Dividendide maksustamine kahandab motivatsiooni

Äripäeva hinnangul tasub ideed küll arutada, kuid sellel on väga tugevaid vastuargumente, mida tuleb võimalikku maksumuudatuse otsust langetades arvesse võtta. Ettevõtjaid on Rossi idee juba tagajalgadele ajanud ja see on täiesti arusaadav. Tulu teenimine ongi ju ettevõtja eesmärk ning mida madalamalt on dividendid maksustatud, seda suurem on ettevõtlusega tegelemise motivatsioon.

Investori risk. Väikeinvestoril võib motivatsioon oma raha mõne ettevõtte aktsiatesse paigutada üldse ära kaduda, kui lisaks tulumaksule tuleb dividendide pealt ka sotsiaalmaksu tasuma hakata – ehk siis loovutada kokku rohkem kui pool dividenditulust (seda eeldusel, et dividendide suhteks rakendataks üldist 33%st sotsiaalmaksumäära). Investeerimisotsus tähendab alati riski ning ettevõtja võib leida, et kui tal ei tasu seda võtta Eestis, siis teeb ta seda mõnes teises riigis – ja investeeribki mujale. Sellisel juhul osutub riik hoopis kaotajaks, sest haigekassa tulude suurenemine toob kaasa ettevõtte tulumaksu riigieelarvesse laekumise vähenemise. Pealegi puuduvad ettevõtjatel sotsiaalsed garantiid ning sellise riski võtmine peabki end ära tasuma tulevikus teenitava tulu lootusega. Nii pole imekspandav, et radikaalsemad väljaütlejad peavad Rossi ideed ettevõtluse tapmiseks.

Ometi on dividendide sotsiaalmaksuga maksustamise ideel ka mõistlikke külgi. Eesti elanikkond vananeb ja seetõttu suureneb järgnevatel aastatel auk ravikindlustuse eelarves, see on tõsiasi. Seega tuleb tahes-tahtmata tulusid suurendada, sest teine, ühiskonnale ilmselt raskemini mõistetavaks tehtav võimalus on ravikindlustussüsteemi rahastatud teenuste hulga vähendamine.

Teiseks on nn avalik saladus, et osa ettevõtjaid võtab palgatulu välja omanikutuluna. Säärane maksude optimeerimine on levinud nii advokaatide, arstide kui ka näiteks näitlejate ja teiste loovisikute seas. Omanikutulu maksustamatus on sageli ka väikeettevõtjaks hakkamise ajend: maksan endale miinimumpalka, aga tegeliku tulu saan dividendidest. Praegu on nii, et need, kes palka maksavad, osalevad ka solidaarses ravikindlustuses, kes aga elatuvad dividenditulust, need mitte. Seega suurendaks dividenditulu maksustamine solidaarsust, oleks aga samas ühetaolise ja lihtsa maksusüsteemi idee vastu, mida oleme Äripäevas pooldanud. Praegune olukord on lihtne ja selge ning vähemasti osaliselt võib õigus olla neil ettevõtjatel, kes ennustavad, et maksumuudatus võiks ajendada skeemitamist tulu säilitamise eesmärgil.

Sotsiaalmaksu ülempiir. Samas võib skeemitamiseks pidada ka palgatulu vormistamist omanikutuluna. Praegune seadus võimaldab maksuametil siinkohal küll sekkuda ja säärase vormistuse vaidlustada, ent tegelikkuses see üldiselt ei toimi. Ettevõtja ja maksuameti vahelises vaidluses on raske selgitada, kust peaks palga ja dividendide piir igal konkreetsel juhul jooksma ning maksukogumise eesmärgil ei tasu võimalikud kohtuvaidlused end riigile ära. Sellest seisukohast võiks dividenditulu maksustamist pidada mõistlikuks, kuid kahjuks “karistaks” maks kõiki ühtemoodi, ka neid, kes ei skeemita.

Kindlasti ei poolda Äripäev aga dividenditulu maksustamist täies mahus ja kui seda osalisena kaaluda, siis tuleks korraga kehtestada ka sotsiaalmaksuga maksustavate tulude ülempiir.