President Alar Karis: Eesti ettevõtja ootab kõige enam nähtavust ja asjaajamise vähendamist

Palju õnne sünnipäevaks, kallis Eesti riik!

Riiki tuleb luua iga päev – see on meie ühine pingutus.

Nagu hoiaksime jalgadele valu andes käega pidurit all. Meie arengutempo on peatunud, olgem ausad, isegi langenud. Tööd teeme sama palju, ehk rohkemgi, aga nähtavat muutust heaolus ei tunneta. Meist juba pea iga kolmas ütleb, et raske on igapäevaselt toime tulla. Seda on liiga palju.

Maailmas pead tõstnud kurjus paneb proovile meie väärtusruumi ühtsuse. Reeglitepõhine maailm, julgeolekukorra põhialused ja varasemalt sõlmitud kokkulepped on nüüdsest haprama iseloomu ja tähendusega. Justkui oleks keegi nurjatu maailmast värvid välja võtnud ja krutib nüüd pilti mustvalgeks.

Tulevik on tavapärasest veel tundmatum, aga maailm ei ole must-valge. Hirmust ja ärevusest ei ole kasu, edasi viib ettevõtlik vaim ja nutikas tegutsemine.

Sestap küsigem: kuhu ja kuidas teha järgmine arenguhüpe?

Eesti peab üles leidma uued käigud.

Euroopa siinses nurgas on esmane ja kõige eeldus julgeolek, mis kaitseb meie vabadust, laseb meil laulukaare all eesti keeles laulda ning hoiab majandust. Praegu on aeg, kus meil tuleb Eesti julgeolek uuesti ning laiemalt mõtestada. Ja sellesse investeerida – protsentides enam, kuid eelkõige sisult mõjusamalt.

Nüüdses maailmas õige tee leidmine on hakanud meenutama rabas sumpamist: tuleb olla väga tähelepanelik ja osata vaadata kaugemale. Just selline on rahvusvahelise julgeolekuolukorra lähiajaloo suurim muutumine, mida me praegu kogeme.

Ukraina on üks lakmustest. Iga rahu ei ole hea rahu – Venemaa ultimaatumitele või soovidele järeleandmine ei too Euroopasse rahu, vaid nõrgestab mitte üksnes Euroopat, vaid kogu vaba maailma, ka Ameerika Ühendriike. Eesti jätkab Ukraina toetamist. Toetuse suurendamine on jõukohane kõigile liitlastele, et Ukraina oleks läbirääkimistel tugevamas seisus.

Maailmas tuleb praegu toime vaid tugev Euroopa. Soovitavalt Atlandi-ülesel julgeolekuteljel. Kuid vajadusel ka üksi.

See seab meie ette mitmekihilise ülesande ja küsimused.

Kuidas leida Euroopas üksmeel, kui oleme nii mõneski küsimuses vastassuunas või kõrvale kõndijaid? Kuidas hoida Atlandi-ülest julgeolekutelge ja NATO-t tugevana? Kuidas reformida ÜRO-d nii, et tulevikus ei söandaks Julgeolekunõukogu alaline liige rikkuda ÜRO Harta tuumkokkulepet – keeldu teisele riigile sõjaga kallale minna?

Maailma probleemid on sageli ka Euroopa probleemid, alates mõne kaugema piirkonna vaesuse ületamisest kuni julgeolekuolukorrani Ida-Hiina merel. Hiljutised kohtumised Türgi, Egiptuse ja Iisraeli presidentidega ning Jordaania ja Palestiina juhtidega andsid mulle kinnitust, et oluline on, kuhu me ise selle pilgu enda jaoks seame. Mida kaugemale me vaatame seda parem. Sest maailma eri paigus hargnevad konfliktid on omavahel seotud.

Ebakindlas julgeolekumaailmas tuleb fookus hoida eelkõige meie enda tugevusel. Sõna „meie“ kasutan ma nii Eesti kui ka liitlaste tähenduses. Venemaa mõistab ainult jõudu. Ja tugevaid ei julge keegi rünnata.

Seega, Euroopal pole teist valikut kui oma kaitsesse rohkem investeerida. Mitte selleks, et seda nõuab USA, vaid põhjusel, et selline on geopoliitiline tegelikkus ja et liitlassuhe eeldab tugevaid partnereid mõlemat poolt.

Rahvusvaheline olukord seab Eestile ülesande igapäevaselt tugevdada sõjalist julgeolekut, mis seob kokku üldise kaitsetahte, tõhusama ajateenistuse, tegutsemisvalmis reservväe, Kaitseliidu, kaasaegse ja võimaliku ründaja tagalasse ulatuva relvastuse.

On selge, et sellise heidutava sõjalise julgeoleku hind on rohkem kui praegune 3,4 protsenti SKP-st. Tegin novembris pärast riigikaitse nõukogu ettepaneku tõsta meie kaitse-eelarve viie protsendini, mis ei ole pelgalt üksik number ega protsent, vaid tuleneb NATO selgelt arvutatud väevajadustest, mida näeme NATO kaitseplaanides.

Seda, et julgeoleku eest tuleb rohkem maksta, peab ausalt ütlema ka valimisaastal.

Julgeoleku lahutamatu osa on meie inimeste usaldus oma riigi vastu. Mis tähendab, et riik peab nii tunduma kui ka olema aus, oma ja arusaadav. Siis on mõistetav ka soov oma riiki kaitsta ja riigi kaitsmise eest kodanikuna maksta.

Ent oht on seegi, kui hakkame oma riigis õigusi piirama pelgalt põhjusel, et saavutada kindluse mulje. Iga piirangu puhul tuleb küsida, mida sellega ikkagi konkreetselt saavutatakse ning nõudma kinnitust, et sellega üldse midagi saavutatakse.

Mida pingelisem on maailm, seda enam vajame hoolikat järelemõtlemist ja vigade vältimist – eriti siis, kui kõne all on põhiseaduse muutmine. Peame silmas pidama, et kui vahetult enne valimisi muudetakse valimisreegleid, siis jätab see jälje valimiste usaldusväärsusele. Põhiõiguste piirangud, mida ei toeta veenvad argumendid, kahandavad rahvusvaheliselt meie staatust õigusriigina ja vähendavad nii ka meie julgeolekut.

Välise ja sisemise rahu kõrval on meile kõigile sama oluline energiajulgeolek, millest me räägime palju, ent kus endiselt on rohkem küsimusi kui vastuseid. Kutsun valitsust ja parlamenti lõpuks ometi teadus- ja numbripõhiselt rahvale selgitama, mis Eesti energeetikast saab. Ja tegema otsused, mis eelistamata üht tehnoloogiat või turuosalist teisele lähtuks tervikpildist ega koormaks tarbijaid pikaajaliste kohustustega.

Sellele, et energiatulevikku ei saa üles ehitada juppidest vaid seda tuleks vaadata tervikuna, juhtis hiljuti tähelepanu ka riigikontrolör Janar Holm.

Siit jõuan järgmise vajaliku sammuni. Eesti majandus vajab uut käiku. Eesti majandusel ei ole teist valikut – me peame muutma selle rohkem nutikamaks.

Eesti heaolu võtmeküsimus pole mitte ümberjagamine, vaid suurem tootlikkus. Täna loome ühe töötaja kohta poole vähem väärtust kui Ameerika Ühendriikides. Vahemaa Skandinaaviaga on rohkem kui kolmandik. Teiste riikidega võrreldes on olukord iseäranis halb tööstuses, mis aga võiks olla hoopis meie majanduse lipulaev.

Tootlikkuse kasv olgu majanduspoliitika päris siht. Eestisse välisinvesteeringuid otsides ei pea me esmalt küsima, kui palju töökohti need loovad, sest tööjõudu on meil ju niigi puudu. Peame valima ka investeeringuid selle järgi, kui palju need kasvatavad siinset tootlikkust ja pakuvad võimalusi teadmismahuka majanduse arenguks.

Tehnoloogiaga käsikäes peab ettevõtlusse liikuma teadus. Eesti enda ülikoolide seinte vahelt meie avalikku ruumi. Tean neid väljakutseid ja vaadete erinevusi nii ülikooli kui biotehnoloogia iduettevõtte poolt vaadates, kuid need on ületatavad.

Suur osa uuendusi ei tule otseselt teadusasutustes tehtust, vaid meist endist, kui me nuputame välja viisid, kuidas senist tööd tõhusamalt teha. Inimlik leidlikkus, loovus ja katsetamisjulgus on olulised, et saaksime igapäevatööd tulemuslikumaks muuta.

Tootlikkuse tõusuks vajame ettevõtetes ja ühiskonnas kultuuri, mis ei keskenduks liialt tänastele juurdunud harjumustele ega keelaks uue proovimist.

Eesti ettevõtja ootab kõige enam ettenähtavust ja asjaajamise vähendamist. Täna on aga ettevõtja vaade üsna sudune ja muutlik ning teeperv liiklusmärke täis.

Oleme jõudnud riiki, kus kontori köögis tuleb seebi kõrvale kirjutada “seep” ja nõudepesuvahendi juurde “nõudepesuvahend”. Ja nende siltide olemasolu käib mitu ametnikku kontrollimas. Kui reegel on rumal, siis selle eest ei vastuta mitte oma töökohustust täitev ametnik vaid õiguse looja. Kuid sellega edasi antav sõnum on kõiki pooli ja riiki tervikuna solvav. Leian, et tuleb tõsiselt suhtuda õiguskantsler Ülle Madise pakutud uudissõnasse „halduskius“.

Bürokraatia kurnab. „Mitte-minu-tagahoovi” hoiak peatab majandusarengu. Majandus ei saa toimuda ainult Tallinna büroohoonetes ja Virumaa tuhamägede vahel. Ta peab mahtuma mujalegi. Jah, see tähendab, et ka kellegi kodu lähedusse.

Mida väiksem on koht, seda suuremad on otsused. Sündida saavad need vaid koostöö vaimus. Vastastikuseid soove austades, sest nii toimetades on võimalik olulistest arendustest võita meil kõigil.

Kolmas vajalik samm on hariduse uuendamine. Meil tuleb ümber vaadata oma arusaamad õppimisest ning võtta kasutusele uued võimalused ja tehnoloogilised lahendused. Muutused hariduses tagavad pikaajalise mõju ja tulemuse.

Kolmkümmend aastat tagasi otsis Eesti omale kohta uues maailmas. Maailm püüdis samal ajal aru saada, kuhu võib viia murranguline uus tehnoloogia – veeb ehk kogu maailma ühendav internetivõrk.

Eestis jagus piisavalt ettenägelikke inimesi, kes leidsid, et parem on digiteerida kogu ühiskond varem kui hiljem, ja parim koht alustamiseks on haridus. Sündis Tiigrihüppe programm, mis varustas kõik meie koolid arvutite ja internetiühendusega. See avas meile mitmeid uksi, kõlas maailmas ja tegi meid suuremaks.

Täna oleme silmitsi järgmise suure murrangulise tehnoloogia saabumisega. Nii nagu interneti massilise leviku esimestel aastatel ei suutnud me arvata, et meie elu igapäevaseks osaks saavad sotsiaalvõrgustikud või e-riik, ei oska me praegu ette näha, kuidas tehisaru lõpuks meie maailma muudab. Kuid teadvustagem – see muutus saab olema suur.

Aasta tagasi ütlesin siinsamas, et tehisaru on juba olemas, meie telefonis ja arvutis, aga me pole teda veel piisavalt märganud. Minu soovitus oli temaga kiiremas korras tutvust teha. Õppida – nii õpilastel kui õpetajatel – selle teadmise abil oma elu hõlbustama ja üheskoos kasulikke lahendusi looma. Ja et kooliõpilastele tuleks tagada uutele abimeestele ligipääs, et anda tiigrile uut hoogu hüpata nii kaugele ja kõrgele, et hüppest saaks lend.

Sellest kantuna kutsusin enda juurde ükssarvikuid kasvatanud Eesti ettevõtjad, et mõelda, kuidas meie majandusele uusi arengutõukeid pakkuda. Sel vestlusel pillati mõte, et miks mitte anda kõigile Eesti kooliõpilastele vaba juurdepääs uutele, kõige parematele tehisaru mudelitele.

See mõttekild läks lendama ja homme kogunevad Kadriorus minu kutsel Eesti ettevõtjad, haridustegelased ning haridus- ja teadusminister, et anda ametlik algus uuele haridusprogrammile. Alustame gümnaasiumist. Juba sel sügisel jõuab digitaalne õpivara ja keelemudelid paarikümne tuhande õpilaseni Eestis.

See muudab õppimist. Uue tehnoloogia abil saame ehk teoks teha selle, millest haridusspetsialistid on unistanud: et igaüks saaks õppida isikupärastatud programmi järgi. Et hariduse tuum on mõtlemise arendamine, mitte pelgalt olemasoleva teadmise kinnistamine.

Tark rahvas ei volita mõtlemist masinatele, vaid kasutab neid oma tugevuste võimendamiseks ja nõrkuste kõrvaldamiseks. Inimene ei pea kartma tehisaru vaid teist inimest, kes oskab temast paremini tehisaru kasutada.

Hariduse alusvundament on lugemine. Tänavu saame uhkusega öelda, et Eesti raamatu aasta on hooga käima läinud. Esimene eestikeelne trükis ilmus juba 500 aastat tagasi. “Rahvas algab raamatust”, ütleb Hando Runnel.

Raamatuaasta alguses kutsusin koolinoori mõtisklema teemal “Lugeda või mitte lugeda?”. Marite Vunk, Pärnu Mai Kooli 9d klassist, kirjutas, et lugemise vastu ei teki huvi, kui ei leia õiget raamatut. Tsiteerin: “Mõnikord läheb lihtsalt aega, et armastus raamatute vastu leida, kuid olen kindel, et iga inimese jaoks on siin maailmas vähemalt üks lugu, mida nad loeksid kas või sada korda uuesti.”

Jah, igaühe jaoks on kuskil üks raamat. Leidke see üles! Teeme raamatuaastal nii, et lugejaid on rohkem kui kirjutajaid.

Olukorras, kus maailm kuhjub, raksub ja kõmiseb tekstidest meie ümber, muutub kriitilise lugemise oskus üha olulisemaks. Seda tähelepanuta jättes võime lugeda end varasemast rumalamaks.

Internet ise ei kirjuta, raadio ei räägi ega telekas näita. Tuleb osata vaadata ridade vahele ja ekraanide taha. Igas tekstis on midagi veel, vahel väga palju. Sealt võib paista ka lausvalet ja viha.

Siit jõuangi mõtteni, et siiski tuleb vajutada ka pidurit.

Me peame vihast lahti saama. Liiga paljud meist käivad ringi, juuksed püsti ja elektrit täis. Tigedus tuleb kuhugi maandada, kasvõi lugemisse või jalutuskäiku. Aga mitte teiste inimeste peale. Ei võõraste ega lähedaste.

Oleme küll õppinud rääkima ja kirjutama, kuid üha vähem kuulama ja lugema. Enne mõtlemist ütleme. Esmalt kirjutame, seejärel loeme.

Seetõttu ei sünni meil enam avalikke debatte, vaid laiutab pealkirjade, postulaatide ja plakatitega vehkimine ning arvamuste lihtsustamine. Ei sünni isegi head nalja, kuna keegi võib solvuda.

Meie ühiskondlik vaimne tervis on paljuski kreenis, kuna meie ümber on ohtralt kiusu ja vägivalda. Nii sõnalist kui füüsilist, nii meedias kui koduseinte vahel, nii peidetud agressiivsust kui avalikku ärapanemist.

Minu siiras palve: vähem kurjust ja käremeelsust.

Headusest on alati puudu. Seetõttu peame rääkima sellest, et me üha rohkem ei salli teistsugust mõtlemist ega suuda andestada. Sellest, et keegi peab kogu aeg süüdi olema. Sellest, et meid kogu aeg keegi ärritab. Mida enam viha ja halvakspanu külvata, seda enam see tagasi peegeldub. Ei saa oodata headust, soojust ja armastust, kui ise oled tige, käre ja pire.

Selleks, et kohal ja püsti püsida, tuleb üha kiiremini sõita. Peame riigina üles leidma uued käigud.

Muudame hariduse ja majanduse nutikamaks.

Võtame lisaks oma mõistusele appi ka tehisliku.

Viime tehnoloogia ja teaduse ettevõtlusse.

Aitame kogukondadel teadlaste ja uuringute toel otsustada, kuhu tuleb vajalik taristu ja kuhu tootmine.

Investeerime veelgi jõulisemalt riigikaitsesse.

Ehitame koos teistega üles majanduslikult ja ka sõjaliselt tugeva Euroopa.

Kuulame ja hindame üksteise arvamust. Hoiame elu, ka linnadest kaugemal.

Keerame pildi tagasi värviliseks ja muusika mitmehäälseks.

Toimetame mitte südame tagudes vaid südame tuksudes.

Oleme enesekindlad.

Sügisel käis üle Eesti kõva torm. Kõik said räsida, eriti saared. Manijal oldi kolm ööd raadio, valguse ja veeta. Kaks pimedat päeva ka.

Manilaiu mees Mark Soosaar päris naabritelt tormikahjude kohta: “Kas Kihnus enamik mehi-naisi on püsti veel?”

Kihnu vallavolikogu esinaine Leas Veera vastas selle peale: “Ei meil pole häda kedagi, natuke sakutas.”