Uues Maailmas kutsub Kohalik kohvile

"Otsisime sobivat paika päris kaua," tunnistavad koha omanikud Raido Raudnagel ja Mariann Näär. "Me ei tahtnud ultramoodsat interjööri, otsisime kohta, kus endal oleks hea olla. Enda koht tähendab seda, et töö ei kesta üheksast viieni, vaid tuleb kogu aeg valmis olla, kui midagi vajab muutmist või parandamist. Päris esimesel kuul tegime kõike ise sõprade-tuttavate abiga, nüüd oleme jõudnud sinnani, et ise pigem abistame, kus vaja, ja hoiame asjadel silma peal."

Rahulik toidukoht

Kui algne idee oli luua klassikaline kohvik, siis välja tuli väike ja rahulik, ent oma köögiga toidukoht. "Olemegi mõelnud, et mis me siis oleme. Klassikaline kohvik pole, restoran ka mitte. Äkki pererestoran? Kui keegi teab pakkuda paremat terminit, siis oleme rõõmsad," naeravad tegijad.

Marianne kinnitusel oli mõte oma kohvikust olnud kuskil olemas juba lapsepõlves. "Mu isa töötas samuti toitlustuse valdkonnas, tegutses pikalt Pärnu Hotellis, minagi armastasin juba väiksena kohvikut mängida. Nüüd on lapsepõlve mängust saanud igapäevane tegevus."

Ruumi uus planeering valmis mõttetalgute käigus ja üsna loogiliselt asetus toidukoha südamesse baar. Renoveerimistööde käigus võeti osad vaheseinad maha, ent lammutustöid oli ehitustöödega võrreldes siiski vähe. "Püüdsime vana hõngu siin siiski hoida, muidu oleks hing sellest kohast kadunud. Palju vaeva nägime vana laudpõranda taastamisega. Siia oli sõna otseses mõttes purgist värvi maha kallatud ja nende kihtide eemaldamine oli suur töö," meenutab Raido.

Ahjuplaatidest lett

Interjööri dominandina jääb meelde ka efektne lett, mille alumine osa on laotud ahju kahhelplaatidest. Need plaadid saadi vana täiskõrge ahju ümber ehitamisest kaminaks. "Meil oli valida, kas teha vanadest ahjupottidest midagi või lähevad nad siin raisku. Otsustasime valida raskema vastupanu tee ja anda neile uue funktsiooni," lausus Raido.

Kuigi kütte pandud kaminad õhkavad kohvikusse mõnusat kodust soojust ja ka salvestavad seda, on nende olulisimaks funktsiooniks praegu õdusa meeleolu loomine - temperatuuri aitab Kohalikus reguleerida ka soojuspump.

" Ka baari mööbli valmistasime vanadest vaheseintest üle jäänud laudmaterjalist. Puusepp veetis päris mitu päeva, et vanu naelu kätte saada ja uusi tappühendusi ehitada," meenutab mees.

Kohaliku mööbel on kokku otsitud erinevatest paikadest. "Tuttavatelt-sõpradelt, vanaemalt, emalt-isalt," loetleb Mariann. "See laud, mille taga me istume, on aga ostetud ühe kliendi käest.

Tegijate kinnitusel sarnaneb sisustamine Tallinna linna ehitamisega - ei saa kuidagi päris valmis. "Eks detaile lisandub üha," teab Mariann. "Näiteks fotod seintel said paika sätitud alles mõne päeva eest, üks sõpradest aitas need teha."

Sõbrad aitavad kujundada

Kohaliku valmimise loos ongi Raido ja Marianni kinnitusel oluline roll just sõpradel. "Kasvõi fotod, nende väljatrükk, paljud sisustusdetailid," räägivad nad.

Mõeldud on ka põlvepikku külastajatele: lastel on kohvikus oma nurk, mida tulevikus plaanitakse laiendada, et külastajate ja töötajate lastel oleks kohvikus mõnus olla.

Kohvikusse menüüd valides on tegijad uhked kalavaliku üle: "Pakume linna värskeimat kala, paremat toorainet on võimatu saadagi, meil on lihtsalt suguvõsas rannakalurid," tutvustab Mariann kontseptsiooni. "Eks ka sealt leiame oma niši. Ainuke mereand, mis pole Eestimaine, on sinimerekarbid. Ega me esiotsa aimanudki, kui keeruline on kogu see organiseerimine, töötajate leidmine. Õnneks oli üks mu kokast lapsepõlvesõber just hetkeks vaba ja pusletükid leidsid teineteist."

Kohalikus peetakse oluliseks värsket kodumaist toorainet, mida valitakse vastavalt aastaajale. Raido ja Marianne sõnutsi on paljud klientidest tänaseks nägu-ja nimepidi tuttavaks saanud. Sõna uuest kohalikust kohast on liikvele läinud.

 

Äripäeva toidukriitiku Heidi Vihma kommentaar:

Uuskasutusinterjööriga kohvikuid on meil juba päris mitu, Kohalik teeb oma ehedusega pea kõigile silmad ette. Eriti vastupandamatud on vaaremadeaegsedpliidid ja soemüürid.

Kui interjööris naudin ma uus- ja taaskasutust väga, siis lauanõude puhul eriti mitte. Ma lihtsalt ei suuda nõukaaegsete lillemustriga taldrikute ja õhukeste kitsaharuliste kahvlite esteetikat esteetikat  hinnata, olen neid ju omal ajal tosinate kaupa ära visanud.

Vaatamata säästutaldrikutele (või ehk hoopis tänu neile?) on uus koht kahe kuuga nii populaarseks saanud, et nädalalõpul oleks vaja laud igaks juhuks ette kinni panna.

Kohalikele meeldib Kohalik, mulle meeldivad Kohaliku külastajad: niisugust kirjut, värvikat ja meeleolukat seltskonda ei kohta kusagil mujal kui kodunurgakohvikus. Teatavasti on meil selliseid aga vähem kui ühel käel sõrmi.

Autor: Liivi Tamm, Kristi Malmberg