Praamiliikluse uus kuningasväldib avalikku tähelepanu

Enim investeerisid uute laevade liinile toomisse ettevõtjad Olav Miil ja Marcel Vichmann, kes hiljuti äritüli tõttu vara lahutasid. Laevandus jäi Miilile.

Kes on aga Olav Miil? Sellele küsimusele vastamine osutub esialgu arvatust pisut keerulisemaks. Mees ei soovi tähelepanu, kuna ei pea end avaliku elu tegelaseks. Korduvatele intervjuupalvetele ütleb ta kindlameelselt ära. Seejuures ei aita ka viitamine tõsiasjale, et saarte ja mandri vahel kurseerivatesse laevadesse investeerinuna on ta sisuliselt riigi ning selle kaudu maksumaksja äripartner. “Laevadega opereerib ju SLK ja minu meelest edukalt. Minu roll on siin küll minimaalne,” selgitab ta. Lisaks ei näe ta mingit põhjust enda ettevõtluskarjäärist laiemalt rääkida.

Maailma parim mees. Temast ei ole nõus rääkima ka lähemad äripartnerid. Näitena sobib lühikeseks jäänud telefonivestlus Miili sõbra Arti Arakasega:

“On Teil praegu hetk aega?”

“Sõltub, millest Te räägite.”

“Mina kirjutan Teie äripartnerist Olav Miilist ja temaga seotud ettevõtlusest.”

“Juba kuulsin. Mul ei ole midagi kommenteerida. Maailma parim mees. Teeme temaga äri koos, aga see on ka paraku kõik. Mina rohkem ei kommenteeri.”

Arakas lisab, et nad on Miiliga lähedased sõbrad ja äripartnerid, ent kokkuleppe järgi kolmandatele osapooltele oma asju ei kommenteeri. Küsimuse peale, kas Miil ongi tagasihoidlik inimene, et avalikkust väldib, vastab Arakas jaatavalt.

Ent viimasel ajal on tagasihoidlikust ettevõtjast põhjust kirjutada küll. Peale Väinamere laevandusse investeerimise on tal ette näidata ka tõsine äritüli pikaaegse äripartneri Marcel Vichmanniga. Miili teatigi peamiselt just Vichmanni kõrval ASi Ärimaja teise omanikuna, kus osalused nende vahel võrdselt jagunesid. Selle ettevõtte kaudu mindi Saaremaa Laevakompanii omanikule Vjatšeslav Leedole appi praame ehitama. Ent ettevõttel on ka suuremahuline kinnisvaraportfell, kuhu kuulub näiteks osalus Meloni Ärikeskuses Tallinna kesklinnas, kinnisvara Kristiine linnaosas jm. Kuni selle nädalani kuulusid ettevõttele ka kaks büroohoonet Tallinnas Pärnu maanteel, aga need müüdi Efteni kinnisvarafondile. Lisaks on Ärimaja ka Läti Jurmala Spa omanikuks.

Käisid Vichmanniga tüli pärast kohut. Mullu suvel läksid Miil ja Vichmann omavahel sedavõrd tülli, et suutsid teineteisega vaid kohtu vahendusel suhelda. Kui Äripäev endiste partnerite tülist kirjutama hakkas, sündis kiirelt kokkulepe, mille järgi Ärimaja investeeringud laevandusse pidid jääma Miilile, suur kinnisvaraportfell omavahel jagatama.

Vichmann ütles toona tüli põhjustest rääkides, et Miil on selline ettevõtja, kes sobiks juhtima äriühingut, kus teisi omanikke pole ja samas ka midagi tegema ei pea. Seekord ta Äripäeva saadetud küsimusi kommenteerida ei soovinud.

Tegelikult ei ole see Miilile esimene kord ärilahutust pidada. Aastaid oli ta Toomas Laane ja Alo Rauki kõrval kaasomanik 1996. aastal asutatud ASis Arkaadia Haldus. Firma alustas haldusteenuse pakkumist, kuid investeeris aastate jooksul kõvasti ka kinnisvarasse. Praeguse valdusfirma Arkaadia Kapital omandusse kuulub ka näiteks OÜ Falkonet Metall, mille tegevusalaks metallmööbli tootmine.

2008. aastal ostsid Laan ja Rauk Miili Arkaadiast välja. Arkaadia juhatuse liige Rauk ei soovi mitme aasta tagust asja detailselt meenutada, kuid tema sõnadest võib välja lugeda, et väga lihtsalt asi ei läinud. “Eks meil olid teatud küsimuste lahendamisel eriarvamused ja eelkõige oli see Olav Miili surve, et Arkaadia Haldusest välja saada. Fakt on see, et meie ostsime ta välja, ja mitte väikese summa eest,” sõnab ta. “Meil täna Olav Miiliga mingisuguseid ärilisi kokkupuuteid ei ole ja ega ma sellest väga suurt puudust ei tunne,” lisab Rauk ja märgib, et inimesena on Miil tore, ent äripartnerina võib olla keeruline.

Kasvatas kriisi ajal portfelli. Umbes samal ajal Arkaadiast lahkumisega otsustaski Miil koos Vichmanniga laevandusäri ette võtta. Tegelikult kutsus Leedo alguses appi Arco Vara kaks suuremat omanikku Richard Tomingase ja Hillar-Peeter Luitsalu. Tomingas tunnistab tagantjärele, et 2008. aasta sügisel oli projekti elluviimiseks lihtsalt lisaraha tarvis, kuna neil raha ei olnud. Nii kaasasid nad omakorda Miili ning Vichmanni, kelle Ärimaja sai projektis enamusosaluse ning Arco omanikud väljusid.

Arco omanikud on Miili-Vichmanniga olnud ka mujal pikaajalistes ärisuhetes. Kui Arco Vara kriisi tõttu rahast tühjaks jooksma hakkas, oli ettevõte sunnitud osast investeeringutest väljuma. Nende osaluse mitmes väärtuslikus kinnisvaraobjektis Tallinnas ostis just Miili ja Vichmanni Ärimaja kontsern. Nii kasvatas Ärimaja Arco arvel oma portfelli ja lisas sinna kriisiaegse soodushinnaga näiteks osaluse Meloni Ärikeskuses Tallinna kesklinnas ja osaluse ühisettevõttes Floriston Grupp, mis omab kinnisvara Kristiine linnaosas. Ärimaja kaudu liikus ka endine Arco Vara osalus Pirita TOPis, mille omanikuks sai lõpuks Vichmann.

Ka Tomingas ei soovi Miili kui ettevõtja kohta oma arvamust avaldada. Ta ütleb ausalt, et Miil on palunud seda mitte teha.

See on viimase poolaasta jooksul neljas kord Miilile helistada, sinna vahele on jäänud mõni e-kiri, millele tema pole vastanud. Küsime temalt veel korra intervjuud, aga ta ei soovi oma ettevõtlusest ikka midagi rääkida. “See nüüd ei peaks küll absoluutselt kedagi huvitama,” sõnab ta.

Uued laevad ehitati keerulise skeemi abil

Saaremaa Laevakompanii (SLK) käe all saarte ja mandri vahel sõitvad uued praamid Hiiumaa, Saaremaa ja Muhumaa, mis toodi liinile juba 2010. aastal, läksid kokku maksma umbes 90 miljonit eurot. Praegu kuulvad need kahele Saksamaal registreeritud ja ühele Malta ettevõttele.SLK omaniku Vjatšeslav Leedo sõnul tähendab nende kuulumine välisfirmadele sisuliselt liisingut, mida tasuvad laevad tellinud Eesti firmad Dagenhart, Paxton Assets ja Reyna Trade. SLK tasub omakorda neile firmadele rendimakseid.

Võimalus laevad välja osta. Laeva omanikfirmade asutamine Saksamaal ja Maltal on Leedo sõnul ehitust finantseerinud välispankade ja -investorite nõudmine. Saksamaal asuvate firmade taga on omakorda fondid, kuhu on näiteks investeerinud ka Olav Miil ja Marcel Vichmann. Kolmas ehk Maltale registreeritud firma kuulub DVB Bankile, mis laevaehitust samuti finantseeris. Lepingu järgi on SLK-l võimalik liisingumaksete tasumisel 2026. aastal laevad jääkväärtusega ka välja osta. Kui suured on rendimaksed ja kui palju keegi investoritest täpselt panustas, jätab Leedo lepingutes sisalduvate konfidentsiaalsusnõuete tõttu saladuseks. SLK 2010. aasta aruandest võib lugeda, et prahtimise kulud olid 6 miljonit eurot ehk 95 miljonit krooni. Just 2010. aasta jooksul uued laevad liinile toodi ja seega rendimaksetega alustati.

Leedo kaalub müüki. Leedol on SLK ja Holostovi Kinnisvarahalduse kaudu osalus Eesti ettevõtetes, mis laevad tellisid ja omafinantseeringu tasusid. Oma osaluse soovib Leedo aga maha müüa. Lisaks on Arco Vara omanikel Richard Tomingasel ja Hillar-Peeter Luitsalul optsioon ostmaks tagasi 30% Eesti ettevõtetest ehk poole praegusest Ärimaja osalusest, kellele oma esialgne suurim osalus müüdi. “See on vormistamise protsessis,” kinnitab Tomingas. Sellegipoolest jääb laevade suurimaks omanikuks Miil, sest tema on investeerinud ka Saksamaale.

Leedo: meie asi on laevu opereerida

Väinamere praamikuninga tiitlit kandva Vjatšeslav Leedo äriulatus on tegelikult palju laiem, kusjuures saartega ühendust pidavatesse uutesse laevadesse investeeris ta teiste investoritega võrreldes märksa vähem. Ta tunnistabki Äripäevale, et kolme laeva tellimine kriisiaastail oli keeruline väljakutse, ent temaga seotud ettevõtete eesmärk on investeering müüa ja omanikuseisusest väljuda – siis ei saa keegi süüdistada raha kantimises.

Majanduses on selline ebakindel olukord – kuidas Teie vaatate sellele, mis praegu Euroopas toimub? Elu on üldse ebakindel kogu aeg olnud. Kui ajalugu vaatad, siis 200 aastat tagasi oli sama ebakindel. Kui Jeesus Kristus tuli maa peale, oli sama ebakindel. Inimesed on selle tekitanud, inimesed peavad selle ära helpima. On ta natuke siia, natuke sinna – ega sellepärast hulluks minna saa. Ma ei näe küll, et mingi katastroof oleks.

Kuid see puudutab ju ka Teie ettevõtlust? Ma ei kuula neid jutte. Ma jälgin muidugi, aga mulle  juba isa soovitas kunagi, et lase ühest kõrvast sisse, teisest välja. Ainult korraliku info jätan pähe. Võib-olla meie häda ongi selles, et inimesed võtavad kõike liiga tõsiselt.Kui sa jälgid lehti, raadiot, ükskõik mida, siis see info on vastukäiv – üks ütleb üht, teine teist. Ja siis tavainimene loeb ega tema tea ka ju, mida teha. Siis ta korra jookseb panka, korra jookseb võipakki ostma, siis liha, siis Norra kroone – no natuke peab mõtlema, mida teed. Meil on igal firmal välja töötatud pikaajaline nägemus ja me samm-sammhaaval läheme sinnapoole.

Millise ettevõttega Te ise eelkõige tegelete? Ma üldse ise ei jõua (kergelt naerdes – toim). Annan siin intervjuud ja vaatan pealt. Üldiselt on nii, et igal firmal on oma juht. Minu roll on see, et natuke julgustada ja selle pikaajalise perspektiivi seadmise ning hoidmisega aidata. Tekitada inimestele turvatunne, et nad saaks rahulikult töötada. Võtame sellesama lihakombinaadi (Leedo ostis 2007. aastal Saaremaa Lihatööstuse – toim) – kriisi ajal hakkasime tegema, meil oli pikaajaline nägemus ja läheme sammhaaval sinna.

2009. aastal jõudsite selle ettevõttega juba kasumisse. Mis te selleks tegite? No ta oli aastaid kahjumis juba. Tegime tööd, muud midagi.

See ei ole ju lihtsalt niisama? Ei, tegelikult ka, lihtne töö. Ei peagi mitte midagi muud tegema, mingit kosmoseteadust seal ei ole. Iga inimene peab tegema korralikult oma töökohal tööd. Mida rohkem neid inimesi firmas on, kes teevad korralikult tööd, seda parem tulemus on.

Miks te sinna lihatootmisse üldse läksite? On kahte tüüpi inimesi – ühtedel lõikab mõistus hästi ja nemad teevad selliseid peenemaid asju, arvutiasju ja kosmoseteadust. Ja teist tüüpi tegijad teevad seda, mida rahvas tarbib. Teeb korralikult ja kenasti ega tee väga palju vigu ja kannatab need tagasilöögid ära, saab hakkama. Pead tegema head asja. Me püüamegi kõik asjad kõige paremad teha. Võib-olla mõni toodang ei tule nii hästi välja, aga meil on palju asju, mis on tunnustatud ja tahetud  nii Venemaal kui ka Skandinaavias, viiakse Ameerikassegi. Sinnapoole me püüame. See on umbes sama, mis on Šveitsi kelladega – inimene teeb aastas võib-olla 2–3 kella, aga need on maailma parimad. Muidugi, teine filosoofia on turg ja turuprotsent ja vaatad, mitmendal kohal sa turul oled. Aga see on ilmselt selline suurte börsifirmade elu. Aga  väikese saare peal, kus tegelikult on ikka väga raske toota, siis sa pead head asja tegema.

Saarte vahele on teil üks laev veel plaanis liinile tuua? Me arutame seda, jah. Tegelikult peaks seal neli laeva olema, see on selge. Kaks Hiiumaa ja kaks Saaremaa vahel. Millal ta tuleb ja kuidas, see oleneb läbirääkimistest riigiga – kas tahetakse või ei taheta. Võib-olla riik tahab ise ehitada? Kui meid ei taheta, siis eks me leiame neile (2010. a liinile toodud uutele laevadele – toim) tööd ilmselt ka mujal. Aga kas see on otstarbekas (riigile - toim) ja kas see kallimaks ei lähe, seda kõike peab arutama. Selles bisnesis on kõige tähtsam asi stabiilsus. Ma ütleks nii, et 2004. aasta sügisel pärast suurt ja aastaid kestnud tüli tekkisid esimesed stabiilsuse märgid. Tänu siis sõlmitud ajutisele lepingule saime me mõni aasta hiljem laevaehitajatega laua taha istuda ja praeguseks on meil uute laevade näol tulemus ette näidata.

Samas võttis ikka aega, et nende päris uute laevadeni jõuda? Ega see pole nii lihtne ja kiire olnud. Tegelikult oleme me väike-pisike firmakene. Meie käibed on võrreldes põhivahendite maksumusega ikka väga väikesed. Võtame eurodes – 20 miljonit eurot ümmarguselt on käive ja siis on 100 miljonit investeeringuid. Tekib küsimus, millest me tagasi maksame seda? Eks me pidime neid asju vaatama ja läbi mängima. Esialgu oli meil kohustus üks laev ehitada. Aga arvestades arenguid maailmas – ehitus, tööjõud ja kütus lähevad ju kogu aeg kallimaks – otsustasime kolm teha ja ausalt öeldes ei kahetse. Kolmandaga on natuke raskusi.

Mis need raskused tähendavad? Meie käibed on väikesed, laevade tagasimaksmisega on probleeme. Me oleme täpselt siin ääre peal. Oht on, et ei jõua maksta – näiteks 2009. aastal keeras kogu majandus ju tagasi, reiside arv vähenes. Meil pole vana rasva ka, sest seda pole tekkinud.Meie unistus oleks tegelikult oma osalus maha müüa ja keskenduda ainult opereerimisele. Siis ei saa keegi meid süüdistada selles, palju makstakse renti või kas see on raha väljaviimine. Tegelikult meie asi on opereerida, teiste asi on raha panna. Lepingud peavad muidugi ilusti paigas olema.

Kui riigist rääkida, siis praegu on võimul Reformierakond ja IRL. Teile on pigem Keskerakond sümpaatne olnud? See on müüt. Mis Keskerakonda puutub, siis on mul seal väga palju häid tuttavaid. Kui ma Savisaart tunnen juba pikki aastaid, siis ega ma ei saa nüüd öelda, et ei tunne ju. Teda ma tunnen ja me oleme neid toetanud – laevakompanii juht ja ka mina oleme neile annetanud. Ka meie firmas on töötanud Keskerakonna Saaremaa büroo juht, aga ka mitmed IRLi ja Reformierakonna liikmed.Aga kui arvatakse, et Keskerakond on mulle eriliselt sümpaatne, siis ega ma pole vaielnud ka. Seal on Seppikud, keda ma tunnen aastaid. Seal on palju toredaid inimesi. Nagu ka Reformis, IRLis ja sotsides on palju, keda tunnen. Aga ma tegelen äriga ja poliitikasse ei lähe.

Te olete laevaliikluse korraldamise eest üksjagu kriitikat saanud selle eest. Kas nahk on juba paks? Kui sa võtad kriitikat edasiviiva jõuna, siis on see ju tegelikult stiimul. Kust sa ikka vastukaja saad. Iga inimene on nii üles ehitatud, et teed midagi valmis, siis see tundub ju kõige ilusam ja parem. Kui sa arvad, et see on kõige parem, siis sa ei teagi tegelikult, kas on. Selles on oht stagneeruda. Seega on kriitika ka stiimul ja eks teda tuleb igalt poolt. Vahel ta on võib-olla raskes vormis, vahel kergemas vormis. Kui imed info ära sealt, siis saad areneda. Tegelikult me oleme kriitikat ju saanud, aga tulemus pole ka ju paha. See kriitika põhjus on ilmselt kahepoolne – võib-olla meie tegime esimese sammu ära, kui eelmine kord uued laevad ostsime (SLK uuendas laevastikku ka 1990ndate lõpus – toim) ja ehk läksime ise siis ülbeks? Võib-olla saime asja eest? Võib-olla pole dialoogi olnud?

Kui te korraks ennast kõrvalt vaatate – kas riigi kodaniku poolt on parim, et laevaliiklust saarte vahel kontrollib sisuliselt monopoolses seisus ettevõte? No meil on väike turg. Me oleme oma majandusasjades natuke pilvedes ja räägime, et meil on tohutu suur turg. Kui oleks neli operaatorit, igal laeval oma, kas see oleks parem? Igaüks tiriks tekki oma poole.Meile öeldakse, et me saame dotatsiooni. Me tegelikult ju ei saa. Meie käest ostetakse teenust. Küsitakse üks reis ja selle eest makstakse. See on täpselt sama, kui ehitus või mingi muu asi. Siin on ta suupärasem, et nüüd makstakse neile seal juurde. Tegelikult on teenus, reisi eest makstakse. Ülejäänu, piletitulu, kõik paneb ju riik paika. Mida suurem piletitulu, seda väiksem toetus, mida väiksem piletitulu, seda suurem toetus. Meil on reisihind paigas.

Mis Te sellest arvate, et riik võiks seda laevaliiklust korraldada? Ta võib seda ise teha küll. Aga siis võiks mõelda, et võib-olla viina võiks riik ise teha. Põllumajandustoodangut võiks ise teha, hotellid võiks ise teha. Ja siis oleme taas riigis, kus kunagi olime. Eks see on jälle filosoofia – võib sinna ka minna, aga ma ise väga ei tahaks. Kui riik tahab ja otsustab nii, siis meie oleme valmis – ei taha hakata riigiga vaidlema. Ta võib laevad osta, ise ehitada, see on tema probleem. Aga turumajanduse pooldajana ma ei pea seda otstarbekaks. Siis me jõuame ükskord ikka sinna, et bussid võiks olla ja viinavabrik ja… Teine ühiskonnakord hoopis.

Teil on ka üksjagu kinnisvarainvesteeringuid.On praegu üldse hea kinnisvaraarendust korraldada? Kõik on pankade kätes. Kui pangad finantseerivad ostjaid ja sa teed korraliku asja, ei ole probleemi. Nagu meil seal Nõmmel see oksjon (Leedole kuuluv Compakt kinnisvara müüb oksjoniga Nõmmel kortereid – toim).Me proovime testida, kas tarbija tahab osta. Seal on meil korralik maja väga korraliku koha peal, korralikult projekteeritud. Tulemused, ma usun, tulevad päris head. Need peaks märtsis tulema ja huvi on olnud päris suur. Mõtled juba, et võiks ju pool maja huvilistele maha müüa. Need inimesed, kellel praegu raha on ja korterit vaja, see on ju parim aeg.Sellisel segasel ajal ei ole ju mõtet raha sukasäärde korjata. Inimesel peab alati olema väike varu, aga kuhjata sukasäärde või panna kuhugi kahtlasse kohta – siis võib see ära põleda. Aga kui on maja, mida sa tahad niikuinii osta või niikuinii ehitada, parem paiguta sinna – ta jääb väärtuseks.

Kuidas Teil endal pankadega suhted on? Igasugu juttusid käib pankade kohta. Aga tegelikult on nad väga vastutustundlikud olnud. Ega midagi siin niisama ära pole võetud. Kui on, ju on ikka oma süü ka. Muidugi kui on mõni asi puusse pandud, see tulebki likvideerida, aga ma olen päris kindel, et 90% neist asjadest, mis jamad on, on teine pool ka süüdi. Mingi valearvestus. Pangad on ikka väga hästi vastu tulnud.Meil endal on tihe koostöö Swedbanki, Unicrediti, Nordeaga, aga ilmselt ütleks Sampo ja teiste pankade kohta ka sama. Me elasime samuti väga raskelt kõike üle, aga meil oli oma nägemus. Ja kui sa lepid kokku, täidad kokkuleppeid ja suhtled nendega, siis ei ole probleemi. Kui ära kaod, siis on probleem.Ei ole meie pangad nii hullud, kui mõni püüab näidata.

 

Kommentaar

Tundub õiglane ja asjalik inimene

Jaan Pillesaar, Olav Miili äripartnerMina temaga tegelikult ühtegi tehingut teinud ei ole peale selle, et me Eftenis koos osanikud oleme. Nii palju, kui mina temaga kokku puutunud olen, on alati positiivne mulje jäänud. Tundub olevat eetiline, õiglane ja asjalik inimene. Minu kogemuses igati normaalne äripartner. Ma arvan, et ta ongi just nimelt tagasihoidlik ja hea meelega ei eksponeeri oma tegemisi. Hoiabki madalat profiili, ei sõida mingite väga läikivate autodega.

 

Tasub teada

Kes haldavad Väinamerel liiklevaid laevu?

DVB Bank, EksportfinanzInvestorina kaasatakse Saksamaa pank ja Norra riigi osalusega eksporti toetav krediidiasutus.

RiikMaksab igal aastal SLK laevu majandavale tütarfirmale Väinamere Liinid dotatsiooni – selle aasta eelarvest näiteks 13,2 mln eurot.

SLKTasub laevade eest rendimakseid Eesti ettevõtetele (mulluses aruandes prahtimiskulud 6 miljonit eurot). Eesti ettevõtted tasuvad omakorda liisingmakseid Saksamaale ja Maltale registreeritud firmadele.

Saaremaa Ferry Erste Beteiligungs GmbH & Co.KG, Saaremaa Ferry Zweite Schifffahrts GmbH & Co.KG, Saaremaa Investments I LtdKaks Saksamaal ja üks Maltal registreeritud firma on laevade omanikud. Malta firma kuulub pangale, Saksamaa firmad on oma olemuselt aga fondid, kus investorite ring laiem.

AS Ärimaja2008 müüvad Luitsalu ja Tomingas oma osa ettevõtetes Olav Miilile ja Marcel Vichmannile. Ärimajale jääb lõpuks 60% ja Leedo firmadele 40% suurune osalus ettevõtetes.

Paxton Assets, Reyna Trade ja Dagenhart2007 asutavad Vjatšeslav Leedo ja Arco Vara suuremad omanikud Richard Tomingas ja Hillar-Peeter Luitsalu kolm ettevõtet, mille kaudu plaanivad investeerida laevadesse.

Allikas: Äripäev, Vjatšeslav Leedo