Korterit ei saa valida vaid kohvipaksu pealt

Uusarenduste puhul ei saa korterit valida vaid kohvipaksu pealt. Kui pilt uuest kodust on arendaja kodulehel ilus, siis tegelikkus võib olla hoopis teine, kirjutab 1. detsembri Äripäev kinnisvara rubriigis.

Noor abielupaar võtab kodulaenu ning ostab korteri uusarenduses. Sobilik pind valitakse välja arendaja koduleheküljel olevate klantspiltide järgi. Joonisel paistab kõik ilus, aga kui viimaks korteri võtmed kätte saadakse ning üle kodu lävepaku astutakse, on jahmatus suur – magamistoa nime kandev tuba ei saa seda kindlasti olla, kuna pikka ja kitsasse ruumi ei mahu voodi mitte kuidagi. Hiljem selgub, et ka majaesisest parkimiskohast võib vaid unistada. Teine kodusoetaja ostis mõne aasta eest kodu miljonivaatega, mis tänaseks on minevik, kuna peagi kerkis akende ette tornmaja. Need on näited, mida maaklerid turu seisu kohta toovad.

Parkimiskohta vaja ka siis, kui autot pole

1Partner Kinnisvara elamispindade grupi juht Mihkel Oiderma märkis, et uusarenduste turul on pilt üsna kirju. “Kohati jääb mulje, et taas on kätte jõudnud buum, kraanasid kerkib ja nende järel ka hooneid igal nurgal. Sellest johtuval on ka  projekte igasuguseid. Üldiselt on tase siiski võrreldes eelmise buumiga oluliselt tõusnud,” selgitas ta.

Igas meepotis on aga ka tilgake tõrva ja Oiderma sõnul jagub neid tõrvatilku ka praegustesse projektidesse. Oiderma soovitab korteriostjal esmalt silmas pidada parkimisvõimalusi. Inimene, kel autot pole, võib ju mõelda, et mis sellest parkimiskohast ikka, kuid Oiderma sõnul võiks kodu võtta kui investeeringut, mida ehk tulevikus müüa tahetakse. “Sellest johtuvalt, isegi kui peres parajasti pole autot ega isegi ei plaanita seda osta, ei soovita sellelt kokku hoida. Kui on ikka võimalik osta korteri juurde parkimiskoht, siis vähemalt üks koht peaks olema.”

Domus Kinnisvara kutseline maakler Liia Laid soovitab jälgida, mis hinnas sisaldub, mis mitte. “Üks levinumaid erisusi on parkimiskohtade ja panipaikade hinna kajastamine. Mõnel juhul pakutakse neid hinna sees, teisel juhul lisanduvad need müügihinnale, mis mõjutab oluliselt ruutmeetri hinda ja kokkuvõtvalt võib ostjale eksitavalt mõjuda.”

Oiderma soovitas panipaikadega seoses mõelda, kas vajadus nende järele on olemas või tasub lähtuda taas investeerimise perspektiivist –ehk võib tulevikus vaja minna. “On projekte, kus on panipaigad küll projekteeritud, kuid need on nii kitsad või väikesed, et sisuliselt ei mahu isegi uks käima, rääkimata sellest, et jalgratas sisse mahuks. Sellise eest ei ole mõtet sama raha välja käia, mis mõnes teises projektis mõistliku suurusega ühiku eest küsitakse.”

 

LVM Kinnisvara juhatuse liikme, maakler ­Indrek Peedo sõnul kannatab paber kõike ja kodulehe disainitud plaan ei pruugi realiseeruda. “Riidekapi jaoks ettenähtud nišš on selleks näiteks liiga kitsas, uksi ei ole võimalik korraga avada, lükanduste puhul pole arvestatud pistikute asukohtadega või on plaanil söögilauaks joonistatud mõnekümne sentimeetrise läbimõõduga laud.”

Turuväärtus sõltub asukohast

Praktika näitab, et enamik kinnisvaraoste toimub emotsioonide ajendil ja sageli on määravaks kardinate või tapeedi värv, mitte asukoht, tehnovõrkude või eluaseme terviklik seisukord ja lisaväärtused, nentis Ober-Hausi Kinnisvara analüütik Rain Rätt. Ta toonitas, et kõik saab siiski alguse asukohast. “Piltlikult öeldes võime ehitada kaks sarnast maja, ühe Tallinna lähedusse privaatsele krundile vaatega merele ja teise endise kolhoosikeskuse niinimetatud ­ääremaale, kus pole elementaarset infrastruktuuri ega töökohti. Ehitusmaksumus võib neil majadel olla enam-vähem võrdne, kuid turuväärtus ja likviidsus võib erineda kordades.”

Rätt soovitab koduotsijal küsida, kuidas on korraldatud ühistransport, kui kaugel on kauplus, kool, lasteaed ja arstipunkt. “Võime tõdeda, et nii mõnigi uuselamurajooni lapsevanem on muutunud taksoteenuse osutajaks lastele.”

Lisaväärtus on tema sõnul ka näiteks eramu paiknemine veekogu või metsa ääres, väärtust vähendavad asukoht raudtee, kõrgepingeliinide, tootmishoonete või elava liiklusega maantee läheduses.

Oiderma soovitab lisaks uurida, kuidas on kavandatud maja haldus. Isegi kui leping on sõlmitud vaid esimeseks aastaks, peab teenust osutav firma olema kvaliteetne ning halduskulud mõistlikud. Majal võib olla väga kaunis välisviimistlus, aga huvi tasuks tunda, kui suured on hilisemad hooldamiskulud. Fassaad võib ju ostes kena välja näha, aga kui see on lohakalt ja odavalt tehtud, on olukord juba mõne aasta pärast teine.

 

Energiaklassi ei tasu pimesi uskuda

Liia Laid Domus Kinnisvarast sõnas, et praegusel turul on kliendi esimeseks huviks elamispinna ülalpidamiskulud. Uue maja puhul küll kuluarveid ette näidata pole, ent prognoosi võiks ostuhuviline küsida ning arendaja selle ka pakkuda.

Samuti on suurarendajatel tihtipeale valminud juba analoogseid objekte, mille alusel saab arveid tutvustada. Maagiliseks sõnaks on viimasel ajal “energiaklass”. Arendajad lähtuvad ka hinna kujundamisel sellest, kui märgiseks on A või B.

Peedo toonitas, et energiaklassist olulisemad on tegelikud kulud. “Uute korterite ja majade puhul on energiaklass arvestuslik ja tegelik kulustruktuur sõltub ehituse kvaliteedist, halduslahenduse valikust ja elanike tarbimisharjumustest. Seetõttu tasub küsida alati näidis- või prognoosi­arvet ja mitte lasta end pimestada hoone energiaklassist,”   soovitas ta.

Kulude arvutamine on ilmne, kuid selle kõrval võib ununeda elementaarne – kes on sinu naaber? Peedo märkis, et tarvilik on välja selgitada, kes on või saavad olema uued korteriomanikud. “Üürikorteriteks ostetud kortermajas võib tekkida probleeme arvete õigeaegsete tasumise, tihedama kolimise ja heakorraga.”