Kas laenamisele võib leida mõistlikku alternatiivi?

Laenu võlud. Kõlab paradoksaalselt, aga majanduse jahtumise faasis on küllaltki põhjendatud laenuvõtmise/andmise soodustamine vaatamata sellele, et liigne laenamine on olnud kriisi esialgne põhjus. Piirangutega on praeguses faasis hiljaks jäädud. Analoogiliselt on tehnikas ja bioloogias teada mitmeid tsüklilisi protsesse, kus tsükli mõju vähendamiseks tuleb selle langusfaasis võrreldes tõusufaasiga rakendada täiesti vastupidiseid mõjutusi.

Keskpankade tegevus peaks samuti olema suunatud tsüklilisuse vähendamisele reaalmajanduses. Raha laenamine on pankades toimuva finantsvõimenduse tõttu oluline ringluses oleva rahahulga suurendaja ja keskpank reguleeribki raharinglust peamiselt intressimäära muutes. Seda langetades on võimalik ringleva raha hulka suurendada, intressi tõstes aga saab liigset raha ringlusest eemaldada. Seetõttu on otstarbekas ja vahel lausa vältimatu võtta majanduskriisi ajal laenu, mida ongi paljude Euroopa riikide nii avalik kui ka erasektor teinud. Kehtiv keskpanga intressimäär paistab seda praegu soodustavat.

Olulised näitajad. On ka teine, keskpanga intressimäärast ja laenuraha hulga suurusest olulisemgi tegur, mis määrab majanduste olukorra: see on impordi ja ekspordi vahekord. Euro­alas on riike, mis ekspordivad oma kaupu teistesse euroala riikidesse. Vaadeldes  laenuvõtmist sünteesis impordiga, ei soodusta näiteks Kreekale antud laen mitte kohaliku tootmise arengut, vaid suurendab hoopis Saksamaa tööstuse kasvu ja vähendab seal tööpuudust. Laen on tarvis aga tagasi maksta, mis pole aga ilmselt võimalik.

Euroala tuumiku ja perifeeria suhetega sarnased on juba pikka aega olnud ka USA ja Hiina rahanduslikud ja majanduslikud suhted, mis tõenäoliselt ongi praeguse kriisi peamiseks põhjuseks. Hiina on sarnaselt Saksamaaga eksportiv riik. USA aga impordib ning samuti võeti veel Hiinast laenu, mis siis uuesti imporditava kauba ostmisega riigist väljus.

Seega suurenes tugevalt laenuraha osakaal raharingluses, ühel hetkel tekkisid probleemid ja laenuraha haihtus kiirelt. USAs tekkinud kriis ­aitas tugevalt kaasa ka võlakriisi tekkimisele ­Euroopas. Euroalas püüti jälle laenamise abil võlakriisist väljuda, mis polekski olnud vale, kui ­euroalas oleksid sarnase arengutasemega riigid. Tegelikult suurendas see euroalas ebavõrdsust, suurendades vaesemate riikide probleeme.

Samas nagu polekski euroalas muud võimalust majandust stimuleerida kui keskpanga intressimäära langetada, millele vastavalt peaksid siis ka kommertspangad intressimäära langetama ning majandusse peaks voolama suurem hulk raha. Selline mehhanism aga ei tööta olukorras, kus on laenude tagasisaamine on ebakindel.

Varasemad õppetunnid. Eelmise sajandi 30ndate aastate majanduskriisi korral saavutati edu John Maynard Keynesi põhimõtetele tuginedes, kes muu hulgas soovitas toetuste ja abirahade toeö tarbimist suurendada, kasutades headel ­aegadel kogutud varusid, kui neid aga pole, võib raha lihtsalt juurde trükkida, mingil juhul ei tohi aga tõsta makse, mis vähendaksid tarbimist. Tekib küll inflatsioon, raha väärtus langeb, ent kriis leevendub ja majandus areneb edasi. Majanduskriisi lõppedes raha juurdetrükk lõpetatakse.

Ka praeguse kriisi leevendamisel peaks nendest meetmetest abi olema. Seejures oleks oluline, et toetused poleks seotud laenamisega, vaid keskpank otseselt annaks raha, nõudmata seda kunagi tagasi. Piltlikult oleks toetused küll kala nendele, kes neid otseselt saavad, aga õng neile, kes kaupu toodavad. Samas poleks ka kahju, kui juurdetrükitud raha kaob kauplustes importkaupa ostes. Tekkiv inflatsioon ja raha väärtuse langus peaks aga soodustama eksporti ja nii hakkaks euroalasse sisenema ka “õiget” raha. Tõenäoliselt aga raha väärtus ei langekski, sest arvestades, et majanduslangus ja tööpuudus on tekkinud raha vähesuse tõttu, peaks kaupu ja nende tootmise potensiaali olema piisavalt, seega omandab juurdetrükitud raha kohe ka kaubakatte ning ülemäärast inflatsiooni ei tekigi.