"Astun tagasi"

Michal selgitab oma pöördumises lahkumisotsust ning kritiseerib prokuratuuri, kes tema sõnul on usaldamatuseõhkkonna tekitanud.

Järgneb Michali lahkumiskiri:

Head mõttekaaslased ja sõbrad!

Otsustasin Eesti Vabariigi justiitsministri ametist tagasi astuda. Ma lahkun, et kaitsta Reformierakonda ja Vabariigi Valitsuse töövõimet. See on minu isiklik otsus.

Tegin sellise otsuse oma hinges juba mõnda aega tagasi. Olen oma otsust arutanud peaministriga ja selle temaga kooskõlastanud. Ta toetas mu otsust.

Loomulikult olen ma nukker, et poliitiline olukord on selliseks kujunenud. Mul on kahju, sest paljud algatatud asjad on pooleli.

Sellist otsust – ametist tagasi astuda – ei tee ükski valitud isik hetkeemotsioonist lähtuvalt. Olen selle enda jaoks põhjalikult läbi mõelnud ja selgitan, miks selline otsus sündis.

Õiguskaitse vajab muudatusi

Lahkun, sest pean raskendatuks töötamist olukorras, kus näen oluliste muudatuste vajadust õiguskaitse valdkonnas, kuid nende tegemine on minu isiku vastaste rünnakute tõttu sihilikult takistatud.

Rea samme inimeste põhiõiguste paremaks kaitsmiseks oleme juba astunud. Oleme viinud seadusandlusesse muudatused, mis nõuavad inimeste teavitamist nende eraelu riivamisest. Oleme sätestanud loetelu, keda üldse ja millisel juhul võib vabas Eestis jälitada.  Niisamuti ka põhimõtte, et igaühel, kes tunnistusi annab, on õigus kaitsja abile. Suurendasime märgatavalt rahastamisvõimalusi õigusabiks neile, kes seda vajavad. 2015. aastast rakendub jälitustoimingute infosüsteem, mis annab ülevaate varjatud jälitustegevuse üle. Kõik see töö peab jätkuma – inimeste õiguste kaitse on justiitsvaldkonnas tähtsaim.

Ma ei saa olla ministrina rahul ka sellega, et rahvusvaheline korruptsioonivastane organisatsioon GRECO andis oma hindamisvisiidil Eestisse prokuratuurile esialgselt murettekitava hinnangu. GRECO hinnangutest üks olulisem seisukoht puudutab järelvalvet prokuratuuri üle. GRECO näeb probleemina ka huvide konflikti ja korruptsiooniriski prokuratuuris.

Näen probleemi, et prokurörid ei arutagi eetikakoodeksi piiridel käimist, mis keelab ühte konkreetset juhtumit kasutada enesereklaamiks. Mida muud kui enesereklaam on pikad persoonintervjuud ühe kriminaalasja alguses? Kas see on erapooletu infojagamine või juba ette publiku häälestamine? Probleeme prokuratuuri eetikakoodeksi järgimisega laiemalt näeb ka korruptsioonivastane ühendus GRECO.

Samuti on kõhedust tekitav käitumine kutsuda inimesi üles andma kriminaalasjas tunnistusi ja lubada ette igaühele karistamatust, kui vaid antakse sobiv tunnistus. Kes Eestis võib olla kindel, et ka tema vastu seda ühel päeval ei rakendata?

Tsiteerin Advokatuuri esimeest Toomas Vaherit 30.05.2012 Postimehes „Kõhedust ei tekita mitte niivõrd see, keda praegusel juhul kavatsetakse kahtlustatavaks tunnistada ja keda mitte, kuivõrd asjaolu, et kriminaalseaduse kohaldamine ja kriminaalmenetluse toimetamine on muutunud liiga suures osas politsei ja prokuratuuri suvaks ning et niisugune isikupõhine selektsioon on üldse politsei või prokuratuuri kätes.

/…/ Kriminaalmenetlus, eriti niivõrd tundlikul teemal, ei pea mitte ainult olema, vaid ka näima õiglane. Seega tuleks menetleda kõikide võimalike rikkujate tegusid, hoiduda seaduse valikulisest kohaldamisest ja ka vastuolulistest sõnumitest avalikkusele.

Käesoleval kaasusel on otsene mõju poliitikale, sest prokuratuuri võimalik selektsioon võib mõjutada demokraatia toimimist valimistel. „

Eetiliselt kaheldav ja seaduserikkumise piiril on anda ühele tunnistajale kaasa tema tunnistus, et suunata või mõjutada teisi tunnistajaid andma seejärel soovitud tunnistusi. See aga on Eesti Vabariigis juhtunud fakt.

Muutmist ja täiendavat ressurssi vajab ka eeluurimissüsteem, mille kohta saime hiljuti kõik murettekitava uudise, et Eesti lipu rüvetajad võivad jääda karistuseta, sest eeluurimine on venitatud üle igasuguste mõistlike tähtaegade ja järelevalve ei toiminud. See kõik ei ole vastuvõetav.

Olen nende probleemide lahendamiseks juba mõni aeg tagasi algatanud protsessi, kuhu on kaasatud nii prokuratuur, advokatuur, siseministeerium kui parlamendierakonnad. Selle protsessi ülesanne on 2013. aasta suveks välja pakkuda seadusemuudatused, et iga Eesti inimese põhiõigused oleksid kaitstud. Tunnustan selles protsessis peaprokuröri, kes on asja tõsiselt käsile võtnud ja peab tähtsaks inimeste põhiõiguste paremat kaitset ning kiiremat kriminaalmenetlust. 

***

Konkreetne annetuste uurimine, milles käigus andis ütlusi üle 60 inimese ja tungiti üle 80 inimese pangasaladustesse, lõpetati selgel põhjusel.

Juhtiv riigiprokurör Heili Sepp kirjutab 23.11.2012 Postimehes „Praegusel juhul lõpetas prokuratuur riikliku süüdistuse esindajana kuriteokahtluste menetlemise ja deklareeris selgelt, et süüdistuseks ei ole alust.“

Kas seda saab veel mustvalgemalt öelda? Ma ei lahku süü tõttu. Reformierakonna poliitika ei ole olnud ega ole müüdav.

Heili Sepp kirjutab 23.11.2012 Postimehes ka „On väljendatud kartust, et määruse avalikustamisega võeti selles nimetatud isikutelt ära kaitseõigus. Sellel hirmul ei ole alust, sest kaitseõigusest kui põhiõigusest räägitakse siiski vaid isiku puhul, keda riik kahtlustab või süüdistab süüteos.“ Tegelikult võttis prokuratuur kriminaalasja lõpetamise määruses anonüümsete lõikude avaldamisega inimestelt sisulise kaitseõiguse ära.

Kuid võibolla oli just sellist juhtumit vaja, et märgata meie õigussüsteemi auke ja vajakajäämisi ning seda, et süütuse presumptsiooni mõistmine Eestis on kahjuks idaeuroopalikult habras.  Süütut inimest ju ei uuritaks, sest kui juba uuritakse, siis ei saa ju olla süüta?

Kui asjad ei muutu, kardan, et kriminaalmenetlusi, mille proportsionaalsuses on põhjust kahelda, tuleb Eestis veel.

Need probleemid ei ole meile ainulaadsed. Proportsionaalsuse ületamise ja suure kriminaaliseerimiskirega võitlevad paljud hiljuti vabaduse saanud riigid – olen sellist tagasisidet saanud ka oma kolleegidelt. Eestit esindanud Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtunik Rait Maruste on praegusele Eesti praktikale andnud väga karmi hinnangu ja öelnud, et selliste asjade Inimõiguste Kohtu lauale jõudmisel oleks olnud väga selge, et  tegemist oleks tugevalt ebaproportsionaalse riigipoolse tegutsemisega.

***

Lahendust vajavat on palju, küsimused on põhimõttelised.  Näen, et põhiõiguste kaitse valdkonnas on vaja teha muutusi. Muutusteks on vaja mandaati ja avalikkuse toetust.

Ma lahkun, et asjad saaks korda tehtud.

Kristen Michal