Ammune kerge algus

1993. aastal asutatud OÜ Laadur juhi ja omaniku Urmas Laanemi sõnul oleks siis, kui me suudaksime aja 20 aastat tagasi kerida ja näeksime, milliste pisiasjadega me siis tegelesime, huvitav vaadata, kui naljakad  me partneritele oma probleemidega tunduda võisime.

“Nalja sai siis iga päev, muidu polekski enam elus,” lisab Laanem. “Aga samas võib-olla oli see ka meie edu pant, et me olime nii sinisilmsed. Nimelt need mehed, kel oli ahnus, ja ma ei pea silmas rahaahnust, tegid  siis päevas 15 tundi tööd. Tolle aja teadmatust kompenseeris teotahtelisus,” meenutab Laanem.

Praegused noored on tema sõnul omandanud mugava elu, millest tulenevalt on tekkinud ka konkurentsivõime probleem. “Ei oska isegi öelda, mis see võiks olla, mis paneks praegused noored liikuma, et oleksime naabritega konkurentsivõimelised,” lisab ta.

Laanem ütleb, et paljud ei  mäleta enam, kuidas me seisime bensiinisabas või millised olid tol ajal sidevahendid. Pangandus, liising ja kõik muu oli lapsekingades ja sellest ei teatud eriti midagi.  “Aga kõik see, mis oli takistus, on tänaseks meelest läinud ja meelde on jäänud ainult head asjad,” lisab ta.

Õnnelik juhus. 15 aastat tagasi oma ettevõtte asutanud Helge Alt ütleb, et ettevõtlusega alustamine oli tema jaoks juhuste mäng. “Asjad jooksid nii kätte. Mulle tundub, et tänapäeval peab ettevõtlusega alustamise põhjalikumalt läbi mõtlema, tegema äriplaani ja analüüsima tegevust, aga eks juhused on ka tänapäeval olulised,” räägib ta.

Alt usub, et tol ajal oli ettevõtlusega alustamiseks rohkem võimalusi kui praegu, sest turg oli välja arenemata ja auke, mida täita, oli palju. Näiteks puhastusturg hakkas 20 aastat tagasi alles tekkima ja oli Aldi tegutsemise algusajal alles lapsekingades.

“Kui tänapäeval tahetakse meie valdkonnas midagi teha, peavad olema teadmised ja oskused ning vahendid palju suuremad. Mina muidugi ei hakanud ka suure pauguga pihta, vaid areng on toimunud tasapisi, koos turuga,” räägib Alt. “Olen õnnelik inimene, et minust sai ettevõtja ja seda just sel ajal.”

Koristusvaldkond oli siis hoopis teine, enam pole sinist kitlit ja ämbrit, vaid et on spetsiaalsed mopid, meenutab Alt. Kui tol ajal oli erinevus Eesti  ja muu maailma tehnoloogia vahel väga suur, siis praegu see praktiliselt puudub, ütleb Alt.

Samas on ka erinevusi, koristusajad polnud siis veel nii tihedad ja puhastusteenust pakkuvate ettevõtete tegevus polnud seetõttu nii pingeline. Ka ümbrikupalkadest pidi tol ajal rohkem rääkima kui praegu.

Ida-Euroopa ettevõtte raskused. 1998. aastal asutatud ASi Lasita Maja juhatuse esimees Kaido Maisvee ütleb, et praegu oleks ettevõttega keerukam alustada kui 15 aastat tagasi, mil turg oli tühjem. Samas olid 15 aastat tagasi reglemendid ja seadused küll olemas, aga sisse töötamata, selles mõttes on nüüd firmal lihtsam tegutseda.

“Meie sektoris oli 15 aastat tagasi kõige rohkem teistmoodi see, et usaldust võita oli keerukam kui praegu. Olime keegi Ida-Euroopast Venemaa külje alt. Siis tegime ka Euroopa ettevõtetele allhanketöid, praegu on meisse suhtumine hoopis teine.  Ettevõttel on ka enda tooteportfell, mida müüakse,” selgitab Maisvee. Tema sõnul muutus ettevõtte jaoks väga palju ka Euroopa Liiduga liitudes, nii oli näiteks vaja välja suretada üks äriharu, kuna puudusid load.

Hoiak, et tegu on Ida-Euroopaga, oli Maisvee sõnul üldine. “Käisime firmadega, kes müüsid allhankijate asju, tihti kaasas. Näiteks meenub mulle üks kohtumine koostööpartnerist Saksa firmaga, mil saime kokku sadu aastaid tegutsenud n-ö Vana Euroopa firma esindajatega. Saksa firma oli meie vahendaja, kes meie tootega midagi ei teinud, vaid pani juurde oma marginaali selle eest, et ta oli garant ja tagas, et meie toodete kvaliteeti võib usaldada. Meiega otse suheldes ei suudetud uskuda, et teeme head toodet,” meenutab Maisvee.

Sellist suhtumist võis kohata tema sõnul veel üsna hiljutigi. “Alles kuus-seitse aastat tagasi käis ettevõttel külaline Inglismaalt, kes oli valmis selleks, et satub tüüpilisse Ida-Euroopasse,” lisab ta.

Tootmine ei teinud loodetud kasvu. 20 aastat tagasi asutatud ettevõtte AS Napal juhatuse esimees ja omanik Toomas Laanpere ütleb, et 10–15 aastat tagasi läks energia valdkonnas suure hooga käima nõukogudeaegsete energialahenduste muutmine. “Praeguseks oleme nii palju katlamaju ehitanud, katki need ka  ei lähe, et uute ehitamine pole enam aktuaalne,” selgitab ta. Hakati kokku hoidma, ­automatiseeritud katlamajad jätsid inimesed vabaks ja tundus, et tootmine suureneb. Ka Kreenholm polnud siis näiteks veel pankrotti läinud ja loodeti üldist tootmismahtude suurenemist,” räägib ta. Paraku seda toimunud pole.

Kui 15 aastat tagasi ei pidanud me hommikuti ajalehest lugema, kuidas erakonnad raiskavad maksumaksja raha, siis nüüd rikuvad erakonnad oma suhtumisega sageli lehte lugedes tuju, ütleb Napal. See tekitab protesti, nii et tahetakse üha rohkem riigist ära minna. Seda negatiivsust on tunda ka ettevõtte juhina, räägib Laanpere. Ja lootusetust on palju rohkem kui aastaid tagasi. “Kui 10–15 aastat tagasi oli Eestis tärkava maikuu aeg, siis nüüd on paljud asjad valmis ja enam ei teata, mida edasi teha,” ütleb ta.

1993: inflatsioon ja elanikkonna kihistumine

1993. aastal sai Eestis hoo sisse erastamine, langetati tulumaksu ja inimesi kimbutas inflatsioon.Eesti majandus läbis oma viimaste aastate kõige madalama punkti 1993. aasta kevadel,  aasta lõpus aga hakkas majandusse stabiilsust tekkima.Rahareformi tulemusena saavutati 1993. aastal suures osas tasakaal, kaubaturg tasakaalustus, inflatsioon oli stabiliseerumas. Tööpuuduse kasv peatus, väliskaubanduse bilanss (koos teenuste bilansiga) ja maksebilansi jooksev konto olid enam-vähem tasakaalus.1992. aastal olid hinnad suhteliselt kiiresti ja palgad suhteliselt aeglaselt kasvanud. 1993. aasta keskpaigaks oli keskmise palga ostujõud tõusnud 38–40 protsendini 1989. aasta neljanda kvartali tasemest.Kaubaturu tasakaalustamisel mängis olulist osa impordi suurenemine. Eesti tootjat kaitses kaubaturul esialgu kohalike kaupade madalam hind, aga inflatsiooni tõttu jõudis enamik kaupu järk-järgult importkaupade hinnatasemele.Inflatsioon oli peamiselt pakkumispoolne ja tingitud tootmiskulude kasvust. Mida rohkem oli kaupu, mille hinnad olid importkaupadega konkureerivas tasakaalus, seda vähem jäi edasise hinnatõusu ja inflatsiooni võimalusi. Samas oli see ohtlik kohaliku kauba tootjatele, kelle kaup turult välja tõrjuti. Nii olid importkaupade hinnataseme saavutanud juust ja munad, maailmaturu hinnatasemele lähenesid ka kondiitritoodete, ehitusmaterjali, sanitaartehnikatoodete, kinnisvara ja autode hinnad ning hotellide üür ja hoonete ehitusmaksumus.

Soome ostjad kergitasid hindu. Elanike tulude tase oli aga tunduvalt madalam kui maailmaturu hinda kujundavate riikide keskmine tulude tase, lausa 10–30 korda madalam kui Põhjamaades või Euroopa Ühenduse liikmesriikides. 1993. aasta keskmine kuupalk oli Eestis 1066 krooni. Tallinn oli kujunenud seetõttu soositud ostupaigaks Soome turistidele, kelle tekitatud lisanõudlus viis hinnataseme kohalike elanike jaoks liiga kõrgele.   Juuni keskpaigast alates olid Eesti gaasikraanid suletud, kuni Eesti Gaas likvideeris võla Gazpromi ees. Valitsus üritas olukorda päästa Rootsilt saadud 1,9 miljoni dollari suuruse laenurahaga.Juuli oli üldises plaanis üldse tarbijavaenulik, kuna 1. juulil hakkas Eestis kehtima mootorikütuste ja -õlide aktsiisimaks. See kehtestati kõigile kütust importivatele firmadele, kes omakorda tõstsid tanklates kütuse hindu.Enne ligi 20protsendilist kütuse hinnatõusu maksis A-76 liiter 2,30–2,60 krooni, AI-93 liiter 2,90–3,20 ja A-95 3,65 krooni liiter. Leheveergudele jõudis ka ­uudis põlevkiviõli võimalikust hinnatõusust.Novembrikuu oli õnnelik turismifirmade liidu presidendile Daisy Järvale, kes pärjati Eesti Ettevõtlike Naiste Assotsiatsiooni poolt tiitliga aasta naine. Tegu oli üldse esimese aastaga, kui seda tiitlit välja hakati andma.

Leibkonna majanduslik turvalisus langes. 1990ndate aastate alguse kiired muutused ühiskonnas tõid kaasa Eesti leibkondade elujärje languse ning majandusliku turvatunde kadumise. Stabiliseerumine toimus 1990ndate lõpus.Nõukogudeaegne heaoluriik funktsioneeris toiduainete ja teenuste madalate hindade abil. Eesti taasiseseisvumisel lasti 1990. aastate alguses hinnad vabaks, millega kaasnesid muutused kaupade ringluses ja sotsiaalsfääris  (toetuste maksmises ja sotsiaalteenuste pakkumises). Kiired muutused toimusid väga lühikese aja jooksul, mis tõi kaasa leibkondade majandusliku turvalisuse languse.

Sundkulutused üle poole pere eelarvest. Sundkulutused on leibkonna eelarves on vältimatud kulutused toidule ja eluasemele. Sundkulutuste osatähtsuse vähenemine leibkonna kogukulutustes on märk sellest, et elujärg paraneb ja leibkonnal on võimalik enam kulutada heaolule ja enesearendamisele. Sundkulutuste osatähtsuse tõus aga pärsib seda.1990. aastate algul moodustasid sundkulutused ligi 60% leibkonna kogukulutusest. 1990. aastate teises pooles hakkas leibkondade elujärg paranema, millest annab märku sundkulutuste osatähtsuse järkjärguline vähenemine. Viimase ligi 20 aasta jooksul on oluliselt suurenenud kulutused vabale ajale ja kultuurile. Kui 1993. aastal moodustasid need leibkonna kogukulutustest 4,5%, siis 2010. aastal 9%.1990. aastate algus tõi ühiskonda uue nähtuse – elanikkonna kihistumise. Tekkis nii üliedukate kui ka tõrjutute kontingent, kes ei suutnud toime tulla ühiskonnas toimunud muutustega.

Erastamine saab jalad alla. “Viljastavates sotsialismi tingimustes” tegutsenud ettevõtete müük erakätesse algas vaevaliselt, alles 1993. aastal pääses valla tõeline erastamislaine.Aprillis 1990 ametisse astunud Edgar Savisaare nn üleminekuvalitsuse ponnistused luua erastamisele seaduslik alus viisid omandiseaduse vastuvõtmiseni toonases ülemnõukogus juunis.Sama aasta detsembris tuli jätk seaduse näol, mis puudutas riiklike teenindus-, kaubandus- ja toitlustusettevõtete erastamist. Selgus saabus alles 1993. aasta suve lõpuks. Enne veel, märtsis 1993 jõuab valitsus kinnitada üle 600 000kroonise bilansimaksumusega vara erastamise korra, mille järgi jõutakse erakätesse müüa kümneid ettevõtteid.Juunis kiitis riigikogu heaks erastamisseaduse, millele tuginedes asutas valitsus Eesti Erastamisagentuuri ja väiksemad kauplused.1993. aasta 1. novembril kuulutas erastamisagentuur välja 40 suurettevõtte privatiseerimiseks rahvusvahelise enampakkumise. Kolmandas suurettevõtete erastamise voorus läksid müüki tööstus-, metsandus-, ehitus-, kaubandus- ja transpordiettevõtted. Senise erastamise käigus oli müüdud eraomanikele 1016 objekti kokku 266 miljoni krooni eest.Pakkumise hindamisel arvestas erastamisagentuur ostuhinda, töökohtade säilitamise või nende loomise ja investeerimise kohustust ning esitatud äriplaani.Erastamisagentuuri peadirektor Väino Sarnet oli seisukohal, et riigiettevõtete erastamist tuleks kiirendada ning mitte kulutada aega ja raha riigiettevõtete saneerimisele.