Restoranitest: prantslased on tulnud, et jääda!

Sisekujundusele orienteeritud restoranide aeg on selleks korraks möödas, see on ammu selge. Nüüd on käes söögi ja joogi aeg. Disainilt meenutab Frenchy kõige rohkem Sesooni – see on samasugune kõrgete lagedega endine tööstushoone, menüült aga kellegagi sarnasusi ei leia. Kui siis, võib-olla õige natuke meenutab Frenchy Õismäe Lyoni, mis ju ka Prantsuse köögiga flirtida üritab, või Kukke ja Konna, mis samuti prantslaste loodud, ainult et kohvikuks, mitte restoraniks.

Tagasihoidlik, aga aus valik

Frenchy's jätkub prantslasi nii kööki kui ka teenindajatena laudade vahele, nii et roogade autentsuses kahtlust ei teki. Menüü on parajalt mõõdukas, et äratada usaldust: pearoogi neli, magusroogi neli, üks supp, üks gnocchi-roog, üks salat. Suupisteteks juust, oliivid, vorstid ja lopsakate katetega saiad – polegi rohkem vaja. Jookidest rõõmustavad mind eriti Loire'i oru cremant, mida saab tellida klaasikaupa, ja meil nii haruldane armagnac. Veinikaardil on muidugi mõista ainult Prantsuse veinid, sealjuures suhteliselt mõõdukate hindadega.

Väidetavalt toovad restorani omanikud osa veine ka ise maale, nii et neid kusagil mujal saada ei olegi. Kui millegi üle kurta, siis ikka ja jälle klaasiveini nappuse üle: cremant, tõsi küll, on ülimalt meeldiv erand, aga peale selle sai klaasikaupa tellida vaid üht punast ja üht valget veini.

Eelroogadeks valisime jänesepatee ja kitsejuustuga saiad. Need serveeriti suurtel alustel, lisandiks salat, tapenade, cornichon'id – just nagu peab. Neljast pearoast proovisime ära kolm – pardifilee, kala ja tartiflette'i.

Kui prantslased ei oska pardifileed praadida, kes siis veel? Liha oli keskelt parajalt roosakas, kenad punased kapsad ümberringi – ei midagi ülearu keerulist, aga suurepärane roog. Ka beurre blanc'i ehk võikastmega serveeritud kuldmerikoger oli korralik köögitöö. Prantsuse juustuköögi saadikuna oli menüüs tartiflette – juustukastmes kartulid, sink ja seened. Kellele meeldib juustufondüü, sellele meeldib ka tartiflette.

Õhtud elava muusikaga

Väikeste söögikohtade suurim võlu – peale hea söögi ja joogi muidugi – on teenindus. Nii ka Frenchys. Kohati eesti, kohati prantsuse-inglise segakeeles anti endast parim, meie väikese laudkonna heaolu läks neile tõepoolest korda.

Peale Prantsuse toidukultuuri esindamise on omanikel eesmärgiks ka laiema kultuurivahetuse edendamine: koostöös Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia ning Prantsuse Instituudiga on alustatud Prantsuse muusika õhtute korraldamisega. Kuidas muusika selles eriliselt kõrge lae ja napi sisuga ruumis kõlab, peab minema kuulama.

Reedeõhtuse täismaja lauavestlustest põimus selles lageduses küll paras müra. Nii et kui maitsmis-, haistmismeel nautisid õhtusööki täiega ja ega silmadelgi põhjust kurta olnud, siis kõrvadele oli see õhtu raske. Nemad oleksid tahtnud midagi pehmemat.