Arvamus: Rootsi neutraalsus on Venemaa valik

Neutraalsuse pooldajad Rootsis kiidavad, et taoline poliitika on riiki hästi teeninud. Acker seab aga küsimärgi alla, kas Rootsil endal on tegelikult võimalust sellist kurssi „valida“. Ta viitab ajaloole, kus ka Norra ja Taani üritasid Teise maailmasõja eel olla neutraalsed. Saksamaa aga valis, et ei aktsepteeri Norra ja Taani sellist valikut.

„See enesega rahulolev tarkus neutraalsuspoliitika taga osutus valeks, kuna see on ründaja valida, kas ta aktsepteerib seda või mitte,“ kirjutab Acker.

Endine diplomaat jätkab, et ükski ründaja ei hakka selle pärast sõdima, mida on võimalik saavutada hirmutamistaktikaga. Nii saavutas Saksamaa oma soovid – juurdepääsu rauamaagile, transpordi Norrasse ning juurdepääsu Läänemerele Teises maailmasõjas üksnes Rootsi hirmutamisega. Sama stsenaarium on tõenäoline tänasel päeval Venemaa puhul. Acker kirjutab, et Venemaal ei ole huvi Rootsi territooriumi anastamise vastu, küll aga on Venemaa huvitatud, et mitte killukestki sellest ei kasutataks Venemaa huvide takistamiseks.

Endine kaitseatašee arutleb, et Gotlandi kaitse tugevdamisel oleks mingi tähendus vaid siis, kui saart saaks kasutada Vene huvide tõrjumiseks. Paraku ei näe ta, et Rootsil oleks mingitki kavatsust saart sellisel eesmärgil kasutada või lasta kellegi teisel Gotlandi selleks kasutada. „Kui Rootsi käitub sellistest omahuvidest lähtuvalt, nagu praegune valitsus on kuulutanud, siis takistavad nad Rootsi territooriumi kasutamist – olenemata sellest, kes seda taotleb – Venemaa huvide vastaselt,“ kirjutab Acker.

Seni kuni Rootsi pole valmis võimalikus konfliktis sõdima, pole Venemaal erilist mõtet Gotlandi hõivamiseks ressursse kulutada. Venemaa saab oma tahtmise ilma ühegi pauguta, selle kaudu, et „Rootsi jätkab uhkelt sama liini nagu eelmiste põlvkondade jooksul,“ märgib Acker irooniaga. Niisama mõttetu on Rootsil tugevdada Gotlandi kaitset, hajutades sinna oma niigi nappe ressursse, kui Venemaa saart rünnata ei kavatse.

Endine atašee nendib, et tegelikult ei ole Rootsil võimekust, et täita oma suusõnaliselt antud lubadus Balti riikide suhtes solidaarsust üles näidata. Kui Rootsi seda tõesti teha kavatseks, muudaks see ka Venemaa rehkendust. Sellisel juhul oleks Gotlandi ründamine peaaegu vältimatu. Pigem püüab aga praegune Rootsi valitsus ennast võimalikust konfliktist Venemaa ja Balti riikide ning NATOga kõrvale hoida. „Pole kahtlust, et Rootsi väärtustab demokraatiat, inimõigusi ja enesemääramist, kuid selles osas valitseb suur kahtlus, kas Rootsi on valmis oma demokraatiaga riskima, et naabri oma kaitsta,“ kirjutab Acker. Räägitakse küll kaitsevõimekuse suurendamisest, kuid valdkond on pidevalt alarahastatud – ideaalide ja reaalsuse vahel haigutab suur lõhe.

Nii võtab Acker oma kommentaari kokku tõdemusega, et Rootsi neutraalsus on tegelikult Venemaa valik. Rootsi saab aga olla tänulik, et Taani ja Norra ja nende liitlaste huve ei ole neutraalsus hästi teeninud. Ajalugu on näidanud, et need riigid on valmis oma naabrite eest teatud määral ka riskima, nendib Acker.