Viis aastat Saviliiva kinnisvarakingitusest

Jutt käib Tallinna linnavalitsuse ellu kutsutud Saviliiva elamuprojektist sundüürnike ja noorte perede elamuprobleemide lahendamiseks. Loosivõitjaid ootasid 32 poolteisekorruselist eramut ning 182 uhiuut korterit kenades värvilistes kolmekorruselistes majades. Ümberringi vaikne ja roheline elurajoon, meri vaid väikese jalutuskäigu kaugusel. Lubati, et piirkonda tulevad ka poed ning isegi oma lasteaed. Unistuste kodu!

Ja hind - vaid 19 500 krooni maja ja 18 300 korteri ruutmeetri eest. Turuhind sama piirkonna korteritel oli sel ajal 30 000-35 000 ruutmeetrilt ning kinnisvarahinnad paisusid ses kandis tollal tempoga 15 protsenti aastas.

Osa süllelangenud õnnest läks peatselt müüki. Seega sisuliselt said loosiga võitnud kohe justkui miljonärideks. Loosimine toimus paraku ajal, kui kinnisvarabuum oli tipus, kuid korterite valmimiseni kulus veel aega ja nõnda jõudis kinnisvaraturg selleks ajaks juba jahtumise märke hakata näitama. Paljud Saviliiva loosivõitjad siiski teenida üritasid. Nii oli kaks aastat pärast loosimist Saviliiva 214 objektist müügis 31.

Massilist spekuleerimist aga ei tulnud ja nagu näitab kinnistusraamat praegu, pole enamik loosivõitjaid elukohta vahetanud. Kümmekond neist üritavad nüüd oma eluaset müüa, tõsi, hinnad muidugi pole ammu enam need, mis vahepealsel mulliajal.

Saviliiva elurajooni ehitas Tallinna linna tellimusel Merko Ehitus. Ilusa eesmärgiga ellu kutsutud projekt oli paraku korraldatud nõnda, et keegi elamispinna taotlejate tausta ei kontrollinudki. Kas korteri või majasoovijal oli ka reaalselt elamispinnaga kuuse all elamise olukord või oli tegemist inimesega, kelle kontol terve hulk kortereid, ei läinud arvesse. Pärast loositulemuste selgumist tuligi välja, et võitjate hulgas oli küllalt neid inimesi, kel mingit häda elamispinnaga polnud ning Saviliiva elamispind oli vaid toredaks süllekukkunud kingituseks. Inimesed osalesid loosimises mitte sellepärast, et oleks olnud vaja väga elamispinda, vaid seetõttu, et terendas võimalus saada odavat kinnisvara.

Sundüürnikke omanikest veerand. Kuigi projekti üheks sihtgrupp olid sundüürnikud, näitab kinnistusraamat, et 214 majast või korterist läks tegelikult sundüürnikele vaid 64, kirjutas Äripäev viis aastat tagasi.

"Mul oli seaduslik alus kandideerimiseks, muud ei olnudki. Vaatasin, et mahun nende tingimuste alla, ja otsustasin, et nii on mõistlik teha, kogu lugu," põhjendas toona korteriloosis osalemist Heiki Visse, kellel lisaks süllekukkunud Saviliiva kolmetoalisele oli juba olemas Tallinnas elamukrunt, kesklinnas neli korterit, korter Pärnus ja maatükk Põlva vallas.

Harju maavalitsuse nõunik Kaarel Kose elab juba ligi viis aastat Saviliival. Kiusatust korterit müüa polevat tekkinud, kuna korter sai valmis siis, kui suurem kinnisvarabuum juba läbi oli. "Mul oli vaja elamiseks kohta ja sellepärast sinna ka kolisin. Minu probleem sai lahenduse - olime noor pere, kes vajas elamispinda," ütleb Kose. Ta arvab, et loosimises osalenud inimeste tausta oleks muidugi võinud paremini kontrollida, kuid vaevalt et sellega oleks saanud vältida kinnisvarahangeldajate skeemitamist.

Lasteaaialubadus jäigi vaid lubaduseks. Kose ütleb, et üldiselt talle meeldib elada Saviliival, sest see on ilus roheline kant heade kergliiklusteede ja sportimisvõimalustega. Kuid pahane on ta sellepärast, et arendust esitledes lubati ka peatselt valmivat lasteaeda, mida aga pole piirkonnas tänaseni. "Samuti on veidi kummaline, et kogu Kakumäe/Vismeistri ala ei hinda linna(osa)valitsus eraldi asumiks, kuna sealt on puudu elementaarsed teenused nagu kauplus, kool, lasteaed ja ühistranspordiühendus on väga harv ning ebamugav," ütleb ta.

Kuigi Saviliiva ehitamise käigus oli linnavalitsus promonud projekti kui abikätt sundüürnikele, rõõmustas projekti kureerinud Tallinna abilinnapea Taavi Aas vahetult pärast selle lõppu intervjuus Äripäevale mitte niivõrd sundüürnike, vaid sellepärast, et Tallinn sai juurde 214 peret maksumaksjatena.

Nüüd ütleb Aas, et projekt täitis eesmärki: inimesed said eluaseme kenasse piirkonda ja linna väljanägemise koha pealt on oluline see, et samal ajal elamutega valmis ka majadevaheline ruum (sõidu- ja kõnniteed, valgustus, haljastus) ehk et tegemist oli terviklahendusega.

Loosimise mõttekus ka tagantjärele küsimärgi all. Miks ikkagi loosimine, millesarnast pole ei enne ega pärast Saviliivat enam taolises kontekstis kasutatud? "Kuna tegemist oli sisuliselt vara võõrandamise/omandamise, mitte eluruumide üürile andmisega, mida võib käsitleda kaudse toetusena teatavale sihtrühmale, siis oli mõte anda eluaseme omandamiseks õigustatud isikutele võrdsed võimalused, ka asjaõigusseadus ütleb, et võrdsete võimaluste korral rakendatakse liisu heitmist," vastab Aas e-kirjas.

Domus Kinnisvara elamispindade osakonna juht Maria-Kristina Sarapik ütleb, et Kakumäe on kinnisvarapiirkonnana üldiselt väga hinnatud kant. "Eriti hinnas on vanemad tänavad Vabaõhumuuseumi lähedal, vähem Selveri tagused põlluarendused," ütles ta. "Saviliival ikka ostetakse-müüakse, kuid üldiselt on nõnda, et kui asjal on küljes sotsiaalkorteri maik, siis kes tahab ikkagi Kakumäele omast luksust, siis see sinna elama ei lähe."