Palo: riik peab tagama, et Estonian Air jätkaks

Järgneb intervjuu Urve Paloga:

Koalitsioonilepingus on kirjas „vaatame üle Eesti Energia ja teiste riigiettevõtete äriplaanid ja senise investeerimistegevuse ja juhtide palgapoliitika“. Missuguse riigiettevõte äriplaaniga on teie arvates tõepoolest midagi valesti, mida tuleks muuta?

Ma arvan, et antud juhul ei saa ühtegi konkreetset äriplaani välja tuua. 17 ettevõtet on minu haldusalas, Eesti Energia on Jürgen Ligi vastutusalas. Mina praegu süvenen oma vastutusalas olevate ettevõtete tegevustesse ja esimesed üldkoosolekud käivad. Arvan, et põhiline on see, et ettevõted ise teaksid, milline on riigi ootus nende tegevuse suhtes. Ma ei saa öelda, et ootus on ainult kasum. Sõltuvalt ettevõtte spetsiifikast võivad need ootused olla vägagi erinevad. Loomulikult on mõistlik, et ettevõte teenib kasumit ja kui ta seda ei tee, siis peab ka analüüsima, miks? Aga kindlasti ei saa see olla ainukene ootus. Töö alles käib. Põhiline on, et töötame ettevõtete jaoks välja niinimetatud „rohelist raamatut“, kus on ära märgitud riigiomaniku poliitika. Teine on ka see, et oma esinemises koosolekul saab minister tuua välja suunised, kuidas riik näeb ettevõtte arengut.

Kas meie energeetika areneb õiges suunas?

Siin ei ole sellist ühist vastust, sest oleneb kuhu poole me tahame liikuda. Praegu töötab majandusministeerium koostöös arengufondiga välja uut energiamajanduse arengukava aastani  2030. See on pikk periood, aga samal ajal on see minimaalne periood, mida saaks käsitleda, kuna energeetika otsused on väga kulukad. Me näeme, et energeetika liigub hetkel selgelt selles suunas, et soodustame rohkem üle Eesti hajutatud energiatootmist. See on punkt üks, sest julgeolekuliselt on see oluline, kuna raskem on halvata paljusid erinevaid koostootmisjaamu, kui ühte suurt. Teiselt poolt on see ka soodsam. Kui tootmisjaam toodab korraga nii sooja kui elektrit, põletades selleks hakkepuitu, siis arvutuste kohaselt võidab kasutaja koostootmisest kohe kuni 20 %. See on väga suur number. Ma arvan, et antud suund on kaasaegne ja õige. Seda enam, et Eestis on hakkepuitu ja üldse puitu väga palju. Seda mädaneb metsas ning meie metsomanikud ei peaks puitu tassima näiteks Ida-Virumaale, vaid saaks anda oma kodukandi koostootmisjaamale. Ka transpordikulud oleksid väiksed. Tendents liigub selgelt selles suunas ja seda soodustab ka ELi kliima- ja energiapoliitika.

Suures koguses CO2 õhku heitvad ettevõtted, millisteks on paraku ka põlevkivienergia tootmised, ei ole kliimapoliitika perspektiivis ka jätkusuutlikud. Me peame leidma alternatiivseid lahendusi. Uus arengukava on väga oluline, see saab sügisel valmis ja selle järgi saavad nii omavalitsused kui ka ettevõtjad hakata investeeringuid tegema.  

Kas teie arvates hakkab julgeolek rohkem mõjutama energeetikat ja majandust? Kas hakkame vähendama meie sõltuvust Venemaast?

Ukraina kriisi valguses on eriti oluline vaadata üle ka oma energeetikapoliitika erinevaid aspekte. See puudutab kütet, elektrit ja gaasi. Eesti energiabilansis on gaasi osatähtsus alla 10 %. Iseenesest ei ole see väga kõrge, kuid vaadates kütuseliikide lõikes, on see 20%. Siiski oluline number. Kuna Euroopa Komisjon kaalub praegu väga tõsiselt kogu piirkonna liitmist ja võimalikku lahtiühendamist Venemaast, siis läheme jõuliselt edasi Baltic Connectori projektiga. See tähendab, et Soome ja Eesti vahel tekib gaasitoru. Just rääkisin sellel teemal Soome ministriga. Mõlemad jõudsime järeldusele, et siin on vaja mõlema poole osalust. Ka on vaja LNG terminale, mis pakuks alternatiivgaasi võimalust.

Kas on olemas numbreid/prognoose, kui palju kaotab Eesti ettevõtlus Venemaa vastu rangete sanktsioonide sätestamise korral?

Selliseid numbreid ei ole, vähemalt mina ei ole neid näinud. Eesti eksport Venemaale moodustab täna umbes 8% kogu ekspordist. See on kolmandal kohal. Jällegi ei ole 8% väga palju, kuid siiski paneb Venemaa kolmandale kohale. Kui eksport peaks vähenema, siis loomulikult see avaldab mingit mõju. Samamoodi kui peaks Ukraina sündmuste mõjul vähenema Soome või Rootsi – meie põhiturgude – maht. Me oleme kõik omavahel seotud, aga numbreid on täna vara välja öelda ja väga raske hinnata. Loodame, et mõistus võidab ja sanktsioone ei ole vaja sellisel moel rakendada. Ma ei ole välispoliitika ekspert, aga majandusinimesena ma näen, et siin on ohukohti.

Möödunud nädalal arutati ettepanekut lõpetada prügipõletustoetuste maksmine  Iru elektrijaamale. Miks teie arvates lepiti kokku toetuse maksmise lõpetamine?

See on koalitsioonilepingu punkt, millele on kõik koalitsioonipartnerid ka allakirjutanud. Mina leian, et antud teema väärib analüüsi mitmel põhjusel. Esiteks on see küsimus, miks peab Iru jaam prügi sisse importima? Kas on otstarbekas sellise prügi puhul ka koostootmise toetust peale maksta? See vajab analüüsi. Teiselt poolt peab 2020. aastaks meil olema 50% prüügist sorteeritud. Eelmisel aasta oli meil see näitaja umbes 26% juures. Kui Iru jaam hakkab tööle ja võtab vastu suure hulga sorteerimata prügi, väheneb see protsent veelgi. Kui 2020. aastaks meie ei sorteeri 50 % prügist, määratakse meile sanktsioonid. Peab ka seda arvestama. Siin on palju küsimusi, millele ei ole vastuseid. Kindlasti ei ole mõistlik kiirustada. Meie ei saa investeeringukliimat ja ettevõtjate kindlust murendada. Selliseid otsuseid ei tehta juhindudes emotsioonidest. Sügiseks viime koos keskkonnaministeeriumi ja rahandusministeeriumiga läbi analüüsi ning siis selgub, millised on ettepanekud ja kas on vaja midagi muuta.

Tegelikult ei ole mõistlik olukord, kus praamiteenuse hankes osaleb vaid üks pakkuja ja õigem oleks, kui riik kuulutaks välja hanke, millega annab oma praamid opereerimisele. Kas teie arvates see 10-aastane leping tegelikult kahjustab riigi huve?

Ma ei saa kindlalt väida, et see kahjustab huve. Mul ei ole mingeid andmeid, mis kinnitaksid seda. Ma usun, et riik ja ettevõtja on teinud oma parima. Lihtsalt oli majanduslangus ja neid praame opereerinud ettevõtjal olid väga rasked ajad. Kuid põhimõtteliselt ei ole mõistlik, kui hankes osaleb alati ainult üks pakkuja. Me ei saa öelda, et see on turumajanduslik. Sellest põhimõttest lähtuvalt oleks mõistlik praame omada ja siis opereerimisteenust läbi hanke välja anda.

Selle lepingu lõppemiseni jääb veel 2,5 aastat. Kui tõenäoline on, et riik jõuab oma praamid hankida?

2016. aasta sügisel praegune leping lõpeb, aega ei ole jäänud palju. Eelmisel sügisel andis valitsus minu eelkäijale ülesandeks kulutada välja hange praamide soetamiseks. Seda ei ole siiani tehtud. Erinevatel põhjustel. Mul on raske seda hinnata. Väga palju väärtuslikku aega on kaduma läinud. Praegu töötan läbi erinevaid versioone, kuidas edasi minna. Kõige tähtsam on see, et 2016. aasta  sügisel jätkuks praamiliiklus sama kvaliteediga. Inimesed on ju teenusega rahul.   

Kas on võimalik, et riik ostab ära praamid, mis sõidavad hetkel mandri ja saarte vahet?

See oleks iseenesest väga mõistlik, aga selleks peavad praegused omanikud osalema hankes ja pakkuma oma praame müügiks. Kõik sõltub hinnast. Riigi huvides ei ole panna ettevõtjaid olukorda, kus neil ei ole nende praamidega midagi teha. Neil peab olema võimalus praame müügiks pakkuda.

Ütlesite, et Estonian Air teeb oma parima – järgib restruktureerimisplaani. Tegelikult ?? lõpetab juba seitsmendat aastat kahjumiga, kõik väärtuslik vara on ära müüdud. 2013. aastalt oodatakse 8 miljonit kahjumit. Siit tekivad küsimused: kas keegi ei näe, et pankrotiseaduse esimese paragrahvi tingimused on täidetud ja võlgnik on maksejõetu, sest tema vara ei kata tema kohustusi?

Lennundussektor on väga keeruline. Selliseid lennufirmasid annab otsida, kellel läheb väga hästi. See on keeruline valkond ja üldse konkurents on väga tihe. Põhjust pankrotiks praegu küll ei ole, kuna puuduvad võlausaldajaid, kes nõuaks oma võlgu sisse. 

Kuid kui tingimused on täidetud, peab võlgniku juhatus ise avalduse kohtusse esitama.

Selleks ei ole põhjust ja mina ministrina väga loodan, et EA-l läheb paremini. Oma lennukompanii on kindlasti kõige parem lahendus, kuna vajame lennukeid, mille kodulennujaam oleks Eesti. Ainult siis saame garanteerida otselennud vähemalt olulistesse sihtkohtadesse. On väga oluline, et meie oma lennukompanii ikkagi püsiks. Jah, kuna Eesti riik on viimaste aastate jooksul eraldanud aktsiakapitali laiendamise käigus ja ka laenu näol ettevõttele päris suuri summasid, siis Euroopa komisjon kaalub, kas see on lubatud või mitte. Meie saame omalt poolt vaid toetada praegu EA tegevust, kuid seda otsust meie teha ei saa. Kindlasti oleks halb, kui antud otsus peaks olema negatiivne. Niikaua kui seda ei ole tehtud, tuleb loota parimat.

2013. aasta kolmanda kvartali aruandest nähtub, et EA-l oli reas „omakapital“ miinus 20 mln eurot. Sellise bilansilise auguga ettevõte edasi ei saa. Hetkel tekib selline halb mulje, nagu meil oleks tavaliste eraettevõtete ja riigiettevõtete jaoks erinevad seadused.

??-l on kindel restruktureerimise plaan, mille eesmärk on seda miinust vähendada, et lõpuks tuleks EA vee peale. Hetkel oodatakse eelmisest aastast planeeritust suuremat kahjumit, kuna paar lennukit on veel müümata ja neid on oodatust rohkem. Mina ikkagi ütlen: anname aega. Teist nii head varianti meie jaoks ei ole. Eesti riik peab tegema kõik, et EA jätkaks.