Nii palju kui vaja, nii vähe kui saab

Ma ei kujuta ette, kui paljud ettevõtjad seda kasutavad või kas nad sealt midagi üles leiavad, kuid ennast mitte just kõige kogenematuks dokumendiotsijaks pidades tekib tihtipeale tunne, et sind lollitatakse. Mõnede asutuste registrid tekitavad mulje, et keegi teab täpselt, mis infot avalikkusele ette sööta ja mida on targem enda teada hoida.

Punkti avaliku teabe seadusest, millega dokument asutusesiseseks tunnistada, leiab alati – näiteks ärisaladuse või isikuandmete kaitse.

Nii ei saa avalikkus teada, mida see asutus firmalt, millistel tingimustel ja mis raha eest ostab. Ka lähetuskäskkirjad on varjatud ja me ei saa teada, keda, kuhu ja mis põhjusel lähetatakse ning mis riik sellest kasu saab.

Hiljem ei avalikustata midagi. Lähetusaruandeid, kust seda võiks hiljem välja lugeda, pole aga mina registrites kohanud. Tallinna dokumendiregistris on salajased ka hüvitiste ja lisatasude käskkirjad, mõnes kohas ka mobiili- ja autokompensatsioonid. Asutuse väljastatud garantiikirjades näeme vaid, et  garanteeritakse näiteks 12 inimese õhtusöök restoranis, kuid kes seal osalevad ning mis summadest jutt käib – seda avalikkusele ei öelda.

Oleks kohatu tembeldada kõik riigiasutused või ministeeriumid info varjajateks. Läbipaistva dokumendiregistri eest väärib kiitust keskkonnaministeerium.