Riigihanked tammuvad ebatõhususe soos

See ei ole esimene kord, kui kirjutame riigihangete ebaefektiivsusest nii tellijale, ettevõtjale kui ka ühiskonnale tervikuna. Kriisi ajal ja selle järel ehitusturul domineeriva või lausa monopoolse staatuse omandanud riigisektor ei soovi aga endiselt vastutust võtta, muutuda tõhusamaks ja tagada sellega parem lõpptulemus.

Tänases Äripäevas esitavad ettevõtjad kaks lihtsat ettepanekut, kuidas hanked tõhusamaks muuta ning ühtlasi kiratsevat ehitusturgu turgutada. Äripäeva hinnangul on ettepanekud mõistlikud, seda enam, et tagaksid parema kvaliteedi, tihedama konkurentsi ja elavdaksid ehitusturgu ilma lisarahata, mida praegu niigi napib.

Suur- ja väikeettevõtjad ütlevad kui ühest suust, et ehitusturg on põhjas. Turu domineerivaks tellijaks on muutunud avalik sektor, kelle osakaal on kasvanud ligi kahe kolmandikuni. Esmapilgul peaks see tähendama konkurentsi tihenemist ja kvaliteetsemat lõpptulemust. Kuid rahulolematus riigihangetega ei ole kuhugi kadunud ei tellija (avalik sektor), pakkuja (ehitusettevõtja) ega kasutaja ehk maksumaksja vaatevinklist.

Kvaliteet. Praeguste riigihangete süsteemi põhiliseks veaks on eelkõige oskamatus hakeid koostada ja korraldada. Asutustel, kes tellivad ehitusi harva, pole piisavalt ei teoreetilisi teadmisi ega praktilisi oskusi. Ettevõtjate ettepanek luua teatud hankesummast alates riigiülene kompetentsikeskus on mõistlik, kuna tagab juba eos parem tulemuse. Seda enam, et keskust pole tarvis luua - see on Riigi Kinnisvara AS näol olemas. Arvestades, et riigil on plaanis tugistruktuure, nagu raamatupidamine, niigi ühendada ja optimeerida, sobib riigihangete korraldamise kontsentreerimine kenasti samasse mustrisse.

Konkurents. Ehitajad kaebavad ka maksetähtaegade peale, mis nende kinnitusel ulatuvad isegi kolme-nelja kuuni. Lühendades tähtajad 30 päevani, on riigil võimalus lüüa mitu kärbest ühe hoobiga. Esiteks soodustada konkurentsi, kuna liiga pikad maksetähtajad pärsivad väiksemate firmade, kel pole piisavat puhvrit, osalemist hangetel. Teiseks elavdada likviidsuskriisis vaevlevat ehitusturgu - piltlikult panna vereringe käima. Kolmandaks näidata eeskuju kogu sektorile tulevaseks arenguks.

Riik ei tohi olla küüniline. Riigi ainuke vastuargument on nõrk. Näiteks rahandusministeerium sisuliselt hiilib vastusest kõrvale - räägib pigem aiaaugust, aga muudatuse vajadust ei tunnista. Tegu olevat lepinguliste suhetega, mille aspektid räägivad omavahel läbi kaks osapoolt. Ümber ei saa lükatud ei avaliku sektori monopoolne seisund, kehv kvaliteet, präsitud konkurents ja tõhusus ning ettevõtlushuvid.

Veelgi enam - alles suvel kõlasid näiteks majandusminister Juhan Partsi suust ähvardused, et ehituselt minemajalutajad ootavad karmid tagajärjed. Ähvardus, mis lähtub justkui küünilisest eeldusest, et osaledes hangetel, on ettevõtja algusest peale plaaninud töö pooleli ja raha saamata jätta, rikkuda oma maine ning hullemal juhul sattuda võlgadesse ja minna pankrotti. Jah, ka ettevõtja peab riskidega arvestama, kuid ta teeb seda nii või teisiti iga päev.

Riigihangetel on mängus ka laiem, ühiskondlik huvi - ning eks ole ehitusettevõtjadki olulise osa ühiskonna toimimisest. Tõhusust ei saa olla kunagi liiga palju ja kriisiaeg pidi olema parim reformideks. Leidkem lahendus, sest uut kriisi ootama jääda ei ole mõistlik.

Autor: ÄP