Pagulaspere heitleb oma äri avamise nimel

Tegemist on ühe näitega mitmest pagulaste perekonnast, kes tahaksid käivitada pereäri, iseäranis enda kultuurile omast söögikohta, kuid raha ja kohta selleks leida on ülikeeruline.

Üle kümne aasta ühes väikses Armeenia kuurortlinnas oma restorani pidanud Armadyanid (nimed muudetud) teavad omast käest, et restoraniäri on karm ja armutu, kuid ka seda, et Kaukaasia toit on Eestis täiesti katmata nišš, mida – nad on kindlad – eestlased armastaksid. Sellepärast tahaksid nad panna Eestis püsti oma kiirtoidukioski, aga mitte tavaliste friikartulitega, vaid just kaukaasiapärase – hatšapuri, lamadžo jne, loetles pereema Sjuzan. Selles ettevõtmises leiaks rakendust kogu pere.

Armadyanide kuueliikmeline pere elab Tartus. Nad armastavad seda linna ja ütlevad, et Tallinnas käimine on üks suur stress. Nende elutuba ehib suur valgustatud akvaarium, selle kohal seinal on rist. Armadyanid teatavad uhkusega, et Armeenia oli maailmas esimene riik, kus kuulutati 3. sajandil kristlus ametlikuks usuks. Nad ütlevad, et Armeenia on väga-väga ilus maa ja sinna tasub turistil kindlasti minna.

Sellest hoolimata ütlevad nad, et Armeenias on väga raske elada, laskumata detailidesse. Seepärast põgeneski nende pere esialgu Gruusiasse, kust nad Eestisse tulekuks viisat taotleda said. Nüüd on nad siin paos ja nende vaimustuses Eestist on sama palju väga-vägasid kui kiituses Armeenia loodusele ja köögile. Kui Sjuzani telefon heliseb, hakkab mängima Sandra Nurmsalu eestikeelne eurohitt “Rändajad”.

Betoon, enesekaitse ja Kaukaasia köök

Esmaspäeva hommikul oma elutoas veel ­auravate hatšapuripätsikestega kaetud diivanilaua taha istudes on Sjuzan ja Gio tulnud just tähtsalt kohtumiselt haridusministeeriumist, kus Gio sai rohelise tule enesekaitsetreeningutega alustamiseks.

Ta tegi seda oma kodumaal kümme aastat, nüüd tahaks sellega jätkata Eestis oma praeguse töö kõrvalt betoonitehases – nii on lihtsam kiirtoidukioski avamiseks raha kõrvale panna. Treenerina on ka hea eesti keelt arendada. Gio rõõmustab, et Tartus on tal jällegi eesti keelt hulga lihtsam õppida kui Tallinnas, kus on lihtne minna vene keele kergema vastupanu teed.

Samamoodi võttis Sjuzan omale suvel lisatöö Selveri kassapidajana, sest lisaks koolis söökla saali juhatajana töötamisele saab nii hõlpsamalt sääste koguda. Nii loodavad nad järgmiseks suveks kioski stardiraha kokku saada. Kuueliikmelises peres pole see kerge.

Armadyanid on elanud Eestis juba kolm aastat, kõik räägivad vähem või rohkem eesti keelt. Kõige paremini muidugi kooliealised lapsed: kiituskirjadega kolmandasse klassi suunduv Milena (9) ja juristi abiks õppima hakkav Mari (18), kuid ka Sjuzan (40) vadistab eesti keeles vabalt. Isa Gio (45) ja poeg Vaxtang (22) aga tahavad saada eesti keele nii hästi selgeks, et üks saaks töötada treenerina ja teine vahetada samuti töö betoonitehases meditsiiniõpingute vastu Tartu Ülikoolis. Kõige raskemini kulgevad keeleõpingud Gio emal Allal (64), kellel on raske tööd leida.

“Minu ämm on 64, kes Eestis pensioni ei saa, kui pole staaži, aga sellises vanuses uut keelt õppida, et tööle minna, on ikka raske. Kui meil on oma firma, on kõigil töö olemas,” võtab Sjuzan olukorra kokku.

Pangast kindel ei

“Praegu me võtame oma palgad ja anname pangale – auto, korter, lisaks kommunaalid, natuke jääb söögi jaoks. Kui me ei saa ka oma äriga alustada, on meil vähemalt töö ikka olemas, ikka elame. Aga 25 aastat pangale maksta on küll kole, sellepärast tahaks ikka oma äri ajada. Kiirtoiduputkaga saaksime väikese meeskonnaga kiiremini rohkem raha teenida, korralikult makse maksta, riigile on ka nii parem,” selgitab Sjuzan.

Suur säästmine kuulub Armadyanide elu juurde sellepärast, et pangast pole nad oma kiirtoiduäri jaoks laenu saanud ja EASi toetuse nõudeid täita on neil väga raske.

“Pangast me äri alustamiseks laenu ei saa, kuigi oleme nii korteri ostnud kui ka auto liisinud sama panga abiga, ilma ühegi probleemita. Kõigile lüüakse ühe vitsaga – elamisloaga inimestele laenu ei anna. Ei vaadata iga inimest eraldi, et kas ta laenu tagasi maksmisega hakkama saaks,” ütleb Sjuzan.

Nõiaring: eksport kiirtoiduputkast?

Eestisse tulemise esimese aasta lõpus kirjutasid Armadyanid EASilt toetuse saamiseks projekti, kuid sealt öeldi, et firma tohib olla tegutsenud maksimaalselt ühe aasta.

“Aga meil sai detsembris just aasta täis. Firma asutamine käis kiiresti, tegime selle ära, et alustada juba tasapisi catering-teenust Kaukaasia toitudega – oleme teinud paar korda aastas suuremateks pidudeks ja firmaüritusteks. Kui veel aasta täis ei olnud, ütles EAS, et võivad anda meile 5000 eurot, aga mida ma teen 5000 euroga? Nägin müügis ühte ratastel kioskivagunit, aga isegi see maksis 4500 eurot. Kui ma ostan vaguni, ei saa ma osta sinna sisse ei ahju ega midagi. Ja Eesti on ju külm maa, mis me talvel selle vaguniga teeme?” küsis Sjuzan.

“Just kaks nädalat tagasi oli meil Tartu ärinõuandlas kohtumine, kus meile selgitati, et EASilt on võimalik saada 15 000 ­eurot, kui firma on tegutsenud vähem kui kaks aastat. Siis peab aga firma käive olema aastas 80 000 eurot ja 8000 sellest ekspordist välismaale – kuidas ma ometi kiirtoitu välismaale müün? Kui ma müüks seda supermarketitele ja nemad müüksid edasi välismaale, siis veel kuidagi. Ja siis peab olema veel kaks töötajat, kelle netopalk on 700 eurot. Kuidas me seda suudame?” küsis Sjuzan taas.

“Aga me veel proovime ja otsime kohta, ega me pole sellepärast alla andnud. Iga päev vaatame kuulutusi, kas keegi müüb või rendib mõnda sobivat pinda. Siiamaani on aga tulnud iga kord, kui üritame jälle edasi minna, mingid sellised takistused, et kohe kuidagi ei saa. Aga see pole õnneks ainult meie probleem, Eesti kodanikel on samasugused. Mis tähendab, et me elame samamoodi nagu Eesti kodanikud,” tõdeb ta.

Lihtsus tähendaks korruptsiooni

Sjuzan ütleb, et kui mingis riigis on selliseid asju lihtsam korraldada, tähendab see, et seal pole vastavaid seadusi või valitseb korruptsioon. “Eestis on seadused ja pole korruptsiooni, elu on teistmoodi. See on väga tore. Kui riik teeks finantseerimise lihtsamaks, siis võivad paljud inimesed lihtsalt raha võtta ja seda valesti, hoopis millekski muuks kasutada,” märkis ta.

Niikaua, kui Armadyanid pole suutnud leida oma söögikoha avamiseks rahastajat või ise piisavalt koguda, õpivad nad hoolega eesti keelt, kööki ja tutvuvad Eestimaaga. Nad kiidavad Võru ja Otepää kandi kaunist loodust ning plaanivad elevusega järgmist väljasõitu Pärnusse ja Saaremaale.

“Eesti on meie teine isamaa, meie pere on siin, Eesti andis meile dokumendid ja katuse. Meie ihkasime lihtsalt rahulikku riiki. Nüüd püüame hakata Eesti riigile midagi tagasi andma,” sõnas Sjuzan.

Pagulane ihkab rahu, mitte rikkust

Pagulastele ei pea midagi niisama andma, nad peavad püüdma teha kõiki neid asju, mida ka kodanikud tegema peavad, sest tõeline pagulane otsib ­ainult rahu, mitte rikkust, rääkisid Armadyanid.

“Iga kord, kui lähed elamisluba pikendama, peab sul olema midagi ette näidata, mida sina oled selle riigi heaks teinud – töö ja maksud,” ütleb Gio.

Armadyanid räägivad, et Eestis oli kohe alguses vaja maksta korteri üüriraha 840 eurot. “Aga kust pagulane sellise summa võtab? Meil õnnestus laenata healt tuttavalt ja seejärel hakkasime talle tasapisi tagasi maksma,” ütlesid nad.

“Riik ei andnud meile raha, aga ostis meie perele külmkapi, pesumasina, tolmuimeja, voodi ning nooremale tütrele õppimiseks laua ja tooli. Meie pere jaoks ei ole normaalne istuda ja muudkui ainult sotsiaalraha võtta. Tegime seda kolm kuud, edasi maksime juba ise makse,” sõnas Sjuzan.