Jäine meeskonnatöö 

Eestis on mitu firmajuhti, kes leiab põhitöö kõrvalt aega jäähokit arendada ja juurutada. Üks neist on ASi Lõuna-Eesti Haigla juhatuse liige Arvi Vask, kes on hokilitrit taga ajanud juba sellest ajast, kui end üldse mäletab.

Vase hokikirele pani aluse hooajaline hokiväljak, mis oli tema kodumaja vastas Jõgeval. 1974. aastani olid talved väga head ja igal hooajal võis loota heale jääle. Talvede soojenedes tekkis Vase hokimängus paus.

Siiski otsustas ta 14 aastat tagasi jääle naasta. Kui Tartu Lõunakeskusesse rajati kunstjää, otsustati luua spordiklubi Veskioru Pullid ning alustada regulaarsete treeningutega. Vase jaoks on jäähoki kirg ja ta peab selle arendamist Eestis oma südameasjaks.

Nagu Vask, jõudis ka Amserv Pärnu juhataja Raimond Melts jäähoki juurde poisikesena. Ta oli 12aastane, kui vaatas teisi mängimas ja mõistis, et just jäähoki on see spordiala, millega ta tegeleda tahab. Eredamad mälestused sellest ajast on Meltsil seotud Audru karusloomakasvatuse meeskonnaga, keda ta külmast hoolimata igal õhtul oma kodulinnas Pärnus vaatamas käis. Tänase päevani pole ta varustust varna riputanud, mis tähendab, et ta on hokimänguga tegelenud juba 40 aastat.

Omaette rassimine ei istu. Nii Vase kui ka Meltsi jaoks seisneb hoki peamine võlu mängu kiiruses. Vase sõnul on tegemist kõige kiirema sportmänguga maailmas.  Lisaks sümpatiseerivad talle mängu meeskondlikkus, jõulisus ja põnevus ning asjaolu, et tänu kunstjääle on alaga võimalik tegeleda aasta ringi. “Mulle kestvussport ja individuaalne rassimine ei istu,” tõdes Vask. Oma meeskonnaga teeb ta trenni korra kuni kaks nädalas. Lisaks osaleb meeskond Lõuna-Eesti harrastajate hokiliigas, kus teiste kõrval ka ise turniire ja sõpruskohtumisi korraldab.

Meltsi sõnul annab jäähokisport võimaluse maandada igapäevaelust tulenevaid pingeid ja tegeleda elus millegagi, mis tõesti meeldib. Ta lisas, et jääle astudes saab hetkeks unustada, mis toimub ümbritsevas maailmas.

Meltsil on Pärnus oma meeskond, koos pistetakse rinda teiste Eesti harrastusmeeskondadega. Hooajal üritavad mehed igal võimalikul õhtul jääle saada. “Kõige magusamad on muidugi nädala­vahetuste hommikud, kus kõik on kell 9 juba väljakul valmis hokit mängima.”

Lisaks hoiab Melts end vormis regulaarse saalihokitrenniga, mida üritab harrastada vähemalt kahel korral nädalas. Melts on käinud koos Estonian Airi endise kommertsjuhi Rauno Parrasega mängimas turniiril ka Soomes.

Nii töös kui ka spordis on eesmärk olla parim. Melts sõnas, et talle ei meeldi, kui tullakse platsile kergemeelselt mängima.  Ta eeldab meeskonnalt alati parimat. “Minu elufilosoofia on kogu aeg olnud võita ja ma ei lähe mitte kunagi trenni, rääkimata mängust, kaotama,” lausus ta.

Melts lisas, et nii nagu hokimängus, on ka elus vaja eesmärke, mida saavutada, mitte lihtsalt istuda ja oodata. “Ela, sära, tee asju emotsiooniga ja võimalikult hästi,” märkis ta.

Vase hinnangul õpetab hoki palju meeskonnatöö kohta – võidab meeskond, kus mängijate individuaalsed omadused tulevad meeskonnatöös parimal moel esile. “Hoki on väga taktikaline ja psühholoogiast sõltuv spordiala,” lisas Vask.

Saalihokimängus innustab Melts ka trennis käivaid noori andma endast maksimumi, mängima alati võidule. Isegi kui iga kord ei tule välja, peab eesmärk olema midagi hästi teha.

Raimond Melts, kes on töötanud Pärnu Amservis juba 20 aastat, tõdeb, et samasugune ellusuhtumine peaks väljenduma ka tööasjades. “Kui sa hommikul tööle lähed, peaks kõigil selle üle hea meel olema, kõik peaksid teadma ja nägema, et oled olemas, mitte et hiilid kuskil nurgas nagu hall hiireke.”

Firmajuhid on ühel meelel, et hokivarustuse hind varieerub palju ja oleneb materjalidest, kvaliteedist ja kaubamärgist. Kehva varustusega hokis kaugele ei jõua. Hokilitriga pihta saada on valus ja viletsa varustusega suureneb ka vigastuste oht. Nagu enne öeldud, on hokimäng  üks maailma kiiremaid sportmänge, mistõttu peavad eriti head olema just mängija uisud.

Noorel ja kasvaval hokimängijal tuleb varustust sagedamini vahetada,  aga nende varustus  on täiskasvanutega võrreldes ka proportsionaalselt odavam. Teatud vanusest tasuks aga soetada isiklik varustus. See võib esmapilgul tunduda suure väljaminekuna, aga on pigem ühekordne investeering pikkadeks aastateks. Vahetama peab tavaliselt väiksemaid ja odavamaid komponente. Nagu muid sporditarbeid, on ka hokivarustust võimalik soodsamalt osta allahindluste ajal.

Kaitsmeid võib osta ka kasutatud kujul, aga uisud pigem mitte. “Uisud on nagu saapad, mis võiksid olla sinu enda omad ja sinu järgi,” pidas Melts õigeks.

Eesti võitis Soomet...  jäähokis?

Hokigurmaanid Arvi Vask ja Raimond Melts hindavad hoki seisu Eestis nutuseks.

 Kui kunagi tundus, et rahvuskoondis võiks areneda ja jõuda kaugele, siis nüüd oleme nende hinnangul sellest eesmärgist kaugenenud. Siiski on Eestil ette näidata võit Soome koondise üle, seda küll 1938. aastast, kui võitsime oma põhjanaabrit maavõistluste käigus. “Täna aga oleme Soome tasemest valgusaasta kaugusel,” nentis Vask.

Soome ja Venemaa kaua küpsenud edu. Venemaal alustati jäähoki arendamist pärast teist maailmasõda NLKP poliit­büroo otsuse alusel ja eeskätt sõjaväestatud struktuuride ­CSKAde kaudu, 1972. aastal jõuti maailma tasemele. Arvi Vask mäletab lapsepõlvest eredalt 8mängulist seeriat (Kanada–NSVL), kus Kanada võit tuli viimases mängus, kui mängida oli veel 34 sekundit. “See oli Paul Hendersoni viskest, kusjuures Henderson müüs hiljem oma särgi 1,275 miljoni dollariga maha.”

Soomes algatati riiklik programm 1970. aastatel, kui riik hakkas toetama omavalitsusi jäähallide ehitamisel. Väljakuid kerkis kui seeni pärast vihma ja praegu on Vase sõnul Soomes üle 300 kunstjääga väljaku. Enamik Soome noortets tegeleb hokiga. Melts lisas, et peale kunstväljakute on Soomes paiku, kus on võimalik väga pikalt avatuna hoida ka lahtiseid väljakuid.

Ta näeb spordiala arendamise ühe võtmena just jäähallide loomist.“On vaja algatada riiklik programm hallide ehitamiseks. Tänaste tehnoloogiate juures on halli ülalpidamine väga efektiivne ja mitte üldse omavalitsustele üle jõu käiv, kui just arhitektuurikonkursse korraldama ei hakka,” sõnas Vask.

Võiks olla Eesti tulevik. Vase sõnul võiks jäähoki olla Eesti noorte seas järgmine populaarne spordiala. Tema visioonis võiks igas maakonnas olla 2–3 kunstjääga väljakut ja seda ühes hallis, sest siis oleks infrastruktuur ühine ja see aitaks kulusid kokku hoida. Ka Melts ütles, et noored on võti, mis aitaks Eesti jäähoki taas jalule tõsta.

Mõelmad avaldasid arvamust, et selliste arengute jaoks Eestis on kindlasti hädavajalik riigi toetus. Eraalgatusliku initsiatiivi toel murrangut ei sünni Eesti jäähoki arengus ilmselt niipea.

TASUB TEADAHindHokivarustusele kulub omajaguhokivarustuse hinnad eurodesuisud 80–800hokikepp 60–260põlvekaitsed 59–165küünarnukikaitsed 59–125õlakaitsed 59–189kindad 59–219maskid ja visiirid 35–90püksid 80–219hokisukad, -sokid, treeningsärgid ~30hambakaitse 25Allikas: Kidasport

Kunstjää puudus

Jäähoki on nn rahvuslik spordiala mitmes Eestit ümbritsevas riigis. Selle arendamine on näiteks Soomes, Venemaal ja Rootsis ka riigi huvi keskmes.

Eestis on nii Arvi Vase kui ka Raimond Meltsi hinnangul suur puudus jäähallidest. Kunstjääga jäähallid on Tallinnas, Kohtla-Järvel, Narvas ja Tartus. Piiratud kujul on kunstjää võimalus ka Viljandis, ent seal on tegemist lahtise halliga, millel on küll katus, ent puuduvad seinad.

Soomes Kuopios, mis on elanike arvult võrreldav Tartuga, on 9 kunstjääga väljakut, ütles Arvi Vask.

Meeskonna kohta kulub jäähalli üürile umbes 100 € tunnis. See pole Vase hinnangul liiga suur summa, kui see meeskonna peale ära jagada.

Mitte ainult meestele

Naised osalevad väga edukalt spordialadel, milles varem on domineerinud mehed. Nii on jäähoki üle maailma naiste hulgas kõige kiiremini kasvava harrastajatehulgaga spordiala: viimase 10 aastaga on maailmas hokiga tegelevate naiste osakaal suurenenud umbes 350%.