaja palk? Edukal suhtekorraldajal ei saa olla keskmist palka.

Kas olete suhtekorraldajana ka ära öelnud mõnele kliendile? Mis on Teie eetilised tõekspidamised või on see nagu õigusbüroo, et teenindada saab iga kaabakat, kuni tal raha jagub? Ligi 17aastase praktika jooksul (kui jätta välja selged huvide konfliktid) oleme ära öelnud umbes korra aastas. Üha enam tekib olukordi, kus töö vastuvõtmine võiks tekitada probleemi mõne inimese või ettevõttega, kes ei ole seejuures meie klient, kuid kelle suhtes on kujunenud isiklik sümpaatia. Ma ei armasta raha nii palju, et selle nimel inimestega tülitseda.

Kas Teie hinnangul riik ja ettevõtjad kujundavad Eestist ühtset pilti või aetakse asju eraldi? Esiteks ma ei jaga seisukohta, et Eestil on justkui mingi suur maineline probleem. Oluline on olla heas kirjas naabrite seas, tuntud suurtel turgudel ja kohal seal, kus sünnivad olulised otsused. Seda põhimõtet on hästi järgitud. Ettevõtjate ja riigi koostöö on vältimatu ja toimib. EASi kampaaniad on harmoonias suurfirmade tegevusega. On üks väga lihtne põhimõte, mis sobib rakendamiseks nii tavakodanikule kui ka ettevõttele. Väljaspool riiki kodumaast halvasti ei räägita.

Kuidas hindate Eesti-Vene suhete hetkeseisu? Eesti-Vene suhteid hindan heaks. Või ütleme siis nii, et viimase kahekümne aasta jooksul on olnud üksikud perioodid, kus suhted on olnud paremad kui praegu. Tõsi küll, praeguste suhete eripära on see, et poliitikud omavahel praktiliselt ei suhtle. Ja mida me näeme? Suhtlema on hakanud inimesed. Turistid nii ühes kui ka teises suunas, ettevõtjad käivad väga tihedalt läbi, kultuurivahetus hoogustub. Ja see on ka suuresti Eesti turundusinimeste ja meie sõprade tehtud töö Venemaa suunal.

Kas olete nõus Raul Rebase artikliga "Poliitiku kollane surm" Postimehes? Kas kollase ja surma vahel saab tõesti võrdusmärki panna? On ju ka vastupidiseid näiteid. Sven Sester kukkus eelmisest riigikogust välja ja saade "Laulud tähtedega" tõi ta tagasi. Tabloidid on teatud olukorras ainuke võimalus üldse pildil püsida. Mulle meenub Savisaare näide kümmekond aastat tagasi, kui suured lehed teda eirasid. Ühel hetkel hakkas linnapea välja ilmuma Kroonikas. Kord ühe naisega, kord teise naisega, kord kahe naisega koos. Sven aga on üldse väga tubli mees. Minu üks esimesi kliente 1995. aastal. On päris selge, et kui poleks olnud Sesterit ja veel mõnda tarmukat Eesti ettevõtjat, siis kirjutaksin ise siin mõnele vastajale sapiseid anonüümseid küsimusi, selle asemel et neile Äripäeva peatoimetaja palvel vastata.

Autor: ÄP