Iiri valitsuse nõunik: "maksukallak" pole meile tingimata hea

Läinud nädalal andis Donovan Dublinis Äripäevale intervjuu.

Kuidas Teie Iiri kärpekuuri edu hindate?Kasinusmeetmed olid Iirimaal selles mõttes edukad, et saavutasid, mida pidid saavutama - vähendasid eelarvedefitsiiti järkjärgult kuid märkimisväärselt, tempos, mis ei toonud ühiskondlikke ja poliitilisi rahutusi. Samuti õnnestus taastada meie krediidikõlbulikkus.

Kärpekuuriga paralleelselt oleme restruktureerinud pangandussüsteemi, järel on vaid kaks suurt panka - The Bank of Ireland, kus on ka välisinvestorid, ja Allied Irish, mis on 99,9% riigi oma.

Suur probleem on pankades hapnevad kinnisvaralaenud, mille üle käivad vaidlused, kas pangad peaksid rohkem laene maha kandma. Seni on viivitatud, pangad kardavad, et sellisel juhul peatavad kõik oma laenude tagasimaksed.  Aga keskpank on pannud pankadele üsna ranged sihid probleemi lahendamiseks, sest sellest sõltub ka pankade võime uusi laene anda.

Kuidas palgad on muutunud?Mulli ajal väga suureks paisunud avalikus sektoris on nominaalpalgad alanenud umbes 15%, suurema sissetulekuga inimeste sissetulekud vähenesid rohkem. Ka pensione on vähendatud.

Erasektoris on palgad alanenud vähem kui tavalises konkurentsisituatsioonis, kuna palju inimesi - eelkõige noori - on emigreerunud. Iiri ametiühingud ja firmad eelistavad inimesi tööl hoida kõrgema palgaga, mis tähendab teisalt kõrgemat töötust.

Miinimumpalk ei ole alanenud ja see ei ole nii oluline, kuna väga vähe inimesi Iirimaal teenib miinimumpalka. Selle kärpimine oli troika nõudmine, kuid kui Iirimaal vahetus valitsus, tõsteti see tagasi, sest  taheti näidata, et uus valitsus on saanud parema kokkuleppe. See oli pigem poliitiline sümboolika kui samm, millel erilist majanduslikku mõju oleks olnud.

Mis seisus Iirimaa siis praegu on?Buumi harjal oli meil ehituse ja kinnisvaraga seotud 17% majandusest. See oli absurdne, keskmine on tavaliselt 7-8%.

Oleme tagasi seal, kus olime kümnendi alguses. Tugineme jätkuvalt rahvusvahelistele suurfirmadele, mis on jätkanud Iirimaale tulekut. Eriti sotsiaalmeedia firmad Facebook, PayPal, Google. Kasu neist majandusharudest eriti kõrge ei ole, nad ei tooda - need on inimesed telefonidega. Ja paljud, kes seal töötavad, ei ole iirlased. Need on inimesed, kes tulevad Brasiiliast ja mujalt, sest meil pole piisavalt IT oskusi ja võõrkeelte tundmist.

Ning keegi ei eita ka seda, et ettevõtte tulumaks mängib siin väga suurt rolli.

Üks asi on see 12,5%-ne määr. Ma isiklikult arvan, et me ei saa olla kindlad, et see nii jääb. Perspektiivis toimub ilmselt mingi lähenemine - Iiri määr tõuseb ja teistel alaneb. Ma ei näe, et 20 aasta perspektiivis oleks meil sama struktuur ja see võib vähendada Iiri atraktiivsust.

Teine on maksude optimeerimine, millest kõige paremini on tuntud  Apple'i juhtum, kus firmal ei olegi riiki, kus ta peaks makse tasuma.  Sellest oli suvel USA Kongressis suur pahandus. Iirimaa kaitseks tuleb öelda, et siin mängib rolli ka USA enda maksukoodeks. Samu võimalusi kasutavad teised riigid, Holland näiteks. Läinud sügisel otsustas Iiri valitsus, et see eriline USA-Iiri maksukoodeksite kombinatsioon, mida kasutas Apple, ei ole enam lubatud.  Laiemalt maksude optimeerimise võimalusi (nn Double Irish süsteemi) see ei puudutanud. Argument on, et seda olnuks Iirimaal raske üksi teha, vaja on rahvusvahelist kokkulepet.

Iseküsimus on, kui jätkusuutlik on sõltuvus rahvusvahelistest firmadest. Üheltpoolt eeldab see tugevat globaalset majanduskasvu, kuna kõik eksporditakse. Teisalt sõltutakse arengutest, mida Iirimaa ise ei kontrolli.  Kui rahvusvahelised maksulepingud muutuvad, võib sellega kohe väheneda Iirimaa atraktiivsus.

Kasvulootused on seotud ka kodumaise põllumajandusega, mis mulli ajal meelest läks.

Uut kinnisvaramulli ma ei usu. Ka järelevalvet on tõhustatud - nii Iiri keskpangas kui nüüd Euroopa Keskpanga tasandil.

Kas Iiri valitsuse otsus väljuda abipaketist ilma igaks juhuks kokku lepitud täiendava abita oli Teie meelest õige?See on mingil määral riskantne, soovitasime valitsusel igaks juhuks n.ö ennetav abilaen kokku leppida. Kui euroalal tekib uus turbulents, mis võlakirjade intressid üles ajab, oleks parem, kui on olemas odava hinnaga kindlustus. Samas vajanuks see euroala alalise päästefondi (ESM) kreeditoridelt heakskiitu ja valitsus ei tahtnud selliste teemadega nagu 12,5%ne ettevõtte tulumaks uuesti Saksamaa parlamenti minna. See oli poliitiline otsus.

Teisalt usuvad inimesed siin, et enamus reforme on tulnud välise surve all. Polnuks paha jätkata sama surve all veel mõned aastad. Iirlased tavaliselt teevad asju siis, kui nad peavad. Kui ei pea, siis lükkavad edasi.

Iirimaa puhul kritiseerisite oma raamatus grupis ühtmoodi mõtlemist. Kas sellise grupis mõtlemise pärast peaks muret tundma ka rahaliidus, kus kõik kordavad praegu mantrat, et pangandusliit on kõigi hädade lahendus.Kaks peamist nõrkust euroala arhitektuuris , mis kriisi põhjustasid, olid esiteks tsentraalse pangandusjärelevalve puudumine - iga riik võis ajada oma asja ja meie tegime selles osas väga halba tööd. Teiseks struktuuri ja poliitilise tahte puudumine, et  riikide eelarvepositsioonid väga paigast ära ei läheks.

Ma arvan et see tsentraalne järelevalve on väga oluline. See sõltub Euroopa Keskpangast ja siin on võtmefiguur Mario Draghi - kas ta on valmis panku pankrotti laskma, kui nad elujõulised ei ole. Ta väidab, et on. Aasta lõpuks saame teada. See on äärmiselt tähtis.

Teine tala on fiskaalleping, eelarve. Iirimaa probleem oli ainult osaliselt pangandusprobleem, meil oli ka tohutu eelarveprobleem, nii nagu ka Hispaanias ja mujal.

Stabiilsus ja kasvupakt, mis oli olemas euro käibeletulekul, kukkus täiesti läbi. Üks oli n.ö tehniline põhjus - sul ei olnud probleemi enne, kui sul lõpuks tekkis suur defitsiit,  nominaalne eelarvedefitsiit. Juhtus see, et riikidel nagu Iirimaa ei olnud nominaalset eelarvedefitsiiti, kuid oli suur  struktuurne defitsiit, mis küündis umbes 10%-le SKPst. Pakt ei öelnud struktuurse defitsiidi kohta midagi ja reeglite järgi oli kõik korras. Ning teine asi - isegi kui riigid ületasid nominaalse defitsiidi normi, siis muudeti Saksamaa ja Prantsusmaa eestvedamisel reegleid.

Esimese probleemiga, et asju õigesti ei mõõdetud, on tegeldud, sest fiskaallepe on üles ehitatud struktuursele tasakaalule.

Kuid struktuurse defitsiidi mõõtmine on keeruline ülesanne. Sest tuleb vahet teha, mis on ajutised tegurid ja mis on püsivad tegurid. 2007 ütles IMF et defitsiit on 1%. 18 kuud hiljem tulid samad inimesed, mõõtsid defitsiiti ja leidsid, et hoopis 9% SKPs. Põhjus oli selles, et varem oli eeldatud kinnisvarahindade tõusu jätku. Kui need langesid, kukkus kogu eelarve kokku.

Pead teatud asju eeldama, mis on väga lähedal poliitilise tõlgendamise võimalusele. Kui mõned tahavad öelda, et Prantsusmaa struktuurne defitsiit on 3% või 5% - ja saavad selle väite taha piisava poliitilise toetuse, on taas tõlgendamisvõimalused.

Teine reservatsioon - peame ära ootama ja vaatama millal tekib konfrontatsioon inimeste vahel, kes seda uut arhitektuuri juhivad ja mõne suure riigi vahel - olgu see siis Itaalia, Prantsusmaa või kes tahes. Et vaadata, kas see, mis juhtus kümnendi alguses, nüüd uuesti ei juhtu. Peame ootama, kas seekord on asjad teistmoodi.

Pangandusliidu eesmärk pidi olema selge vahe tegemine pankade ja riikide rahanduse vahele, et pangaprobleemid uuesti riikide maksevõimet ohtu ei seaks. Ühtne kriisilahendusmehhanism on jätkuvalt n.ö riigipõhine lahendus.Minu nägemus on, et nn Põhjariigid  ei taha pangaprobleemide puhuks oma maksumaksjatele ette mingeid kohustusi võtta ega lubadusi anda. Ja see kriisilahendusfond, mida nüüd luuakse - 55 miljardit eurot 10 aastaga. Selline summa kasutati panganduskriisi lahendamiseks ära üheks väikeses riigis, Iirimaal.

Nii räägitaksegi varupuhvri vajadusest, mingi ametliku garantii vajadusest, mis sakslastele tähendaks tõlkes kardetud ülekannete liitu. Saksamaa ei taha ette sellist lubadust anda, et Saksa maksumaksjad lähevad appi kuskil mujal Euroopas läbi kukkunud pangale. Sellel ei ole poliitilist toetust.

Ma arvan, et  tahetakse võimalused lahti jätta, ei taheta ette lubada, mis täpselt juhtuma hakkab. Ühtse kriisilahendusmehhanismi  võtmeelemendid on päeva lõpuks poliitilised otsused. Parlamendile ja komisjonile see ei meeldi. Aga need on naiivsed, kes arvavad, et pangandusliit saab olema kena selge struktuur ja protseduur. Kuidas see tegelikult toimima hakkab, seda alles näeme.

Äripäeva ajakirjaniku ja fotograafi Iirimaa sõidu kulud kattis Euroopa Komisjon.