Tarbijale kulukas dokumendisõda

Parim kosilane saab kogu valdkonna tarnijad, kellele dikteeritakse mängus kaasalöömise kulud. Tegelikult maksab aga kulud tarbija - sina ja mina. Kõik, kes poest leiba, saia või puulusikat osta ihaldame. Lühidalt: muusika tellib kaubanduskett, aga kinni maksab selle otseselt tarnija, kaudselt tarbija.

Elektroonilist dokumendivahetust ehk EDI-teenust pakkuvad ettevõtted tegelevad elektrooniliste dokumentide (nagu arved, saatekirjad, tellimused jm) vahendamisega.

Levinuim valdkonna hõivamise skeem on järgmine: operaatorfirma tutvustab kaubandusketile oma tehnoloogilisi võimalusi ja pakub, et kogu teenuse saab kett tasuta.

Tarnija, näiteks leiva hulgimüüja, tahab oma toote müüa sellele ketile kui ka kõikidesse teistesse kaubanduskettidesse. Et seda teha, tuleb hulgimüüjal nõustuda kaubandusketi tingimustega ehk nõustuda operaatorteenuse pakkujaga, kelle on välja valinud kett, ise operaatorteenusepakkujat võimalik valida ei ole, sest kett eeldab tarnija ja valituks osutunud teenusepakkuja koostööd.

Kulud, mille tarnija peab kinni maksma, on järgmised: ühekordne liitumistasu (u 250 eurot), kuutasu (u 50 eurot), tasu iga dokumendi vahetuse pealt (u 0,13 -0,15 eurot dokumendi kohta) ja tihti tuleb lisaks eelnevale teha ka majandustarkvara arendus (u 300 kuni 2000 eurot).

Tarnija paneb kogu eelneva kulu aga toote hinna sisse. Anonüümseks jääda soovinud tarnija sõnul moodustab elektrooniline andmeside umbes 3,4% kaubakäibest.

Ligi kaheksa aastat tagasi algas konkurentide vahel sõda, mille põhjus oli Prisma Peremarketi ja Telema eksklusiivleping, mis nägi ette, et kauplusekett kasutab edaspidi ainult Telema teenuseid ja paralleelselt mitut operaatorteenusepakkujat, nagu varem, ei kasuta.

Konkurentsisõjast ja selle mõjudest loe lähemalt tänasest Äripäevast.

 

 

 

Autor: Marta Jaakson, Ave Lepik