Rikaste TOPi kuuluja teekond kunstilembeseks ettevõtjaks

Enn Kunila on Nõmme poiss, kes sai töö maitse suhu juba varakult. Peale esimest klassi asus ta Saue sohvoosis põllutöid tehes oma esimest palka välja rohima ja kõplama. Nooruke Kunila käis igal suvevaheajal tööl ning esimene suurem asi, mille ta enda teenitud raha osalusel soetada sai oli jalgratas.

Enamlevinud rahvaratas oli sel ajal Minsk. "Ema vend ütles, et ostab ise mulle ratta ära, et ma ei pea siis eraldi linna minema. Kui ta õhtul tuli, siis see ratas polnud mitte Minsk vaid Turist, mis maksis poole rohkem," meenutab Kunila häbelikult naerdes ja lisab, et tema püüdlusi raha koguda hinnati niivõrd, et ema vend, kel oli Kunila elus suur roll, oli ise pannud teise puuduoleva poole ratta raha juurde ning ostnud oluliselt parema kaherattalise.

                  Enn Kunila väikese poisina.         Foto: erakogu            

 

Kunila kodus tehti raha väärtus varakult selgeks ning soovitud asjad on ta pidanud ise sõna otseses mõttes välja teenima.

Esimese õppetunni turumajanduse võtmes sai Kunila siis, kui perele maja ehitati ning selle ehitamisel ja hiljem ka majandamisel abiks olla vaja oli. "1957. aastast, kui ma kooli läksin, sai oma maja valmis ja kõik sellega seonduv ehitamine, majandamine hiljem (kütted, elekter, veed), kõike seda tuli ise ajada ning minul oli suure poisina selles oma roll. Pidin arvestama, et see oli perele oluline investeering ja muudes asjades tuli tagasi tõmmata," meenutab Kunila lapsepõlvest saadud väärt õppetundi.

Õppis metallide lõiketööde tehnoloogiks

Viimastel aastatel pigem kunstimetseenlusega tegelev Enn Kunila õppis tegelikult hoopiski Tallinna Ehitus- ja Mehaanikatehnikumis metallide lõiketöötluse tehnoloogiks. "Läksin peale põhikooli sinna, sest ema ja kodused arvasid, et võiks õppida konkreetse eriala," lausub Kunila, kes ometigi pole sel erialal päevagi tööd teinud.

Peale TEMTi lõpetamist suundus Kunila 1970. aastal tööle toiduainetööstuse remondi- ja mehaanikatehasesse Progress vaneminseneriks- tehnoloogiks. "See oli firma, kus isegi peainsenerina töötav vanem mees pidas vajalikuks püsti tõusta ja eraldi tervitada noort tööle tulevat inimest," meenutab Kunila aupaklikult esimest töökohta.

Eesti NSV Liha- ja Piimatööstuse Ministeeriumi Remondi- ja Mehaanikatehase Progress insener-tehnoloogid Vello Raidemets (vasakul) ja Enn Kunila. Foto tehtud 3. mail 1973, autor V.Gritsan

 

Sealt edasi 1975. aastal töötas ta ehitusmaterjalide tööstuse ministeeriumis peametroloogina. "Sellel pole midagi pistmist ilmaennustamisega. Metroloogia on teadus mõõtmisest," muheleb ettevõtja rahulolevalt ja lisab, et tol ajal küsiti tema käest naljatlevalt teinekord ka ilmaennustusi. Peale seda tegi Kunila aasta aega tööd Vasaras ning aastal 1984 meelitati ta üle tööd tegema Normasse, mis oli kohaliku tööstuse lipulaev.  Alguses töötas Kunila turundusosakonna juhatajana. Peale viit aastat Normas läks Kunila aastaks tööle ka tootmiskoperatiivide liidu direktoriks, kuid tuli siiski Normasse tagasi ja jätkas seejärel ostudirektorina. "See oli kooperatiivides see aeg, kui me vormisime koperatiivid aktsiaseltsideks," meenutab Kunila ja suunab pilgu korraks kaugusesse.

Kõik sai alguse Normast

"Kas siis otseselt või kaudselt on kõik alguse saanud Normast. Norma oli minu ametialase teenistuskäigu mõttes väga oluline koht. Siis ma olin ka heas vanuses, 33aastane, oli mida võtta ja anda," räägib Kunila. "Sageli meenutatakse nõukogude aega üleoleva tooniga, kuid kui sa olid tööl tootmises, siis see oli majandus nagu ikka. Mängureeglid võisid olla kohati tobedad, kuid töö, mida sa tegid, oli asjastatud ja õige," märgib Kunila, paneb jala üle põlve ja toetab end mugavamalt istuma. "Kuid majanduse mängureeglid olid siis teised," lisab ta.

"Töö oli väga asjastatud ja pingeline," meenutab ettevõtja, kelle sõnul saidki suuremad tegevused, mis toimusid hiljem, alguse just Normast. "Hiljem läksime edasi ju Normast võrsunud meestega, seal tekkiski meie praegune meeskond," lisab Kunila vihjates praegusele NG Investeeringute tekkele, kus  peale tema on veel suuromanikeks ettevõtja Jüri Käo ja Andres Järving.

 

         NG Investeeringute esimese büroo avamine 1997. aasta jaanuaris Tallinnas Laki 14. Pildil (vasakult) Andres Järving, Jüri Käo, Enn Kunila, Indrek Vanaselja. Foto: erakogu

"Oluline on see, et mul on olnud võimalus tööd teha Eesti mõistes väga suures kollektiivis, üks on Norma ja teine Liviko. Mõlemad on ajaloolised ettevõtted. 1990ndate algus oli paljude uute ettevõtete tekkimise aeg, kuid, kui olid tööd teinud tol ajal Normas, siis sa said aru, milline väärtus see on. Uued ettevõtted pidid hakkama oma igapäevast rutiini alles looma, kuid saja aasta vanuses ettevõttes töötab kõik nagu õlitatud hammasratas. Väga oluline asi on distsipliin. Meil polnud tol ajal Normas mõeldav selline asi, et keegi jääb kuskile hiljaks. Kui noor inimene tuli tööle, siis, kui ta seda ise omaks ei võtnud, siis vanemad kolleegid tegid talle reeglid selgeks," räägib ettevõtja, kelle sõnul on vanade traditsioonidega ettevõtetel väga võimsad väärtused. "Mida nooremana sa ettevõttesse tulid, seda paremini said sa aru sellest, kuidas see ettevõte sind oma vanade traditsioonidega kujundas ja millised olid need värtushinnangud," meenutab Kunila, kelle väärtushinnanguid ja tänaseid töövõtteid on suures osas kujundanudki Norma ja selles töötatud aeg. 

Tööpäev algas punktipealt 7.12

"Tänasel päeval on elutunnetus läinud paindlikumaks. Meil oli režiim väga paigas. Norma aegadest mäletan seda, et tööpäev algas 7.12 ja nii see oli. Täna on režiimid paindlikumad. Eks tollel ajal olid ka ju emadel väikesed lapsed, kuid kõik olid õigel ajal kohal! On see hea või halb, see on teine teema juba, aga režiim ja tööle innustatus oli siis väga olulisel kohal," meenutab Kunila ja lisab, et töötahe oli siis väga suur.

Normas tööd tehes oli seal peadirektor Udo Käär, kes oma olemuselt oli tõeline peremees. Ta oli seda selle sõna heas mõttes. "Peremees tegi tööle tulles ettevõttele ringi peale ja vaatas inimesed üle. Suhtles. Täna on osad  tootmisjuhid sellised, kes oma kabinetist välja ei lähegi," meenutab Kunila muiates ja lisab, et õnneks see NG ettevõtetele ei laiene.

"Mina hindan väga tööstaaži. Livikos on näiteks väga tavaline, et peetakse 40. juubelit. See on omaette väärtus. Kui mõelda, kui palju see inimene on lisaks oma töö ära tegemisele ka teisi noori kasvatanud ja traditsioone edasi andnud, siis see väärtus on veel suurem," räägib Kunila.

Ettevõte on nagu perekond

Kui Kunila oli Normas enne erastamist juhtkonnas konkurentsitult kõige noorem mees, siis peale seda, kui toimus erastamine ja Jüri Käo tuli peadirektoriks, langes ta kõige vanema mehe auastmele.

"Hetkel olen ma NG Investeeringute juhtkonnas kõige vanem mees, kuid me mõtleme nooremate meestega ühte moodi, vanus polegi tähtis, vaid inimese muud omadused. Väga tähtsad on isikuomadused. Inimene võetakse ettevõttesse tööle tavaliselt kui spetsialist, kes tunneb oma tööd, kuid kui inimene peaks firmast lahkuma, siis on selle põhjuseks reeglina tema isikuomadused, mitte halvad oskused. Isikuomadused on ülitähtsad!" rõhutab Kunila ja puurib oma pilgu minu silmadesse. "Inimesele silma vaadates selgub nii mõndagi,  et kas on seal taga ka midagi," lisab Kunila kelle sõnul kujunebki just sarnaste põhimõtete järgi tööle võetud inimestest ühine kollektiiv ka isikuomaduste mõttes.

Palgatöötajast suuromanikuks – tegevjuhtimisest prii

1992. aastal asus Jüri Käo Norma peadirektoriks ning 1994. aastal asutati Norma Liikmete AS. "Alates 1996. aastast olen ma olnud ettevõtte nõukogus, tegevmeestena me enam siis ei tegutsenud," meenutab hetkel üks NG Investeeringute suuromanikke Kunila.

"Suur vahe on selles, kui oled tegevteenistuses ja teine on see, kui oled nõukogus. Tegevteenistuses pead sa iga hetk kastaneid tulest välja tooma!" läheb Kunila hetkeks põlema. Täna tegeleb ta aga rohkem ettevõtte arengute ja tuleviku planeerimisega. Nõukogu peab reeglina igal kuul koosolekut, olenemata sellest, millises maailmaotsas keegi parajasti viibib. "See jääb ära vaid loodusõnnetuse tõttu," lisab Kunila, kelle sõnul poole päevani ei maga  neist keegi.

 

Viimastel aastatel palju kunstimetseenlusega tegelenud Enn Kunila kinkis mullu suvel Hiiumaa Kultuuri Seltsile uusima Estonia klaveri. Pildil koos Estonia klaverivabriku esindaja Venno Lauluga. Foto: Meeli Küttim

Seda, et jalad seinale visata ja lihtsalt oleskleda, pole Kunila isegi mitte mõelnud. Lisaks ettevõtete arengute planeerimisele ja perega koos aja veetmisele meeldib Kunilale veel ka mängida tennist ning tema suureks kireks on kõikvõimalikud kunstid. "Võibolla need ajad veel tulevad, aga ma pole selle peale tõesti kunagi mõelnud, et võiks mitte tööd teha. Mulle meeldib kõik just nii nagu praegu on," lisab suurettevõtja.