Nagu kahlaks tiiger läbi vee

Kui sa oled Kesk-Ameerikas keset maavärinat edutult üritanud osta globaalselt naftafirmalt terminali, ise oopiumiuimas, või kui sa oled ühes Lõuna-Euroopa riigis private equity diili raames saamatult üritanud vabastada kõrget vaimulikku politsei küüsist, või kui sa oled pidanud 12tunniseid ette kaotatud, kuid nähvavaid vaidlusi allhankijaga ruumis, kus just XXX-lõpukaadrid filmiti, siis sa äkki tead, millest ma räägin.

Nad elavad mu raamatut. Kogu maailm on vahetu entroponeetilise (Robert Kurvitza raamatust “Püha ja õudne lõhn” pärit sõna – toim) katastroofi tsoon. Pidev tunne, et oled kusagil seal, kus sa olema ei pea. Tegemas midagi sellist, mida sa tegema ei peaks. Elamas mingit lugu, millel pole riimi ega ridu. Mis ei tundu olevat sinu enda lugu. Mis see on, mida sa elad? Asi läheb veel veidi hullemaks. Ma ei tea, kas sa saad aru, millest ma räägin. Räägin... räägin.. kajab hall vastu.

Oled sa kunagi raamatu kirjutanud, romaani? Mitte mõne mageda romaani. Nagu alati, põhiliselt selleks, et sõprade meelt lahutada. Teiseks selleks, et rääkida asjadest, millest ei teagi, kuidas ja kas rääkida. Ja põhiliselt kirjutanud selleks, et kirjutada.

Ja siis tulevad sõbrad ja ütlevad: “Tead, see sinu “Pangapettus”, sellega juhtus selline asi, et kui me LHVst lahku lõime ja Gildi tegime, siis see lahkulöömine, sa ei kujuta ette, me tsiteeerisime seal lõike su raamatust, seal oli nii palju sedasi, nagu sa kirjutasid.” Üle viie aasta varem, mõtlen ma. Ma ei tea, kas ma saan aru, millest nad räägivad. Ma ei saa aru, kas ma saan aru, millest ma räägin. Lugesin “Pangapettuse” üle. Kõhe tõesti. Eriti see lõpp. See on... nagu maailm on. Aga varem. Kümme aastat varem. Mis see on, mida nad elavad? Sõbra kirjutatud romaan? Kõhe.

Oled sa kunagi kasutanud venture capital/private equity võtteid ja meetodeid kultuuriasjade tegemisel? Et vingerdad keset keerulist reguleeritud keskkonda ja proovid hostile takeover’it teha, nii et oleks minimaalsed kulud ja maksimaalne tulu. Sest näed mingit peidetud väärtust, mida teised ei näe. Kui sa oled, siis saad aru, et kultuuriasjades tegelikult midagi erilist ei ole. ­Ainult, jah, kõik, kogu asi on mässitud rahvuslippu. Isegi iga koondamine on vastuolus põhiseaduse preambuliga. Ma arvan, et elundidoonorlusäri on veidi lihtsam.

Aga tead, mis on kõige hullem? Kohe päris hull? Kohe crazy ass hulluksajavalt hull? Tead? See on see, et seekord sa tead, mida sa teed.

See ei ole see, et sind võrreldakse Peemotiga Bulgakovi “Meistrist ja Margaritast”. See on muidugi muhe. Ja selles on midagi suurejoonelist tõesti.  Ja tõesti, nagu selles romaanis on täna just kirjandus-establishment trammi all, hullumajas või raevus. See ainus Sirp kadus ka müügilt nagu piletid ühele teatud etendusele. Palju nalja. Aga see pole see, millest ma räägin. Ma räägin sellest, et Sirbi visioonidokumendi alla, mille me avaldasime zaum.ee blogis, on kirjutatud Koostööpolitsei (KoMil). See ei olnud seal niisama.

Mene, mene, tekel, upharsin. Robert Kurvitza romaan “Püha ja õudne lõhn” ilmus juba juunis. Hoiatus oli sellega antud. ZA/UM on romaanis psühhotroopne mõtete lugemise masin. Selle kasutamine on rangelt reglementeeritud. See on ohtlik masin. Ohtlik kasutajale. Ohtlik ohvrile.

Kõik on veel ees. Aga olukord on selline, kus tõe huvides, millegi päästmise nimel tuleb natsile ja lapsevägistajale Vidkun Hirdile ZA/UM külge ühendada. Selleks tuleb rikkuda reegleid. Väga paljusid reegleid. See ei ole ilus protsess. Seal ei ole millegi üle eriti uhkust tunda, peale efektiivsuse. Aga siis on masin ühendatud. Masin töötab.

Kas sa saad aru, kui ma ütlen sulle, et ma teadsin, et ma ühendan eesti kultuuri-establishment’i ajude külge ZA/UMi. Algusest peale. Mina teadsin, mis asi on ZA/UM. Vidkun Hird teadis. Ja kartis. Nemad ei teadnud. Aga ma teadsin, mis mulle paista võib.

“Mees, ma näen su ...!” hetk. Kõik nii nagu Roberti romaanis. Samamoodi nagu romaanis kõigun pärast ZA/UMi kasutamist deliiriumi ja psühhoosi vahel. Püha ja õudne on tunne, kui tead, mida teed. Koostööpolitsei agent Tereesz Machejek.

Ma teadsin, et nad kuulevad, nagu kahlaks kuskil tiiger läbi vee. Ja kõik on alles ees. See on romaanist alles esimene kolmandik. Saad sa aru, et kõik läheb veel edasi? Ja mis see on, mida sa elad? Sõbra kirjutatud romaan? Kõhe.