Hoiustamishalvatust põhjustab eelkõige hirm

Taanlased on astunud veelgi radikaalsema sammu: nad on hoiuseintressi negatiivseks muutnud, st hoiustaja peab peale maksma selle eest, et ta raha pangas hoiab. Tõsi, see ei puuduta esialgu mitte eraisikut, vaid finantseerimisasutusi,  ja Taani keskpanga eesmärk oli esmajärjekorras peatada euroala raha pagemine Taani pankadesse.

Loogikat ei paista. Ent ikkagi on see maailmas, kus paberrahaga järjest vähem ja virtuaalse rahaga aina rohkem toimetatakse, suhteliselt pretsedenditu nähtus. SEB juht Riho Unt arvab Tartu Postimehes, et siinsed pangad (sic!) ei ole negatiivseks intressiks valmis. Mis ei välista, et ühel hetkel nad võivad ikkagi seda olla, kui majanduslik paratamatus selleks sunnib. Eesti hoiustaja selleks praeguse seisuga ilmselgelt valmis ei ole: hoiuste maht on viimaste aastate jooksul pidevalt suurenenud ning viimati jõudnud enneolematule, 4,6 miljardi euro tasemele.

Hoiustaja käitumises loogikat justkui ei paista: kriisiaegne sissetulekute vähenemine ning hinnatõusud peaksid hoiustamist ju pigem vähendama kui suurendama. Ent seal, kus on mängus emotsioonid, ei maksa loogikat otsida. Börsiinvestorit kannustavat väidetavalt ahnus ja hirm, aga ilmselt on samavõrd tõene väita, et samad ajed valdavad ka hoiustajat. Küsimus on pigem selles, kumb võitu saab – kas hirm või ahnus. Hoiustajal on hirm ilmselt ahnusest suurem, muidu ta tegutseks.

Muutus on valus. Hirm on halb nõuandja, kui ta ei pane tegutsema, vaid muudab hoopis liikumisvõimetuks. Eesti hoiustajat ongi tabanud justkui halvatus: raha sulamine pangakontol negatiivse reaalintressi tulemusena on ju fakt, see ei pane aga paraku tegutsema, vaid hoopis naelutab paigale.

Siiski ei peaks mõistmine, et elame maailmas, kus tulevikku ei ole endisel viisil kontrollida enam võimalik, tingimata hirmu tekitama. See, et miski on põhimõtteliselt teistsugune, ei tähenda veel, et ta on tingimata halvem. Muutus on ebamugav, muutuse tulemus ei pruugi seda olla.