Osav purjetaja teenib miljoneid

Sel nädalal peetakse Eestis Euroopa avamerepurjetamise meistrivõistluseid. Selle ala kroonjuveel on aga tänavu juuni lõpus Göteborgis finišisse jõudnud, üheksa kuuga maakerale ringi peale teinud Volvo Ocean Race. Võistlus, mis on raske nii füüsiliselt – magada saab kuude jooksul heal juhul neljatunniste lõikude kaupa – kui vaimselt, sest merel ollakse nädalaid ning perest ja lähedastest eemal kuude kaupa.

See ala pole harrastajatele aga pelgalt hobi ja kirg, vaid ka sissetulek, töö. Ehkki jalgpalluritele maksvate ehk kümnete miljonite eurodeni Volvo Ocean Race´i ümbermaailmaregati palganumbrid ei küündi, motiveerivad need karmides tingimustes pingutama.

Üle 10 000 euro kuupalgaks ka algajale

Kuigi avalikult tasust ei räägita, on eelmisest, 2011.-2012. aasta regatist teada, et kaheaastase kampaaniaperioodi vältel teenivad kaptenid 2,8 miljonit eurot või enamgi. Vahikordade vanemad ja navigaatorid teenivad 35 000 eurot kuus või 846 000 eurot perioodi eest.

Isegi meeskonna noorliikmed võivad saada 14 000eurost kuupalka või hea sponsortoetuse korral 338 000 eurot kahe aasta peale. Kusjuures meeskonnaliikmete hulgas leidus ka selliseid, kes polegi enne Volvo regati kampaania algust öösel purjetanud või vintsivänta käes hoidnud. Samas vajavad pardalolijad abilisi ja toetusmeeskonda ka maal ning heade kaldatiimi juhtide pangakontodele võib võistluse lõppedes jõuda kuuekohaline summa.

Võitjameeskonna Abu Dhabi Ocean Racing roolimees ja trimmer Phil Harmer (AUS) tõi välja taustajõudude tähtsuse: “Veetsime rasket trenni tehes kuus kuud koos maailma parimate purjetajatega. Aga võit tuli mitte üksnes tänu meestele paadis, vaid samuti tänu kaldatiimile. Nüüd tagasi vaadetes tundub, et tegime õigeid asju ja õigeid valikuid. Meil vedas, tegime head tööd ning sponsor võimaldas meile kõike, mida vajasime ja toetas, kui midagi katki läks.“

Võistluse ajal kompenseerivad sponsorid veel ka mere- ja kaldatiimi ning varustuse ülelennud, majutuse, söögid jm.

Publikule lõbu, firmadele raha

„Meil on suurepärane tiim, mänedžment ja sponsor,“ kuuleb võistlejate suust  pidevalt. Kiidusõnadele lisaks toovad toetajatele kuulsust tulemused ja pidev pildilolek suurte, tervet purjepinda katvate logode ja regatilinnaku plakatitega. Tegemist ongi maailma ühe suurema ja ilmselt kallima sisuturundusvõimalusega. Üheksa kuu jooksul jõuab võistluse kajastus ja seega ka sponsorite reklaam miljardite silmapaarideni.

Viimasel, Lorient-Göteborgi etapil võitjaks tulnud tiim Alvimedica (seilab USA ja Türgi lipu all) on näiteks samanimelisele ravimifirmale nime tutvustajaks USA turule sisenemisel. Doktor Bozkurt rajas oma ettevõtte toodetele, mille sellised tööstusgigandid nagu Johnson&Johnson olid hooletusse jätnud – koronaarstendid (ravimkaetud stendid, mis hoiavad ära trombide tekke veresoontes). Euroopas on firma omasuguste seas suuruselt neljas.

Ettevõtte juhi Bozkurti sõnul on USA turul selliste seadmete reklaam keelatud ning seetõttu otsustasid nad tähelepanu saavutamiseks sporti spondeerida: „Purjetamine on sobilik turundusvahend, sest pakub huvi kõikidele vanusegruppidele ning evib rahvusvahelist publikut.“ Samas ei survesta toetus purjetajaid kuidagi mõttetuid riske võtma – ettevõtte juhi sõnul on tähtsaim, et jõutaks turvaliselt koju. Sponsorile toob investeeringu tasuvuse ulatuslik pressitöö, mida tehakse nii võistluse peakontorist (Göteborgis näiteks oli pressihoone Kalevi spordihalli suurune) kui iga jahi pardalt.

Raskeim töö kirjatsurale - reporter ookeanijahil

Võistlustel reportaažide tegemine pole just kerge ühelegi ajakirjanikule, aga karmil regatil uudiseid vahendada on konkurentsitult raskeim ettevõtmine. Meeskondade ajakirjanikutööd reklaamitakse kui selle ala maailma raskeimat. Iga paadi meeskonda saatis meediaproff ja kuue inimese leidmiseks kandideeris 2000 inimest.

Võistluse peakorraldaja sõnul tuleb ses ametis ühekorraga olla nii kisakooritüdruk kui diplomaat ning samas ka multitalent, kes esitab satelliitside vahendusel professionaalseid videoid, artikleid ja fotosid. Otseselt purjetamisega seotud ülesandeid nad pardal teha ei tohi. Et nende tööst sõltub mõõduvõtu jõudmine publikuni, valitakse ka parim pardareporter. Tänavu teenib selle nimetuse ning 20 000 eurot võidujahil seilanud jänki Matt Knighton.

Knighton kirjeldas oma tööd nii: "Magan alati kaamera voodi kõrval, valmis tegutsema. Aitan meeskonna toitumist jälgida, et nad saaksid piisavalt vett ja toitaineid, see võtab osa päevast. Pildistan, kuni päevavalgust jätkub, või ka kuuvalgel ja siis veedan 3-4 tundi päeva foto- ja videosaaki toimetades, enne kui mõneks tunniks puhkama saan."

Talle valmistas enim füüsilist pingutust paadis, ainult üht kätt kasutades, ringi liikumine ja samas poole miljoni euro väärtuses fototehnika kandmine. Vaimset pingutust nõudis lisaks väikesel suletud territooriumil uute ideede loomisele ka pikk lahusolek perekonnast. „Teadmine, et toetan mehi ja olen tiimi liige, andis jõudu jätkata... tegin seda nende jaoks, kes olid minu kõrval. Armastan näidata publikule pilte, mida nad muidu kuskil kunagi ei näeks,“ rõõmustas ta.

Võidu hinda küsi võitjatelt

Regatilinnak Göteborgi Frihamneni sadamas laius juuni lõpus oma tiimitelkide, sponsorisaalide, näituste ja lounge'idega kilomeetrisel alal. Plagud ja plakatid, tribüünid pealtvaatajatele, uhked ajaloolised laevad ja seitse äsja maailmameredelt naasnud innovaatilist jahti – Volvo ookeaniregatt (VOR) on lõppenud. Nüüd räägivad üheksa kuud päikeses, tuules, külmas ja tormis karastunud purjetajad kail oma lugusid.

Et kujutada ette, kuidas on elada möllaval merel kihutavas süsinikust konservikarbis, milles tubli annus soolast merevett, söögiks vaid kuivatatud toit, uinudes külmades märgades riietes neljatunniseks uneks (kui sedagi) vahetuste kaupa ja pestes end niiskete salvrättidega. Nende tööelu pole meelakkumine, vaid täis riske ja piiride kompamist nii füüsilises kui vaimses mõttes.

Igatsus – meremehe sõber.

Et keerulistes olukordades ja ränkrasketes tingimustes jõudu saada, mõtlevad purjetajad tihti oma lähedastele. Küsitledes kaiotsal äsja maale hüpanud merekarusid, tuleb välja, et inimesed teevad asju oma perekonna pärast ja mõtlevad rasketel hetkedel ainult oma perekonnale.

Võidumeeskonna vöörimees Justin Slattery, kellel läks regatil neljas kord ning oli teine kord võita, ütleb, et raskeim oli olla lahus perest, lastest ja sõpradest. „Minu vanim poeg on vaid nelja-aastane, kuid elas regatti väga  sisse. Ta jälgis tulemusi, vaatas iga päev videoid,“ rääkis ta. „Teadmine, et ta hoiab end meie tegemistega kursis aitas mul koist välja ronida, kui oli väga külm ja ma poleks tahtnud tekile minna. Raske on kuulda ka, kui kellelgi juhtub midagi halba, näiteks murtakse mast, siis muretsed, et keegi haiget ei saaks.“

Võidukapten: see on ohtlik töö

Enne kui võitjameeskonna kapten, kahekordne olümpiahõbe ja kolmandat korda ümber ilma sõitnud Ian Walker traditsiooniliselt sõidu lõppedes vette visati, jõudis ta paar sõna võidu tagamaadest rääkida: „Meeskond oli parim – täpselt naelapea pihta. Minu jaoks on karm perekonnast lahus olla, mida rohkem aeg edasi läheb, seda raskem ja raskem see on. Mul on väike tütar, kes mind igatseb. Ma ei mõtle eriti probleemidele. Tean, et see, mida teeme, on ohtlik ja ekstreemne.“ Keerulisim oli tema jaoks lähedastest lahkuda ning ta kinnitas, et avamerel oleks nii-nii raske ilma kindla seljataguseta hakkama saada. Samuti motiveeris teda poodiumile minek ja tiimitunne. 

Teist korda ümbermaailmaregatil seilav Adil Khalid, sama jahi roolimees ja trimmer, tõi välja ka rahvusliku eneseteadvuse: “Minu uhkus, mis mind motiveerib, on mu maa ja lipp. Mõistan, et rahvas on mu seljataga,“ kommenteeris Abu Dhabi värvides poodiumi kõrgeima koha hõivanud tiimi liige.

Suurte ootustega ... karile

Ent kõikidel tiimidel ei õnnestu kõik plaani A järgi. Näiteks sõitis tänavu regati teisel etapil India ookeanis karile Team Vestase jaht. Meeskond evakueeriti ning võistlus jäi mitmeks kuuks katki, kuniks alust remonditi ning kaheks viimaseks etapiks taas osalemiskõlbulikuks parandati.

Navigaator puhkas lihtsalt peale raskete ilmaoludega tehtud nädalapikkust pikka ja pidevat ametisolekut õiglaseund ning tema asemel kaarditööd teinul jäi karikoht kahe silma vahele. Jahi kapteni Chris Nicholsoni sõnul olnuks raskem mitte proovida võidusõitu tagasi saada ja regatt tervenisti katkestada. „Tegime kõik, et uuesti võistelda ning olime ümbritsetud sama suhtumisega inimestest. Teadsime, et käsil on suure riskiga ettevõtmine, sest kunagi pole säärase suurusega paati veel taastatud sellise lühikese aja jooksul,“ selgitas ta.