Riigivõlakiri kuulutab üha sagedamini riski

Äripäev kirjutab täna taaskord, kuidas Eesti pensionifondid on riskivabade riigivõlakirjade asemel paigutanud rahad kasvavalt riskantsetesse. Kuid probleem ei ole mitte niivõrd valitud riikides, kui riigivõlakirjades laiemalt - need on muutunud üha enam turvalisest ja madala intressiga investeeringust kõrge tootlusega riskipaberiteks.

Äripäeva hinnangul iseloomustab pensionifondidega toimuv hästi võlakriisi tagajärgi: vastupidiselt senisele, ei ole ühegi riigi võlakiri enam riskivaba ning nii leiavad fondides sisuliselt aset hüpped vaid ühest riskist teise.

Eesti pensionifondid on selles mõttes piltlikuks näiteks. Kui Kreeka, Portugali ja Iirimaa võlakirju Eesti pensionifondidest enam naljalt ei leia, siis n-ö uued paigutused on võlakriisi tingimustes osutumas vähemalt sama riskantseteks. Nii moodustab Swedbanki konservatiivseimas K1 fondis kriisi fookusesse nihkunud Itaalia võlakirjad koguni 10% kogu mahust. Ning kui Itaalia võlakirjade tootlused on juba 7% taluvuse ehk riskipiirilähedal, siis tema kõrval muutuvad üha riskantsemaks ka vankumatu ja kuulikindlana näivad. Nii ähvardab juba pikemat aega Prantsusmaa riigireitingut alanemine. Eile aga polnud investoritel piisavalt huvi isegi Saksamaa riigivõlakirjade vastu, mistõttu 35% neist jäi müümata. Teisisõnu, oleme olukorras, kus tuleb nõustuda makroanalüütik Hardo Pajulaga: kõik on võimalik ning vastupidine viitab eelkõige kujutlusvõime puudulikkusele.

Riigivõlakiri tähendab riski. Paradoksaalsel kombel võib nii praeguses olukorras konservatiivsest võlakirjafondist saada riskantsem rahapaigutus kui mõõdukast aktsiafondist. See tähendab, et ühe teenusepakkuja konservatiivne pensionifond võib olla märkimisväärselt riskantsem kui teisel ning vastupidi, teise progressiivne fond samavõrra alahoidlikum esimese konservatiivsest. Teemal, et pensionifondide maski taga on peidus erinevad näod, kirjutasime ka pool aastat tagasi ning suurt muutust ei ole märgata. Pensionifondid ei ole enam mõõdetavad ainult alalhoidlikkuse ja äkilisuse skaalal, vaid võimalike riskide ja tootluste hindamiseks tuleb vaadata lähemalt ka pealispinna taha.

Mis on alternatiiv? Isegi pealtnäha ühemõttelise otsuse tegemine, kas valida pikaajaliselt investeerimise aktsiad või võlakirjad, on keeruline, sest see sõltub usust, kas tulevik on vastavalt inflatsiooniline või deflatsiooniline. Kuid tulevikku üle poole aasta praegu keegi ennustada ei oska. Nii näibki, et pensionifondid hüppavad ühest ämbrist teise.

Kuid see ei ole vältimatu paratamatus, sest esiteks saaksid Eesti pensionifondid palju rohkem ära kasutada oma eeliseid. Vastupidiselt suurtele Euroopa megafondidele on Eesti pensionifondid väikesed ning saavad vajadusel kiiresti ja paindlikult oma rahapaigutusi muuta, ilma et see mõjutaks turgu. Kuid siin on pensionifondid end kahvlisse mänginud, kuna otseinvesteerimise asemel eelistatakse üha enam võlakirja- ja aktsiafonde. Teiseks, tasub kaalumist investeerimine ettevõtete võlakirjadesse, mis näivad olema turvalisemad. Näiteks USA suurfirmad, nagu IBM, Wal-Mart, Johnson & Johnson müüvad tooteid, mida vajatakse, teenivad kasumit, on suure rahavooga ning tegutsenud oluliselt kauem kui nii mõnigi pensionifondide investeeringute top-5 kuuluv riik. Teisisõnu - isegi vaid halbade valikute hulgast saab teha parima.

Autor: ÄP