Eurotsoon ägab surve all, Eesti peab vapralt vastu

Suurematest riikidest on vaid Saksamaa majandusel aastalõpu seisuga oodata väikestki kasvu (+0,7%), Prantsusmaale prognoositakse nullkasvu, Holland, Hispaania ja Itaalia on miinuspoolel.

Vindub pikalt. Euroala riikide majanduskeskkond on endiselt habras, seda riikide kõrge võlakoormuse ja eelarvedefitsiidi tõttu, aga ka valitsuste suutmatuse pärast olukorra parandamiseks radikaalseid samme astuda. Esialgu pole põhjust uskuda uut majanduslangust, aga nullkasvuga vindumine võib kesta kaua. Kõige eelnenu valguses on Eestile tänavuseks ennustatav ligi 2,5% majanduskasv eurotsooni “hooaja edetabeli” tipus. Täiesti võimalik, et Eestist on kujunemas üks väheseid Euroopa “stabiilsuse saarekesi”, mida investorid usaldavad ja mille majanduskasv jääb veel mõnekski ajaks Euroopa keskmist jõudsalt ületama.Õnneks on Eesti eksport suuresti seotud riikidega, kellel läheb päris hästi. Oleme nabanööri pidi euroalas, ent meie kolmest peamisest eksporditurust kaks (Rootsi ja Venemaa) on sellest väljaspool ning ka kolmanda ehk Soome majanduse seis pole just kõige hullem. Ka Läti ja Leedu majandused kosuvad Eestiga võrreldavas tempos. Paindlikel Eesti ettevõtetel on kindlasti  võimalused Lääne-Euroopa majandussurutisest tulenevaid muutusi oma äri eduks pöörata.

Määramatus on suur. Eesti siseturul torkavad silma vastandlikud tendentsid: ühelt poolt keskmise palga ja sisenõudluse kasv, kahanev töötus ning jaekaupmeeste pigem optimistlikud (lähi)tulevikuhinnangud, teisalt tarbijate suhteliselt madal kindlustunne ning suuremate kulutuste edasilükkamine. Mõistusega võttes oleks nagu kõik hästi, aga kriisist on õppinud nii tarbijad kui ka ettevõtjad ning ollakse ettevaatlikud – mis on ühelt poolt kahtlemata mõistlik lähenemine, teisalt ei aita pankades kasvavad rahamäed majandust edasi samaväärselt julge kulutamisega. Olukorral pole viga, ent ka määramatus on suur.