Börsisõltuvus on ohtlik nagu iga teinegi sõltuvus

Vabaturumajanduses ei keela keegi proovida aktsiaturul kasumit teenida. Kui investeerimisguru George Soros teenib finantsturgudel sadu miljoneid aastas, siis miks ei võiks igaüks börsil õnne proovida? Kuna kauplemiskonto avamine on lihtne ning lisaks pakutakse ka võimendust ning alati võib ju veel suuremate tehingute tegemiseks raha juurde laenata, siis võib tunduda, et rahateenimist ei takista miski.

Küll ma kõik tagasi teenin... “Esimesed tehingud lähevad hästi, olen juba plussis. Aktsiaturg on alles 15 minutit lahti olnud, kui ma nii jätkan, siis olen börsipäeva lõpuks kõvasti teeninud. Kuid siis liigub turg ebasoodsas suunas ning ma kaotan peaaegu kogu teenitud kasumi. No pole viga, küll ma selle tagasi teenin, esimesed tehingud tõestasid, et kasumit pole raske teenida. Aga järgmine tehing ebaõnnestub taas, nüüd olen ma juba miinuses. Kaotasin raha, miks ma üldse börsile tulin? No küll ma selle kõik tagasi teenin…”

See on ühe mu tuttava börsisõltlaseks saamise lugu. Tal ei õnnestunud oma kaotusi tasa teha, iga tehinguga kukkus ta aina sügavamale. Ta kaotas kõik oma säästud, kannatasid tema sotsiaalne elu, töö ning tervis.

Ameerika Ühendriikides on 5% investoritest turusõltlased, kes on valmis börsil ülemäära riskima. Börsisõltuvusele viitab see, et inimene ei suuda minutitki aktsiaturust eemal olla. Ta tunneb end halvasti, kui aktsiaturg on nädalavahetusel või pühade ajal suletud. Ta ei pööra oma perekonnale tähelepanu, kaupleb viimaste säästude või pensionirahaga ning laenab raha kõikvõimalikest allikatest, et aktsiaturul kaubelda saaks.

Börs ei soosi õnnemängijat. Kuid börs käitub mõnikord nii irratsionaalselt, et terve mõistusega inimesel on sellest raske aru saada. Riskimine pole halb, kui seda teha mõistlikkuse piires, kuid turg ei peaks kontrollima kaupleja või investori emotsioone ja käitumist. Samuti tasuks põhjalikult kaaluda,  kui palju ollakse nõus riskima ja kaotama. Kui võtta börsi õnnemänguna, siis vastab börs samaga.