6 ebatõde aktsiatest, mida kõik usuvad

„Jalgpalli maailmameistrivõistluste eel teadsid kõik, et Brasiilia jalutab turniirilt minema võiduga. Kõik teadsid,“ toob Arends paralleele aktsiaturu ja jalgpalli MMi vahel.

Tema sõnul ütlesid ka eksperdid, et Brasiilia ei ole mitu kümnendit suuri mänge kodus kaotanud ning brasiillastel on parim rünnak, parim kaitse, parim meeskond, kõik oli parim.

„Nii palju siis tavatarkusest,“ nendib Arends. „Nii palju siis kvantitatiivsetest ekspertidest ja nende tabelitest.“

„Jalgpalli maailmameistrivõistlused on läbi. Raha teenimise maailmameistrivõistlused – tuntud ka kui finantsturud – jätkuvad. Olles juba teemas, siin on 7-1 (või siis „6“) tõde, mida kõik pimesi usuvad. Kuid ei tohiks.“

Järgnevalt avaldame Brett Arendsi poolt oskuslikult ümber lükatud 6 tõde aktsiate kohta:

1. „Keskmiselt teenib aktsiate pealt 10 protsenti aastas.“

Tegelikult oleneb, millist Wall Streeti turundusosakonda kuulad. Mõned alandavad selle 9 protsendi peale, mõned tõstavad 12 protsendi peale. Vaatamata sellele on see täielik sõnavaht.

12protsendiline näitaja on saadud statistilise väänamise tagajärjel, mida kutsutakse ka „aritmeetiliseks keskmiseks“. Selle võib peast välja heita.

1920ndatest alates on kokkuvõttes olnud keskmine tõus 9 protsenti aastas, aga ka see on ebaõiglane protsent. Nende numbrite sees on võltsid tootlused, mis on inflatsiooni tekitatud. Samuti ühekordsed aktsia hinnatõusud, mida ei saa enam tulevikus põhimõtteliselt korrata.

Mis on tegelikult? Parimal juhul on kõige ausam pakkumine, et aktsiate puhul saad sa inflatsiooni mahaarvestamisel dividendid ja 1-2 protsenti tõusu. Vaidlus võib tekkida dividenditootluse puhul, kuid üldiselt vaatab meile vastu 4protsendine tootlus. Kui meil veab.

2. „Suur hunnik raha ootab, millal aktsiaturule siseneda“

Seda spekulantide juttu kuuled sa ikka ja jälle.

Mingit raha ei ole. Keegi ei oota suure hulga rahaga, et aktsiatesse siseneda. Kuidas me teame? Lihtne. Iga kord, kui keegi ostab aktsiat, peab keegi seda ka müüma.

Sul on näiteks 100 dollarit ja sa tahad seda aktsiaturul „teenima panna“. Ütleme, et sa kasutad seda raha, et minult aktsiaid osta. Mis juhtub? Enne tehingut on sinul 100 dollarit sulas ning mul on 100 dollari väärtuses aktsiaid. Pärast seda, kui sa oled ostnud minu aktsiad, on minul 100 dollarit sulas ja sul 100 dollarit aktsiates. See raha on ju jälle aktsiaturult kõrval.

3. „Majanduskasv mõjub aktsiatele hästi“

Kui majandus oli selili, siis börsisahkerdajad ütlesid, et halb olukord hoiab intressimäärad all ning see mõjub aktsiatele hästi.

Nüüd, kui majandus näib olevat taastumas, räägivad nad, et majanduse taastumine on aktsiatele hea.

Probleem? Majanduskasvu ja aktsiate tootluse vahel ei ole tegelikkuses mitte mingisugust sidet.

1968 kuni 1982 tõusis USA majandus inflatsiooni arvestades 50 protsenti. Selle ajaga oli investorite reaalne tootlus aktsiaturul aga miinuses (isegi enne maksude ja tasude arvestamist).

Jaapani majandus on kolmandiku võrra suurem kui 1989. aastal. Ükskõik, kes investeeris tol aastal Jaapani Nikkei 225 indeksisse, jäi ilma püksteta.

Kui majandusuuringud on midagigi näidanud, siis seda, et kiiresti kasvavate majanduste aktsiate tootlus on pigem madalam, mitte kõrgem.

USA aktsiaturg on viimastel aastatel õitsema löönud. Suuresti tänu Föderaalreservi agressiivsele rahapoliitikale, mis on lühiajalised laenukulud madalale viinud. Kui majanduskasv aga kiireneb, siis laenukulud jällegi suurenevad. Tehke matemaatika ise.

4. „Sa ei saa edestada indeksi tootlust“

See on saanud uueks mantraks, isegi uueks religiooniks: finantseksperdid ütlevad, et turg on hindade määramisel nii „efektiivne“, et ilma lisariske võtmata pole aktsiaindeksit võimalik lüüa – näiteks S&P 500 indeksit.

Selle kohta on aja jooksul tehtud palju uuringuid, mis näitavad, et indeksit on võimalik edestada „väärtuslikesse“ aktsiatesse investeerides. Nimelt sellistesse, mis on fundamentaalsete näitajatega võrreldes – nagu näiteks netovara või dividenditootlus – suhteliselt odavad. Samuti näitavad uuringud, et indekseid on võimalik edestada ka „kõrge kvaliteediga“ või madala volatiilsusega aktsiate soetamisel.

Inimesed tihtipeale unustavad, et populaarsed indeksid on väga omapärased. Indeksid on tugevalt kaldu kõige populaarsemate aktsiate poole, sest nendel on kõige suurem turuväärtus. Seega, kui sa investeerid indeksifondi, siis suur osa sinu rahast läheb vaid paari suuremasse ettevõttesse. Isegi pisteline aktsiate valimine ja nendesse võrdselt investeerimine on pakkunud paremat tootlust kui indeks.

5. „USA ettevõtete bilansid on väga heas korras“

Nii see siiski ei ole. Võib-olla seletavad seda Föderaalreservi andmed, mis näitavad, et finantssektorist väljaspool olevad korporatsioonid on kokku võlgu rekordilised 9,6 triljonit dollarit. Kaks korda enam, kui millenniumi alguses. Viimase viie aasta jooksul on võlga suurendatud 2,1 triljonit, mis on 27protsendiline tõus. See aasta on finantssektori välised ettevõtted laenenud iga päev keskmiselt 10 miljardit dollarit, k.a pühapäevadel.

Mõistagi võivad varad tõusta samamoodi nagu kohustused. Mõned ettevõtted tõesti hoiavad suurt hulka sularaha – peamiselt ookeani taga, et vältida makse. Üldiselt on aga olukord päris nutune – Föderaalreservi andmetel on finantssektori väliste ettevõtete laenukoormus jõudnud 50 protsendini nende turuväärtusest. See on rekordtasemetele väga lähedal.

Sama näitaja oli 1951. aastal ainult 21 protsenti.

6. „USA kodumajapidamised on finantskriisi järgsel ajal oma varade-kohustuste tasakaalu taastanud“

Tõesti, võlg on vähenenud. Kodumajapidamised on 2008. aasta kriisist alates oma võlga vähendanud 6 protsenti.

Põhiline osa võla vähenemisest pole tulnud võlgade maksmisest, vaid selle mahakandmisest. Suur osa võlgadest on lihtsalt maksmata jäetud, näiteks eraisiku pankroti või krediitkaardi maksevõimetuse tõttu.

Vaatamata sellele on leibkondade võlg viimase 2 aasta jooksul siiski suurenenud. Mingi arv inimesi muutub maksejõuetuks, kuid sama suur hulk inimesi võtab jällegi uued laenud (ehk võtavad laene samad inimesed?). Kümme aastat tagasi oli leibkondade võlg kokku 10,5 triljonit. Täna on see arv 13,2 triljonit.

Samamoodi nagu näitasid meile jalgpallifännid: kui keegi midagi „teab“, ei tähenda, et see tingimata õige oleks.