Tiit Made: Riigikogust on tehtud midagi mõisapreilide õmblustoa sarnast!

Kaarel Tarand, ajalehe „Sirp“ peatoimetaja alustas diskussiooni rõõmsameelselt, et tema optimistina näeb, et asi on halb. „Riigikogu käib alla nagu kõikjal Euroopas, aga elu läheb sellest hoolimata paremaks,“ ütles ta. Märkides,  et rahvasaadikute igatsus olla armastatud on ikka nende endi käes, nentides, et riigikogu enda töö sisekorraldus ei võimaldagi näida hea ja armas.

„Riigikogus on liiga palju rituaale ja liiga vähe tekste. Kirjutada tuleb, siis tuleb ka armastus“, netis Tarand, et rahvasaadikud ei pöördu oma arvamustega ajakirjanduse poole.

Riigikogu vabatahtlikult midagi lauale ei võta

Põhiliseks probleemiks pidas Tarand Riigikogu vähest valmisolekut tegelda erapooletult ja ausalt iseenda elu puudutava regulatsiooniga. „Kui parlamendis tekib üks eelnõu ja seal midagi muudetakse, siis see on kas mingist suurest rahast, skandaalist, majandusest või välisest survest põhjustatud muutmine, vabatahtlikult midagi enda lauale ei võeta,“ ütles ta ja lisas, et parlament pole muidugi õnneks Börs, kus peab poole sekundiga rumalaid otsuseid tegema, mis on ahnusest ajendatud.

Mart Nutt, poliitik, VII, VIII, IX, X, XI ja Xii riigikogu liige rääkis, et erinevatel riigikogudel on sarnasusi rohkem kui erinevusi. „On meil ju sama põhiseadus ja valimisseadus ja riigikogu kodukorda on ju muudetud, aga mitte ka ülemäära palju,“ ütles ta. Silmatorkavaks erinevuseks pidas Nutt 1992. aastal valitud riigikogu, mis koosnes enamasti tuntud ja tunnustatud oma alade tippudest, kes ilmselt ei kandideerinud sellepärast, et ei tahtnud vahetada oma elukutset poliitiku oma vastu. „1992.  aastal ei saanud olla elukutselisi poliitikuid, ei saanud sellepärast, et diktatuuririigis elukutselisi poliitikuid põhimõtteliselt ei teki,“ ütles ta. „VII ja VIII riigikogu oli suures osas seaduste konveier, tänapäeva riigikogu ei ole ja ei pea olema seaduste konveier, sest riik on põhimõtteliselt valmis,“ meenutas ta.

Kadri Simson, poliitik, XI ja XII riigikogu liige meenutas, et väikese televaatajana 90ndate algusest mäletab ta, et juba siis kiruti parlamenti, juba siis võimendati üksikuid veidrusi ja juba siis räägiti, et parlamentalism ja poliitika on pankrotis. „See olukord ei ole halvemaks läinud,“ nentis ta.

Riigikogu eest on otsused tehtud

Simson märkis, et otsuste tegemine täna on riigikogus praktiliselt võimatu. „Me ei saa täna teha riigikogu tööd, sest meie eest on otsused ära tehtud. Võib olla kõige ilmekamaks näiteks on minu kogemus, kui mind valiti 2007. aastal riigikokku ja vastne parlamendisaadik Keit Pentus julges küsida peaminister Andrus Ansipilt küsimust ja talle öeldi, et omadelt ei küsita ja seda vastust talle ei antud. Pool riigikogu saali ei saa küsida, ei saa panna kahtluse alla valitsusest tulevaid otsuseid,“ kirjeldas ta diskusioonil.

Paul-Eerik Rummo peab praegust riigikogu professionaalseimaks. „Karske, asjalik, natuke igav töö,“ ütles ta. „Inimesed tulevad ja teevad oma tööd oskuste, teadmiste ja valijate mandaadi põhjalt,“ ütles Rummo.

Enamus konverentsil osalejatest olid endised või praeguse riigikogulased, nende hulgas Tiit Made, kes avaldas Kadri Simsonile kahetsus, et too pensionini riigikogus kavatseb olla. „Mul on kahju Kadrist, sest võimule ta ei saa. Ta jääb opositsiooni, kui ta ei vaheta just parteid, sest tema esimees jääb 25 aastaks partei esimeheks,“ ütles ta. Ta lisas, et mäletab VII ndast ja VIII ndast Riigikogust, et seal oli diskussiooni, huumorit, vastastikust sõnaga ärapanemist, nüüd aga olevat riigikogust tehtud midagi mõisapreilide õmblusklubi taolist.

Konverentsil tegid ettekande ka Tartu Ülikooli Riigiteaduste Instituudi teadurid Vello Pettai ja Mihkel Solvak.