Rallipisik nakatab ka naisi

Naine, kes ei suuda võistlemispisikust kuidagi lahti saada, tunnistab, et hobile on läinud ehk liiga palju aega, sest kohati pole ühtegi vaba nädalavahetust aprillist kuni sügiseni, ja pere tegemisi ja sõite on aastate jooksul ehk liigagi sageli paika pannud rallisõidud.

"Olen igapäevaelus ka väga töine inimene ja siis veel see hobi, mida ma ei suuda jätta," ütleb ta. Küsimusele, kas abikaasa on hobi tõttu armukade olnud, vastab Sirje, et arvab või ehk pigem tahab loota, et on. "Kas just armukade, aga vahel veidi löödud, kui peame mõnest üritusest minu sõitude pärast loobuma," ütleb Sirje. "Olen siiski püüdnud end jagada ja sageli läheme otse pärast sõitu veel kodust välja," lisab ta.

Tiimis kogu pere.

Abikaasa Vello ütleb naerdes, et naise harrastuse vastu tal pretensioone ei ole, kuid tunnistab, et eks selline hobi seab piiranguid ja ehk on mõni asi tõesti jäänud tegemata.

Abikaasa ja poeg kuuluvad Sirje nn abiliste ja mehaanikute meeskonda, kuid nende teha jäävad pigem lihtsamad ja käepärasemad asjad. Masina mootoriga tegeleb Jüri Bogoljubov ja keretöid teeb Priit Rink. "Abilisi on vaja ja sa pead neid 200% usaldama, eriti on mehaanik sul nagu ihuarst," arvab Potisepp.

Sel aastal mõtles Potisepp võtta veidi vabamalt - ennast tõestada on ta jõudnud juba ka varasematel aastatel. Karikaid ja medaleid on tal 14 hooaja jooksul kogunenud üle 400 ja esikolmiku arvestusest on ta välja jäänud vaid üksikutel kordadel.

"Sain üle-eelmise aasta lõpus vanaemaks ja tahaks ikka pisikese Isabel Britti kasvamist ka näha - see on hoopis teistmoodi kui oma lastega," ütleb Potisepp. Kuid sel hooajal on auto, mis eelmisel hooajal muudkui nõudis remonti, ilusasti vastu pidanud. "Ja nii ma ei suutnudki rahulikult olla," tunnistab naine, kes läheb sel nädalavahetusel rahvaralli aastakarika esikoha eest võistlema Liisi Tiitusega. Ta lubab Pärnus huvitavat võistlust.

Hobi nõuab karme valikuid.

"Mul ei ole otsest eelistust, kuid olen siiani rohkem osalenud jääradadel ja rahvasprintidel," ütleb Elmaks Hulgikaubanduses ASi integreeritava tehnika müügijuht Margit Mäekivi, keda Potisepp peab rahvasprindis oma kõvaks konkurendiks. "Olen osalenud ka ühel rahvarallil, kuid pean tegema valikuid, kuna aja- ja raharessurss on piiratud," selgitab ta.

Suvel võisteldakse rahvasprindis tavaliselt 1-2 korda kuus. Tavaliselt on võistlus laupäeval ja seejärel kulub pühapäeva hommikupoolik auto pesemiseks ning puhastamiseks. Talvel on võistlusi rohkem. Potisepa sõnul tuleb rahvasprindi ja rahvaralli etappe aasta jooksul vahel paarikümne ringis. Kui veel lisada talvesõidud, kus igal nädalavahetusel erinevates kohtades neli võistlust korraga, võib sõite tulla enamgi. "Ise olen talvesõitudel vähem käinud, ainult nö. kohustuslikud etapid, mis lähevad aastakarika arvestusse," selgitab Potisepp.

Mäekivi alustas võistlemist samuti ligi viisteist aastat tagasi. "Raplamaal Kaiu vallas pandi püsti sari, kus kõik võistlejad osalesid ZAZ-tüüpi (sapikas ehk Zaporožets) masinatega," meenutab ta. Tegemist oli jäärajasõitudega ja kuna Mäekivi päris viimaste sekka ei jäänud, siis mõtles, et proovib ka suveoludes hakkama saada.

Rallioskustega liikluskeerises.

"Olen periooditi leidnud ennast mõttelt, et mulle tõesti meeldib vahel veidi kiiremini sõita," tunnistab Mäekivi. Samas leiab ta, et ralli on hea võimalus oma sõiduoskusi parandada, et igapäevaliikluses paremini hakkama.

Tema hinnangul on liikluses liiga tihti näha nn. sõelujaid, kes ilmtingimata peavad pidevalt sõidurada vahetama või viimasel hetkel mingi manöövri tegema. "Sellised uljaspead võiksid seda teha rahvaspordiüritustel, kus saaksid oma oskusi parandada ja energiat maandada - äkki oleksid siis ka liikluses teistega arvestavamad," arvab Mäekivi.

Ka Potisepale teeb muret liikluskultuur, kus üksteisega ei arvestata, eriti ristmikel, ja kihutamine on enesestmõistetav." Ma ei saa aru, kuidas täiskasvanud inimesed ei tunne liiklusmärkidel olevaid numbreid!" imestab ta. "Arvan, et ise olen tavaliikluses pigem korrektsem ja tagasihoidlikum, sest oskan ohte ette näha." Ohutunnetus ja ettevaatlikkus tuleb ka ilmselt kogemustega, ja rallisõitjana tal neid jagub.

Elukutseliseks ei hakka.

Potiseppa on aastate jooksul kutsutud ka proffide autosporti, kuid ta on täna õnnelik, et on suutnud kiusatusele vastu panna. Ka rahvasport ei ole odav lõbu. "Kulutused on üsna suured, aga mitte nii suured kui proffide rallisõidud," ütleb Potisepp.

"Minu suurim investeering oli see, kui pidin ostma teise auto," kommenteerib kulutusi Mäekivi. Kui oma igapäevaselt kasutatava masinaga nädalavahetusel võistlemas käia, ei pruugi äkki esmaspäeval enam töölesõiduks autot olla. "Õnneks ei ole mul aastate jooksul midagi tõsisemat juhtunud ja eks see on hoidnud ka kulud mõistlikud," lisab ta.

Suurim kuluartikkel on Mäekivi sõnul rehvid, kuid kuna võistlemiseks vajalikke rehve saab osta ka rallimeeste vanasid, siis kokku ei ole kulud nii suured kui tihti arvatakse. "Päris tipptasemel sõites ei saaks muidugi rehvidega väga suuri kompromisse teha, kuid rahvaspordiks sobivad tippude kasutatud rehvid väga hästi," leiab Mäekivi.

"Kui auto ei lagune, siis võistluste osavõtutasud, kütuse kulu, rehvid jm nipet-näpet läheb maksma kuus keskmiselt sada eurot," arvutas ta. Kuna autot ennast saaks vajadusel edasi müüa, ei pidanud ta selle ostu otseselt kuluks.