Kofkini varjus pool

Äripäev tutvustab Eestis vähe tähelepanu pälvinud etappe Kofkini elus. Artikkel tugineb eeskätt arhiivimaterjalidele ning enam kui aastasele uurimistööle. Kofkin ise keeldus intervjuust ja artiklis kirjeldatud juhtumite kommenteerimisest.

Nõukogude Eesti

“Kofkin on poliitiliselt ustav, moraalselt kindel. Võtab aktiivselt osa ühiskondlik-poliitilisest tegevusest, olles valitud 1969. aastal parteibüroo liikmeks. Lisaks on ta rahvakontrolli koostöögrupi liige ja seinalehe toimetaja,” iseloomustati Kofkinit sügaval nõukogude ajal tema tollases töökohas, ENSV Liha- ja Piimatööstuse Ministeeriumi Konstrueerimis-Tehnoloogilises Büroos. Kofkini tollast usaldusväärsust võimude silmis peegeldab ka tõik, et KGB lubas tal enne 1974. aastal Austriasse emigreerumist lühikesel ajaperioodil koguni vähemalt seitsmel korral välismaal käia. 

15aastaselt komsomoli astunud Kofkin oli 1958. aastal kaubandusinstituudi lõpetamise järel Tallinna toidukaubastusse tööle minnes kolm aastat asutuse komsomoliorganisatsiooni sekretär.Komsomoliorganisatsiooni soovitusel sai temast 1961. aastal NLKP (Nõukogude Liidu Kommunistlik Partei) liikmekandidaat ning aasta hiljem juba partei liige. Selleks ajaks oli ta teinud kiiret karjääri ning tõusnud müüja ja liharaiuja ametist kaupluse Volta juhatajaks.

See oli amet, mis leidis hiljem korduvalt negatiivset äramärkimist tema KGB väljasõidutoimikus. Miilitsalt saadud andmetel võtnud Kofkin kaupluse juhatajana müüjatelt süstemaatiliselt pistist, kuid kohtulikule vastutusele teda ei võetud ja see info jäigi vaid KGB-le teadmiseks.

Karjäär liikus kiiresti ülesmäge

1966. aastal Tartu Riikliku Ülikooli õigusteaduskonna kaugõppesse asudes oli ta aasta töötanud ENSV Ühiskondliku Korrakaitse Ministeeriumi sõjalis-majandusliku varustamise ja ekspluatatsiooni vaneminstruktorina. Sama ministeeriumi süsteemis teenis ka tema vanem vend Abram Kofkin, kes oli ametilt arst-kirurg ning auastmelt meditsiiniteenistuse major.

1967. aasta aprillis suunati Alexander Kofkin tööle ENSV Liha- ja Piimatööstuse Ministeeriumi Konstrueerimis-Tehnoloogilise Büroo uue tehnika osakonda, kus temast sai õige pea osakonnajuhataja. Kofkini tööülesannete hulka kuulus ka ministeeriumi valuutavarudest välismaalt seadmete ostude organiseerimine. Büroo juhataja oli Olav Uusna, kes hiljem juba Eesti Vabariigi ajal oli tööl Kofkini Eesti ja Šveitsi firmades.

Uus töökoht avas Kofkinile tollast Nõukogude Liitu ümbritsenud raudse eesriide. Järgneva seitsme aasta jooksul oli tal võimalus käia vähemalt seitsmel välisreisil ning need said teoks tänu mõjukatele toetajatele KGB juhtkonnas.

Emigreerumine

Võib-olla oli mitu välisreisi raudse eesriide taha just see, mis pani Kofkini peas idanema Nõukogude Liidust emigreerumise mõtted. Selleks tekkis 1960ndate lõpus ja 1970ndate alguses ka soodne võimalus.

1968. aasta suvel saatsid tollane välisminister Andrei Gromõko ja KGB juht Juri ­Andropov NLKP Keskkomiteele kirja, milles tehti ettepanek lubada juutidel emigreeruda. Gromõko ja Andropov leidsid, et nõukogude juutide emigreerumise lubamisega õnnestub korraga lahendada mitu probleemi. 

Esiteks, rahvusvahelise üldsuse silmis positiivse fooni saavutamine. Teiseks, ümbruskonnale negatiivset mõju avaldavatest natsionalistlikult meelestatud isikutest ja religioossetest fanaatikutest vabanemine. Kolmandaks, kasutada nõukogude kodanike emigreerumist kanalina KGB luuretegevuse eesmärkide saavutamiseks.

1973. aasta jaanuaris saatis Andropov alluvatele salajase märgukirja ettepanekutega, kuidas võidelda üha aktiivsemaks muutuva Iisraeli luurega. Selleks oli ühe meetmena ette nähtud KGB agentide imbumine Iisraeli luurestruktuuridesse. 

“Eriline tähelepanu tuleb pöörata Viini kui Iisraeli eriteenistuste Euroopa regionaalse keskuse residentuuri sisseimbumisele,” kirjutas Andropov. Eesmärkide saavutamise ühe võimalusena käskis Andropov alluvatel tegeleda emigratsioonikanali kaudu kogenud ja usaldusväärsete agentide Iisraeli saatmisega.

Ametlikel andmetel lahkus 1974. aastal Nõukogude Liidust Iisraeli viisaga 20 627 inimest. Neist 3874 tegelikult aga Iisraeli ei läinud. Üks emigreeruja oli Tallinna Tehnilises õppeasutuses nr 4 tööõiguse õppejõuna töötanud Alexander Kofkin, kes 1974. aasta mais täitis koos abikaasaga avaldused-­ankeedid sugulaste juurde Iisraeli emigreerumiseks.

Emigreerumine ei takistanud N Liidus käimist

Kuusteist päeva pärast avalduste kirjutamist oli Kofkinitel väljasõiduks olemas KGB luba, millel peal varasemalt Kofkini USA sõidule rohelist tuld näidanud ENSV KGB esimehe asetäitja Venjamin Porõvkini ja 10. osakonna juhi Jermolini allkiri. Edasi liikusid asjad kiiresti. Kofkin andis 18. juunil ära oma sõjaväepileti ning kolm päeva hiljem olid Alexander ja Imbi Kofkinil taskus väljasõiduviisad. 

Kõigil emigreeruda soovijatel aga nii hästi ei läinud, sest emigreerumise lubamise kõrval keelduti Nõukogude Liidus tuhandetele juutidele väljasõiduks luba andmast, veelgi enam, ainuüksi sellise soovi väljakäimise eest võis tollal töökohast ilma jääda. Juba emigreerunud ja seetõttu kodakondsusest loobunutesse ei suhtunud nõukogude võim tavaliselt samuti kuigi hästi.

See ei kehtinud aga NSV Liidust emigreerunud Kofkinite kohta, sest neil lubati endist kodumaad külastada. Kui Imbi Kofkini õde taotles 1983. aasta suvel KGB-lt luba Austriasse minekuks, siis märkis ta avalduses, et Imbi Kofkin on pärast emigreerumist korduvalt käinud NSV Liidus. Viimati seoses komandeeringuga 1982. aastal. Selgus ka, et 1981. aastal lubati Kofkinitel käia turistina Nõukogude Liidus ning Alexander Kofkini äriedus oli samuti suhetel endise kodumaaga oluline roll.

Iisraeli asemel Austriasse

Iisraeli asemel jõudsid Nõukogude Liidust emigreerunud ja nõukogude kodakondsusest ilma jäänud Alexander ja Imbi Kofkin hoopis Viini, kus neist said mõne aja pärast Austria kodanikud. Hiljem sattus Kofkin palju tähelepanu pälvinud ÖMOLKi skandaali ning suundus Austriast Šveitsi.

Austrias elu alustamine läks Kofkinitel ladusalt ning ka töö leidmine polnud keeruline. Kofkin on aastaid tagasi Eesti Ekspressile antud intervjuus meenutanud, et paar kuud pärast Austriasse saabumist sai temast samal aastal asutatud ettevõtte Agromeat Handesgesellschaft m.b.H. direktor ning varsti ka ettevõtte üks omanikest. Tema enda sõnul pakkusid Agromeati omanikud talle kaks aastat pärast tema palkamist firmas 20protsendilist osalust.

Direktori ametisse asumist põhjendas Kofkin ise kehva saksa keele oskusega. “Ma ei osanud siis veel nii hästi saksa keelt. Mõnel teisel ametipostil oleks ehk jänni jäänud, aga direktorile oli ju ette nähtud sekretär,” lõõpis Kofkin toona. KGB dokumentidest selgub, et Agromeati sekretärina töötas mingil ajal ka Kofkini abikaasa Imbi.

Peale Kofkini olid põllumajandussaaduste kauplemisega tegeleva Agromeat Handesgesellschafti omanikud Gerhard F. Walder, Kr. August Aichhorn, Miroslav Trampota ja Bernhard Türkfeld. Neist Türkfeldi on hiljem kõrgelt tunnustatud Moldovas, kus ta sai ettevõtte Aichorn Holding juhina 1999. aastal riigi tollaselt presidendilt Petru Lucinschilt medali Austria ja Moldova vahelise sõpruse ja kaubanduskoostöö eest.

ÖMOLKi skandaal

Austrias hakkas aga meeste tegevust ­uurima parlamendikomisjon. Kofkin ja Türkfeld ning nende osalusega Agromeat olid osalised 1980ndate lõpul lahvatanud suures ÖMOLKi (Österreichischen Molkerei- und Käsereiverband – Austria meierei- ja juustutootjate liit) skandaalis.

Ülisuurde kahjumisse jõudnud liit oli aastate jooksul saanud Austria riigilt miljardeid šillinguid eksporditoetusi. Kahjumi põhjuseid uurima asudes selgus peagi, et liidu külge olid puukidena oma ärid seadnud rida ettevõtjad, teiste seas ka Kofkin ja Türkfeld.

Austria parlament moodustas uurimis­komisjoni ning komisjoni lõpparuandes on üsna põhjalikult kirjeldatud ka Kofkiniga seotud olnud Liehtensteini ja Panama firmade kaudu toimunud äri Austria piimatoodete vahendamisel peamiselt Nõukogude Liitu, aga ka teistesse idabloki riikidesse.

Postkastifirmad

Austria keskpank korraldas Agromeatis auditi. Sellest nähtuvalt oli Agromeat äriliselt tihedalt seotud kahe nn postkastifirmaga: kuni 1984. aastani Liechtensteini pealinnas Vaduzis registreeritud Travagricolaga ning edasi Panamas registreeritud Travagricola Vaduziga. Mõlema ettevõttega olid seotud Kofkin ja Türkfeld.

ÖMOLK sai eksporditoetusteta kaubaga tehtud tehingutest kahjumit neli miljonit dollarit, samal ajal, kui seda kaupa Ida-Euroopasse vahendanud Travagricola teenis kaks miljonit dollarit kasumit. Ehk ÖMOLK müüs kaupa Agromeati ja Travagricola kaudu odavamalt, kui oli ise selle eest maksnud.

“Kerkib küsimus, kas ÖMOLKis olid tõesti nii kehvad kaupmehed ning Türkfeld ja Kofkin teiselt poolt olid jälle nii geniaalselt head ärimehed või oli selle taga muu eesmärk,” imestatakse parlamendikomisjoni lõpparuandes. Leiti, et nende tehingute eest vastutab ÖMOLKi direktor Brandl, kelle poeg oli samal ajal ametis Türkfeldi ja Kofkini ­firmas Agromeat.

Kuid Travagricola tegi ÖMOLKiga tehinguid ka Austria riigilt eksporditoetusi saanud piimapulbri ja võiga. Travagricola kaudu müüdi ainuüksi 1986. aastal auditi tegemise perioodil Nõukogude Liidule ligi 6400 tonni piimapulbrit ja üle 3000 tonni võid. Kaubalt teenis Travagricola 11 miljonit šillingit, mis tuli aruandes esitatud seisukoha järgi lõpuks eksporditoetustena kinni maksta Austria maksumaksjatel (Austria eurole üle minnes oli 1 euro võrdne 13,7603 šillingiga – toim).

Põllumajandusministeeriumi kaudu jagatud sajad miljonid läksid toetusteks, et kompenseerida kõrgemate Austria ja madalamate välismaa piimatoodete hindade erinevust. Nagu selgus aga Travagricola lepingutest Venemaa ostjatega, oleks ÖMOLK võinud kaupade eest palju rohkem raha saada. “Spekuleerimine – ja muud see ei olegi,” leidis parlamendikomisjoni ees ÖMOLKi juhiks saanud Engelbert Königswieser.

Parlamendikomisjoni aruande lõpus on nimekiri ettevõtetest ja eraisikutest, kes on vastutavad ÖMOLKi kahjumi eest. Teiste seas on seal Agromeat, Travagricola, Türkfeld ja Kofkin. Selgus, et aastatel 1984–1986 oli ÖMOLK saanud riigilt kokku 461 miljonit šillingit eksporditoetusteks ning arvati, et see raha tuleks kõigilt spekuleerijatelt tagasi küsida.

Läbiotsimine äripartneri kodus

Tehingute uurimiseks soovitas parlamendikomisjon algatada kriminaalasja. Kas selleni jõuti ning kuidas see asi lõppes, pole kahjuks teada. Küll on avalikult kättesaadav üks 2001. aasta Austria halduskohtu otsus ning sealt saab aimu Türkfeldi ja Kofkini äridest ning nendega seotud uurimisest.

Austria maksuamet kontrollis Agro­meati tehinguid ja maksude tasumise õigsust aastatel 1978–1985 ning 1986. aasta kevadel Türkfeldi kodus toimunud läbiotsimise käigus leiti hulgaliselt huvitavaid dokumente.

Selgus, et põllumajanduskaubandusega tegeleva Agromeati teenitud kasum – kokku 218 miljonit šillingit – liikus Travagricolasse, mille välismaistelt pangakontodelt võeti omakorda välja 20,5 miljonit šillingit.Austria maksuameti hinnangul tehti ka teeseldud tehinguid. Kahtlusi tekitas kokku 1,1 miljoni dollari ülekandmine ühele Kofkini juhitud ja osalusega Panama firmale.

Austrias puhkenud skandaali ajal asutas Kofkin 1986. aastal Šveitsis Zürichis ettevõtte Kompexim AG ja sarnaselt Austria ettevõttega hakkas ka see firma Nõukogude ­Liiduga äri ajama. “Austria jäi mulle liiga väikseks,” on Kofkin Eesti Ekspressile antud intervjuus ise põhjendanud. Austrias puhkenud ÖMOLKi skandaalist pole aga Eesti meedias varemalt kirjutatud ja Kofkin pole seda juhtumit võtnud ka ise jutuks.

Tagasi Eestis

Kuigi Alexander Kofkin oli Nõukogude Liidust emigreerunud, oli tema äriline side endise kodumaaga väga tugev ja ta oli üks esimesi Läänes elavaid ettevõtjaid, kellel õnnestus Nõukogude Liidus registreerida ühisettevõte.

1988. aasta novembris allkirjastas tollane ENSV Ministrite Nõukogu esimees Indrek Toome korralduse, millega nõustuti Nõukogude-Šveitsi tootmis- ja kaubandusettevõtte Estkompexim asutamisega. Asutajad olid Kofkini endise töökoha õigusjärglane ENSV Agrotööstuskomitee Liha- ja Piimatööstuse Konstrueerimise ja Tehnoloogia Büroo ning Kompexim.

Raamatus “ENSV KGB tegevuse lõpetamine” kirjutas autor Harri Mägi: “Kuna toona kuulusid kõik väliskontaktid julgeoleku pädevusse, pidi sellele esitama ammendavad dokumendid ja andmed ehk teisisõnu kooskõlastama ühisettevõtte loomise ENSV KGB-ga. /…/ (Mõistagi kasutasid tšekistid ühisettevõtteid luure huvides ära. See selgub näiteks NSVLi KGB esimese peavalitsuse ülema asetäitja Vadim Kirpitšenko otsesõnu pealkirjastatud kirjast Leedu NSV KGB esimehele Edvardas Eismuntasele: “Ühisettevõtete kasutamisest luure huvides”.)”

Estkompeximi äri läks Eestis hästi käima

Pingviinijäätiste ja bistroode maine oli kõrge, need olid kui oaasid keset nõukogude kaubanduse kõrbe. Tollal oli peaministriks Edgar Savisaar ja kaubandusministriks Ants Laos. Estkompeximi äri Tartus juhtis aga aastatel 1989–1993 hilisem peaminister ja Reformierakonna esimees Andrus Ansip.

Savisaare peaministriks oleku ajast võis alguse saada ka Kofkini ja Savisaare lähem tutvus. Nende omavahelistest rahalistest sidemetest on Äripäev varem juba korduvalt kirjutanud. Näiteks on praegu Eesti prokuratuuril pooleli 1997. aastal Šveitsis asutatud perekonnafondi (saksa keeles Familien­stiftung) Arsai Investments tagamaade ­uurimine. Seda fondi seostatakse Tallinna linnapea Edgar Savisaare ja pealinnas äri ajava Alexander Kofkiniga.

Avalikkuse eest peidus fond

Selliseid fonde kasutavad jõukad perekonnad, kes soovivad raha koguda näiteks laste õpinguteks või teisteks spetsiifilisteks kuludeks. Fondi osanikud saavad olla üksnes pereliikmed, kuid nende andmed ei kajastu avalikes registrites ja Šveitsi riigil puudub nende kohta ülevaade.

Kes ja kui palju sinna fondi raha enne 2007. aastat maksis, teavad vaid asjaosalised. Tänu Šveitsi kohtuotsusele on avalikkuse ette jõudnud info, kuidas 2007. a augustis kandis Kofkin Arsai Investmenti ühes Šveitsi privaatpangas asuvale kontole kokku 191 570 eurot.

Abielulahutus sundis finantstehinguid tegema

Kaks aastat hiljem oli Savisaarel pooleli abielulahutus Vilja Savisaarest ning varade jagamiseks oli tal kiiresti vaja fondist osa raha kätte saada. Selleks nuputati skeem, milles osalesid Savisaare tollase võitluskaaslase Ain Seppiku poegade Siim ja Sulev Seppiku Eesti, Briti Neitsisaarte ja Antigua firmad ning Liechtensteini advokaadi Peter Kaiseri Panama ettevõte.

17. novembril sõlmis Edgar Savisaar laenulepingu Panamas registreeritud firma Pipa Business Corporationi esindaja Kaiseriga. Rahaülekande Pipa Business Corporationisse tegi Šveitsis asuv fond Arsai Investment Ltd, mida Eesti prokuratuur ja kapo seostavadki Savisaarega. Kümme päeva pärast Savisaare ja Panama firma vahel laenulepingu sõlmimist kandis Arsai Investment Ltd Pipa Business Corporationi arvele 185 000 eurot. Sealt edasi liikus 173 550 eurot läbi mitme firma Siim ja Sulev Seppiku juhitavasse ettevõttese Bravotex, kust Savisaar oli võtnud varem protsendita laenu 173 500 eurot.

Savisaare majanduslike huvide deklaratsioonist on selgunud, et Kaiseri äriühing Pipa Business Corporation on loobunud nõudeõigusest Savisaare vastu, sest võlausaldaja lunastas laenukohustust tagava tšeki.

Tagatise laenule seadis Savisaare raamatute väljaandmist finantseeriv Arsai Investments. "Savisaar võttis laenu varaliste kohustuste täitmiseks abieluvaralepingu järgi ning tasus laenu töise tegevuse ehk raamatute kirjutamise eest saadud honorariga. Seega on nõudeõigusest loobumise sisuliseks põhjuseks Savisaare poolt oma kohustuste täitmine võlausaldaja ees ning tegemist ei ole kingitusega," on seda käiku kommenteerinud Savisaare advokaat Oliver Nääs.

Uurimine venib

Savisaar on varem rääkinud perekonnafondi Arsai Investment kohta, et tegemist oli tsentristliku maailmavaadet tutvustada aitava fondiga ning selle kaudu kirjastatakse tema erinevates keeltes ilmunud raamatuid "Tõde Eestist". Šveitsi kohtuotsusest nähtuvalt oli fondi kontol ligi pool miljonit eurot.

Ühe versiooni järgi pidi see 470 000 eurot minema kirjastamise ja Keskerakonna kulude katteks. Mitmed Keskerakonna juhatuse liikmed tunnistasid 2013. aasta kevadel fondi kohta Äripäevas ilmunud uuriva loo järel, et ei teadnud erakonna esimehega seostatud Šveitsi fondist mitte midagi ja see tuli neile täieliku üllatusena.

2011. aasta veebruaris algatas kaitsepolitsei kriminaalasja Savisaare ja Kofkini tegevuse uurimiseks, kahtlusega altkäemaksus ja rahapesus. Uurijate arvates on omavahel seotud Kofkini tehtud rahaülekanded Šveitsi fondi ning Tallinna linnavalitsuse Kofkinile soodsad otsused kahe hotelli ja toitlustuskioskite ehituslubade vormistamisel. Kaitsepolitseinike versiooni järgi survestas Savisaar linnaametnikke neid otsuseid tegema.

Siiani ei ole kellelegi kuriteokahtlust esitatud. Uurimine on veninud, kuna Savisaar ja Kofkin on kaevanud nii Šveitsis kui Eestis kohtusse kõik õigusabipalvetega seotud sammud. Samuti on prokuratuur lisaks Šveitsile saatnud õigusabipalveid ka teistele riikidele ning nendest info saamine võtab pikalt aega. Millistesse riikidesse on õigusabipalveid saadetud, seda prokuratuur ei ütle.

Kofkin ei kommenteeri

Äripäev tegi kolm katset, et Alexander Kofkinilt tekkinud küsimustele vastuseid saada

1. Telefonikõne Kofkinile­.

Tere. Minu nimi on Koit Brinkmann ja ma olen Äripäeva ajakirjanik. Kas Teil oleks aega kokku saada ja ühel teemal rääkida? Kas Te olete praegu üldse Eestis?Kofkin: “Jah. Ma arvan seda, et mul ei ole mitte mingisugust huvi suhelda ajakirjandusega.”

Aga kas siis oleks võimalik küsimused saata, sest Teie kommentaari me ikkagi soovime saada?Kofkin: “Ei. Ausalt öeldes ma olen nii vana, et ei taha ajakirjanikega suhelda. Aitäh!” (lõpetab kõne)

2. Kiri Kofkinile kuuluvate ettevõtete juhtidele, Meriton Hotels ASi juhatuse esimehele Peedu Zeigerile ning Meriton Family Estate OÜ direktorile ja juhatuse liikmele Mihail Burõhhile:

“Kirjutan artiklit Alexander Kofkini tegevusest enne Nõukogude Liidust emigreerumist, põllumajandustoodetega äri ajamisest Austrias, seal 1980ndate lõpus ÖMOLKi (Österreichischen Molkerei- und Käsereiverband) skandaali sattumisest ning natuke ka hilisemast ajast.Hr Kofkin ütles mulle telefonis, et ei soovi ajakirjanikega kohtuda. Kuna mul ei olnud võimalust talle teada anda, mis teemal ma soovin temaga kohtuda ja/või küsimusi esitada, siis ehk saate Teie aidata hr Kofkinil oma esialgset otsust muuta.”

Peedu Zeiger vastas: “Hr Kofkini otsust saab muuta ainult hr Kofkin ise.”

3. Kolmanda katsena saatsime Kofkinile konkreetsed küsimused teda esindava advokaadi Aivar Pilve vahendusel.

Teil õnnestus enne emigreerumist seitsme aasta jooksul käia vähemalt seitsmel korral välismaal. Kui tavapärane see tollal oli?Kui palju oli Teil tollal kokkupuuteid KGBga?Kas tegite KGB-le reisidest ettekanded?Kuidas kommenteerite KGB infot, et võtsite Volta kaupluse juhatajana müüjatelt süstemaatiliselt pistist?Austriasse jõudes sai Teist ­õige pea ettevõtte Agromeat direktor. Millal ja kuidas tekkisid Teil kontaktid ettevõtte omanikega?Kuidas ettevõttel õnnestus Teie juhtimisel Nõukogude Liiduga hakata äri ajama?Kui tihti Te 1970ndatel ja 1980ndate esimesel poolel Nõukogude Liidus käisite? Kas need olid komandeeringud?Kuidas kommenteerite ÖMOLKi skandaali uurimist Austrias, milles ka Teie ja Teiega seotud ettevõtete nimed läbi käisid?Kui palju on Teil Austrias elamise ajal ja ka hiljem olnud kokkupuuteid erinevate riikide julgeolekuteenistustega? Millistega?Mis ajast olete tuttav Edgar ­Savisaarega?Kui palju olete rahaliselt toetanud Edgar Savisaart, tema pereliikmeid või temaga seotud fonde, ettevõtteid?

Ka need küsimused jäid vastuseta.