Allfilm - Oscarile võitleja küpsetaja

Eesti aja järgi ööl vastu 12. jaanuari seisid Los Angeleses Kuldgloobuste jagamise eel punasel vaibal ka filmi "Mandariinid" tegijad, produtsent Ivo Felt, näitleja Lembit Ulfsak ning lavastaja Zaza Urushadzet. Võõrkeelse filmi auhind jäi küll kättesaamatuks, kuid ainuüksi nominatsioon on Eesti filmikunsti jaoks suur saavutus, kirjutas Äripäeva 4. veebruari erileht Juubel. Põnevuseks on uuesti ainest aga 22. veebruaril, mil Allfilmi looming taas maailmakuulsaks pürib ja Oscarivõitu püüab.

Sõpradega väntama.

Vaevalt oskas Ivo Felt 1995. aastal koos mõttekaaslastega Allfilmi rajades arvata, et ühel hetkel nii kaugele jõutakse. "Olime algul seitsmekesi, head sõbrad ja filmitegijad erinevate ametitega - produtsendid, operaator ja helimees. Sattusime kokku teisi filme tehes," meenutab Felt.

Ta räägib, et toona tehti Eestis filme vähe, küll aga käis siin palju välismaiseid filmitegijaid, kuna oskusi jätkus ja meie teenused olid võrreldes lääne standarditega palju odavamad. "Töötasime vabakutselistena üsna palju Exitfilmi ja Peeter Urbla juures, osutasime soomlastele ja rootslastele teenuseid, vaikselt alustasime ise ka. Tegime paar dokki, mingil hetkel tekkis soov "oma asja" ajada ja nii see Allfilm sündis."

Äri sündis reklaame tehes.

Filmindus oli tükk aega vaeslapse rollis. Felt ütleb, et 90ndate keskpaik oli Eesti filmile nukker aeg, oli aastaid, kus ei esilinastunud ühtegi kohalikku mängufilmi. "Erinevalt muudest kultuurivaldkondadest, oli film nõukogude süsteemis finantseeritud ja kontrollitud otse Moskvast. Iseseisvumisega kukkus vana süsteem kokku, uue tekkimine võttis kaua aega. Eesti Filmi Sihtasutus loodi alles 1997, siis hakkasid asjad vaikselt paremuse suunas liikuma." Alustati hoopis reklaamidest, kus sai katsetada palju uut tehnikat ja tehnoloogiaid. Laboris käidi Helsingis, Stockholmis ning vahel ka Kopenhaagenis.1997. aastal osutati esimene suurem tootmisteenus Rootsi mängufilmile "Sanna Ögonblick", kus mängisid Rootsi staarid Lena Endre ja Krister Henriksson. Umbes samal ajal tutvuti Taani õppekeskuses Baltic Media Center briti Graham Addicotiga, kellega koostöös tehti teledokumentaalfilme ja -sarju suurtele telekanalitele nagu Discovery ja Travel Channel, hiljem ka Channel Five´ile. "Oma esimese mängufilmi saime tehtud 2001 - lätlastega koostöös valminud Peeter Simmi 'Head käed, mille produtsent oli Artur Talvik," märgib Felt.

Ettevõtjad, aga hingelt kunstnikud.

Toomiku film võimaldas eksperimenteerida. Mille põhjal ja kuidas üldse valite, mis filmid töösse võtta? "See on filmitegemise eripära - meid paigutatakse tihti pigem meelelahutuse kui kunsti või kultuuri osakonda... Kuigi, hinges me oleme kõik kunstnikud. See ajendabki tegema uusi filme," arutleb Felt.

Allfilmi poolt tuli mullu välja ka kunstnik Jaan Toomiku "Maastik mitme kuuga", mis sai vastuolulist tagasisidet. Polnud haruldane, kui filmi ajal jalutas kinosaalist välja kümmekond inimest, kellele sisu lihtsalt ei istunud. Felt nendib, et taolisi filme lubab õnneks teha Eesti Filmi Instituudi ja Kultuurkapitali toetus. "Sellised filmid ei korja esimese hooga küll suurt publikut aga loovad märgilise tähendusega üldistusi, mis aja jooksul meie kultuuri oluliselt rikastavad ja teatud inimesi vast ka mõtlema panevad ning inspireerivad uuesti ja uuesti ümber mõtestama olevat," räägib Felt. "Selles on filmi suur võlu - ta kestab läbi aja. "Maastik mitme kuuga" andis võimaluse eksperimenteerimiseks, piiride kompamiseks ja millegi väga omanäolise tegemiseks. See on väga põnev, ilma selleta oleks igavam."

Näiteks värske noortefilmi "Nullpunkt" puhul aimati ette, et noored lähevad seda kinno vaatama, mistap mindi riskile ja lisati Eesti Rahvusringhäälingu panusele oma ressursid filmi kinno toomiseks. Antud filmi erinevad fondid ei toetanud. "Hindasime väga ka noorte tegijate fanatismi selle filmi sünnil. Õnneks tasus ära - hetkel on see film kinodes kogunud juba üle 45 000 vaataja. Eelmise aasta vaatajate rekord," lausub Felt.

Demokraatlik "kolhoos".

Firma on tegutsenud 20 aastat. Kui võtta praegu ja toona - kas filme ja ka dokumentaalfilme on lihtsam teha? "Nullist on alati raske alustada. Teie ütlete "firma", meie mõtleme "filmistuudio". Allfilm on õnneks meie jaoks olnud rohkem demokraalikult toimiv "kolhoos", kus puudub tugev võimuvertikaal," nendib Felt. 

"Osad on selle tõttu lahkunud ja siis jälle uued noored liitunud. Võib-olla oleme pinnale jäänud tänu oma tolereerivale suhtumisele ümbritsevasse ja ka kogemusele, mis aja jooksul kogunenud." Ta nendib, et ka riiklik rahastamissüsteem töötab võrreldes 1995. aastaga lausa suurepäraselt. "Finantsid, mida riik võrreldes teiste kultuurivaldkondadega filmile eraldab, on küll näruselt väikesed, aga asjad on vähemalt õigetel alustel, selged ja läbipaistvad." 

Felti sõnutsi on neil tänase seisuga arenduses kaheksa mängufilmi, mis püütakse lähiaastatel ellu viia. "Kolm neist on seotud Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva ning selle raames tehtud filmikonkursiga. Pea kõik meie filmid sünnivad koostöös teiste riikidega - ilma ei saa me puht finantsiliselt hakkama, lisaks annab rahvusvaheline koostöö loominguliselt palju juurde. Ka levivõimalused on suuremad." 

Kasum pole esmatähtis. 

Majanduslehena ei saa küsimata jätta - kui edukalt läheb Allfilmil finantsiliselt? "Mida lugeda edukaks? Eesti rikaste TOP 100 - sealt meid kindlasti ei leia. Oleme elanud suhteliselt tagasihoidlikku elu ja suure osa oma väikesest kasumist panustanud uute filmide tootmisesse ja filmide tootmise tehnilisse baasi - omame väikest tehnikat ja toimivat filmide järeltootmisbaasi. Täna suudame majasiseselt toota filmi ideest kinokoopiani - see väärtus on suurem kui reaalne rahaline kasum."

Reklaam kui väike film.

"Peame reklaame ja filme enda jaoks võrdselt tähtsaks," sõnab Ivo Felt. "Reklaame on huvitav teha, need valmivad kiiresti ja jõuavad laia vaatajaskonna ette. Me võtame igaüht neist kui väikest filmi." Reklaamide tootmine on tema kinnitusel võrreldes 90-ndatega palju odavamaks läinud - see on seotud "raske tehnika" kadumisega. "Tänapäeval võib igaüks fotoka võtta ja tehniliselt suhteliselt hea kvaliteediga loo valmis teha." Viimastest töödest toob ta välja Starmani sarja (režissöörid Andzei Matsukevits ja Martti Helde), Tele 2 seriaali (režissöör Mihkel Ulk). Ka on firma eksportinud, näiteks Soomes teenust pakkunud.

"Mandariinid" viis Eesti maailma filminduskaardile

Märkimisväärset tähelepanu on pälvinud film "Mandariinid", mille tegevus toimub 1992. aastal Abhaasias. Filmi produtsent Ivo Felt räägib, et tegu on väga lihtsa linateosega üldinimlikel teemadel. "Lihtne selles mõttes, et loo struktuur ja faabula ei ole liiga keeruline. Traagiliste sõjasündmuste foonil räägitakse lugu inimeseks jäämisest olukorras, kus see lihtne ei ole. Vaenlane saab vaenlasega sõbraks ja toimub üleüldine leppimine - kas me kõik ei unista sellest? Kes ei unistaks sellest, et vägivald ja relvade täristamine ükskord lõppeks? On raske leida inimest, kes sellest aru ei saa, mõte jõuab kohale." Ta lisab, et film pole siiski liialt naiivne, et nõudlikumal vaatajal igav hakkaks. "Peame kiitma režissöör Zaza Urushadzet, kes ei läinud liiga pateetiliseks ega subjektiivseks - jutt käib ikkagi sõjast tema kodumaal Gruusias. Ta oskas nii näitlejaid kui kogu gruppi väga täpselt juhendada vastavalt oma kõhutundele."

"Mandariinid" kandideeris Kuldgloobusele ning on Oscarite jagamise eelvalikus, mis paneb Felti sõnutsi nii mõneski maailma nurgas inimesi kulmu kergitama ja küsima - kas te tõepoolest oma miljonilise rahvaarvuga olete võimelised mängufilme tegema? "Oleme ju kaugelt vaadates nii tillukesed, et on suur asi kui meie riiki teatakse, Eesti mängufilmist rääkimata. Usun, et "Mandariinid" aitab meid edasi küll."