Riigifirmast varastatu kadus kummalistesse äridesse

Kalamees juhtis aastatel 2006-2011 Eesti Raudtee (pärast ettevõtte jagunemist EVR Cargo – toim) Läti tütarfirmat Livonia Rail Service SIA. 2011. aasta novembris vabastati Kalamees ametist, kuna selgus, et ta oli kandnud ettevõttest laenuna enda firmasse Konsult A&K ligi 900 000 eurot. Lisaks turgutas Kalamees Eesti Raudtee Läti tütre rahadest veel 300 000 euroga tsemendiveoprojekti Lätis ning 64 000 euroga Maardu elektrijaama rajamise projekti. Osa raha maksis Kalamees jooksvalt küll tagasi, kuid kokkuvõttes küündib riigiettevõtte nõue Kalamehe vastu koos intressidega 1,1 miljoni euroni.

Konsult A&K sai 2011. aasta veebruaris 300 000 USA dollarit laenuna ka raudteeärimees Oleg Ossinovski osalusega Skinest Raililt. Arvatavasti üritas Kalamees siis meeleheitlikult veel raha kadumise väljatulemist edasi lükata või lootis ta lõpuks mingi projektiga tagasi teenima hakata. Aastaks võetud laenu intress oli 0,073 protsenti päevas. Hiljem esitas Skinest Rail Konsult A&K pankrotipesasse küll 300 000 dollari suuruse nõude.

Kriminaaluurimine selgitaski, kellele ja milleks liikus raha Kalamehe firmast edasi. Kohtutoimikutes leiduvate tunnistajate ütluste järgi investeeriti seda erinevatesse äriprojektidesse, mis olid kui mustad augud, kust midagi tagasi ei saadud.

Kõiksugu äriprojektid

„Kurtsin talle (Kalamehele – toim), et ideid on, kuid rahastajat ei ole,“ rääkis tunnistaja Marek Leenurm. Tema ettevõte Timari Puit sai Kalamehe firmalt A&K Konsult kokku ligi miljon eurot. „Põhiline laenu maksmine toimus suuliste lepingute alusel. /…/ Kokkulepe oli, et Kalamees saaks osaluse äriprojektidest tulnud rahalisest kasust,“ märkis Leenurm.

Lõdva randmega andiski Kalamees raha äriprojektidele nii otse kui ka vahendajate kaudu.

Kõigele lisaks kandsid Kalamees, tema ettevõte Konsult A&K ning Leenurme Timari Puit advokaat Raul Markusele ja temaga seotud ettevõtetele kokku 150 000 euro ringis. Markuse selgitusel kustutas Leenurm nii oma võlga. Nimelt oli ta 2006.-2007. aastal laenanud Leenurmele kinnisvara arenduseks Viimsis mitu miljonit krooni. Markus oli samal ajal ka ka Leenurme advokaat, kes aitas Kalamehe firmast Leenurme kasutusse viia sõiduautod Infiniti FX50 AWD ning BMW 535i.

Uurimine selgitas ka, et Timari Puidu kontolt võeti kokku välja ligi pool miljonit eurot sularahas.

„Tagasimakseid ei saanud teostada OÜ-le Konsult A&K seetõttu, et oli hulk valesid otsuseid ja ärilisi ebaõnnestumisi ning raha ei olnud maksta,“ põhjendas Leenurm.

Projektist huvitus Reformierakonna liige Kalle Palling

Leenurme ja Kalamehe äripartner Mairo Kiho rääkis tunnistusi andes, et Maardu elektrijaama projektiga seotud arutelul käis ka reformierakondlasest riigikogu liige Kalle Palling. „Sel ajal ilmus meie kohtumistele jaama teemat arutama ka Kalle Palling. Jagasin Ivar Altilt saadud informatsiooni nii Kalamehe, Leenurme kui ka Pallinguga,“ teatas Kiho. Sellesse projekti, mida vedas Alt, liikus osa Kalamehe varastatud rahast. Ettevõtmise eesmärk oli saada võit ja leping Tallinna Kütte korraldatud soojatootja leidmise hankel. Paraku läks see plaan vett vedama.

Varem on Kiho ja Leenurm koos Pallinguga silma jäänud Reformierakonna varjatud rahastamise skandaalis. Prokuratuur kahtlustas Pallingut pistise võtmises, kuid kahtlustused ei leidnud kinnitust.

Kriminaalasja uurimise käigus andis Kiho ütlusi, et tema ja Leenurm vastasid Pallingu pakkumisele toetada Reformierakonna tegevust sularahamaksetega, ning selle eest hoiaks Palling kui riigikogu keskkonnakomisjoni liige neid kursis sellega, kuidas pakendiseaduse arutelud lähevad, et arutada võimalike soodustuste kehtestamist.

„Esimene raha maksmine toimus 2009. aasta sügisel Fahle restoranis, kus osalesime mina, Leenurm ja Kalle Palling. Raha andis Kalle Pallingule sularahas minu nähes üle Leenurm. Summa oli 5000 krooni viiesajalistes kupüürides. Seda, et summa oli 5000 krooni, tean sellepärast, et leppisime enne selle summa Leenurmega kokku. Summa panime Leenurmega kokku nii, et mina panin 2500 krooni ja tema 2500 krooni. Minu poolt pandud osalus pärines minu isiklikest rahadest. Firma kontolt me mingit raha ei kasutanud. Meil oli enne raha üleandmist sõlmitud kokkulepe, et iga kuu maksame 5000 krooni ning seepärast raha üleandmisel enam ei selgitatud, mille eest antud raha Pallingule antakse. Palling ütles, et meie käest saadud raha viib ta «potti». Sain ise aru, et «pott» tähendab Reformierakonda,“ kirjeldas Kiho toona tunnistusi andes.

Kiho ei varjanud ka ülekuulamisel, et ütlusi ajendasid teda andma negatiivsed tunded seoses sellega, et Palling on teda petnud, mis on lõppenud tema pankrotiga.

“Minu südametunnistus on puhas,” ütles Kiho ütluste kohta Kalle Palling 2012. aasta sügisel Eesti Ekspressile antud intervjuus. “Mina pole mingit raha saanud,” väitis ta toona. 

Miljoni euro suurune nõue

Kuid tagasi riigifirma rahade ja Kalamehe toimetamiste juurde.

Kalamehe Konsult A&K loovutas raha kadumise väljatulemise järel ligi miljoni euro suuruse nõude Leenurme Timari Puidu vastu kuritegeliku maailmaga seotud tegelaste firmale. Praeguseks likvideerimisel oleva Loviser OÜ omanikeringi on kuulunud Jaak Tuuksam, Nail Jagafär ja Rünno Kristjuhan.

Konsult A&K pankrotihaldur Oliver Ennok märkis, et seda nõuet otse ei õnnestunud tagasi saada. Küll algatati kohtu kaudu Loviser OÜ likvideerimine, aga nõue on sealt omakorda edasi müüdud. „Väga kahtlane lugu,“ ütles Ennok kokkuvõtvalt raha liikumise kohta.

Selle aasta juunis mõisteti Kalamees kokkuleppemenetluse korras süüdi omastamises, usalduse kuritarvitamises ja keelatud majandustegevuses. Tema karistuseks oli ühe-aastane tingimisi vangistus kaheaastase katseajaga. „Läksin kokkuleppele, et säästa oma perekonda, kuid paljudes punktides pole ma prokuratuuri järeldusega nõus,” vahendas Ärileht Kalamehe vastust kohtunik Leo Kunmani küsimusele, miks endine firmajuht kokkuleppemenetlusega nõustus.

Koos intressidega nõudis EVR Cargo Kalamehelt tagasi 1,1 miljonit eurot. Seda raha pankrotistunud Kalamehelt kätte saada on põhimõtteliselt võimatu. Kalameest ennast Äripäeval kommentaariks tabada ei õnnestunud. Kalamehe pankrotihalduri Peeter Sepperi sõnul ei ole Kalamees ka tema viimasele kirjale vastanud. Kokku oli Kalamehe vastu esitatud 13 nõuet 2,754 miljoni euroga. Tema Viimsi maja müügist sai pank enda nõude rahuldatud ning praegu on nõudeid üleval 2,5 miljoni eest.

Kalamehe juhitud ning tühjaks tehtud Eesti Raudtee Läti tütarfirma esitas kriminaalasjas tsiviilhagid ka Leenurme, Kiho, Alti, Markuse jt vastu, aga prokuratuur leidis, et nemad ei kanna seaduse järgi varalist vastutust vahetult kuriteoga tekitatud kahju eest.

Näitame tunnistajate Marek Leenurme, Mairo Kiho, Ivar Alti ja Aleksei Tamme ütlusi refereerides, millistesse „oivalistesse“ äridesse riigifirma raha uputati.

Läti tsemendi eksport Venemaale - 300 000 eurot

Kiho: Plaan oli hakata 2008. aastal eksportima tsementi Lätist Venemaale. Sain Eesti Raudteest Kalamehe kontakti. Kalamees aitas leida Viru Keemia Grupist sobivad vagunid ning ta avaldas valmisolekut rahastada vagunite rendimakseid, mis ühes kuus olid umbes 72 000 eurot. Minul oli kauba soetamiseks 20 000 eurot ning sellega minu võimalused piirdusid. Esimesed väikesed partiid, 5-10 vagunit korraga, läksid Pihkvasse. Turuseis aga muutus (rubla nõrgenes) ning plaanitud müük takerdus juba esimesel kuul. Otsustasime Kalamehega, et tasume vagunite rendimakseid edasi, kuigi esimese kahe kuuga oli näha, et äri ei edene hästi. Sel ajal võttis minu äripartner Marek Leenurm endale samuti ülesandeks klientide leidmise. Ta tutvustas mind Mihhaili-nimelise mehega, kel oli Harku järve ääres toitlustuskoht Olesja. Mihhaili kaudu sain tuttavaks Aleksander Avdenjaga (süüdi mõistetud altkäemaksu andmises kaitsepolitseinik Indrek Põdra kriminaalasjas – toim). Temal oli Peterburis Saksamaalt pärit tsemendipartii, mis minu jaoks näitas reaalset tegevust. Pidasin teda potentsiaalseks lepingupartneriks. Temaga jõudsime vaid ühe proovikoguseni ning 2008. aasta lõpuks jooksis tsemendiäri liiva.

Otsisin võimalusi Kalamehele 300 000 eurot tagasi maksta. Avdenjalt tuli pakkumine osta Valgevenest naftatooteid ning neid Eestis müüa. Ta tutvustas meid Eesti kodanikuga, kel olevat Valgevenes tutvused. Leppisime Avdenja garantii toel kokku viie tsisterni ostmise, selleks pidime üle kandma 1,15 miljonit krooni (73 500 eurot). Pärast lubatud tähtaja saabumist ütles raha saaja, et ta sai Valgevenes petta ning seda raha me enam ei näe. Palusin Avdenjal garantii täita, kuid ta ütles, et on ise rahalistes raskustes. Samas pakkus ta välja teisi raha tegemise skeeme. Andsime Leenurmega Avdenjale veel 560 000 krooni (35 800 eurot) lühiajalist laenu, mida me samuti tagasi ei saanud.

Aktsiisivaba õlitoote Lätist Eestisse toomine - 64 000 eurot

Kiho: 2009. aasta teisel poolel käis Leenurm välja võimaluse rahapaigutuseks ja heaks teenistuseks. Kalamees ütles, et kui on reaalne võimalus kõik tagasi teenida, leiab ta selleks raha. Skeemiks oli aktsiisivaba õlitoote import Lätist ja selle realiseerimine Eestis, omastades aktsiisimakse kasumina. Mind tutvustati selle skeemi tegijatega ja osalemise tingimus oli raha sissepanek. Kalamehelt saime miljon krooni (64 000 eurot), mis sai kantud Planet OÜ kaudu firmale, kes õli tõi. Kuid kaubamaht ei osutunud plaanituks ning me teenisime mõnda aega vähest kasumit. Jaotasime Leenurmega iganädalase tulu pooleks, Kalamees tulust osa ei saanud. Ka ei saanud ta tagasi enda antud raha. Skeemi osaliste suhtes alustati kriminaalmenetlust, mis päädis 2011. aastal kohtuotsusega.

Laevandusäri

Leenurm: Põhilist kasu lootsime laevaärist. Offshore-firmale DSS Shyping Company kuuluva laeva käitlusfirma oli sama nimega Eesti firma. Laev sõitis minu meelest Cooki saarestiku lipu all. Leppisin offshore'i esindajatega kokku, nimesid ei mäleta praegu, et kui rahastan vedusid, siis saan osaluse offshore-firmas. Ahto Kalamees oli tehingust teadlik. Maksed toimusid Timari Puidu arvelt DSS Shyping Company Swedbankis olevale kontole laenuna. Mingeid lepinguid me ei sõlminud. Ettevõtte esindajad olid Venemaa kodanikud. Suurem tagasilöök tuli sellest, et laev vedas Hollandist Liibüasse kartulit, kuid külmutusseade läks rikki. Laeval polnud kindlustust ja selle veoga saadi kahju umbes miljon eurot. Sellega lendas projekt õhku. Minu meelest toimus see 2011. aasta kevadel, kuid täpselt ei mäleta.

Kaevandamisõigus mingis Aafrika riigis – 44 000 eurot

Leenurm: Lootsime tulu saada Küprosel asuva firmaga, kellel oli kaevandamisõigus mingis Aafrika riigis, mida ma hetkel ei mäleta. Käisin ise Küprosel kohal ja minu meelest sain osaluse antud firmas. Summad maksin läbi Timari Puidu Ilmo Maaroosile (kelmuse eest süüdi mõistetud endine vandeadvokaat – toim)ja Angela Piilile. Mingi osa maksin ka sularahas, kuid selle kohta dokumente ei ole. Sellest projektist tulid ainult lubadused, raha tagasi ei tulnud.

Kiho: Seda ma ei teadnud, et see raha oli pärit Kalamehelt. Sellega oli seotud Maaroos, kes pakkus projekti välja. Selgus aga, et projekti oli rohkem raha vaja, kui Maaroos alguses ütles. Mingit raha sealt tagasi ei tulnud.

Muldmetallide kaevandamine Boliivias – 102 600 eurot

Leenurm: Aleksei Tamme ja Kristjan Volliga olid seotud firmad Global Energy ja Oxide Trade. Nemad kaevandasid Lõuna-Ameerikas mingeid kivimeid. Boliivias oli neil ka firma. Pidime antud firmas samuti osaluse saama, mis oleks taganud piisava sissetuleku. Mingil hetkel ei olnud mul enam raha neile maksta ja seetõttu jäi äri pooleli. Sissemakstud raha tagasi ka ei saanud, sest Tamm on ise praegu rahalistes raskustes.

Tamm: Tegelesin OÜga Global Energy Boliivias muldmetallide kaevandamisega. Tekkis rahapuudus. Küsisin Marek Leenurmelt, kas tal on võimalik seda projekti kuidagi 50 000 euroga rahastada. Ahto Kalamees ja Leenurm vaatasid projekti üle ja leidsid, et võib sinna investeerida. 50 000 euro eest said nad OÜs Oxide Trade 50protsendilise osaluse. Lisaks maksis Kalamees 18 600 eurot jooksvateks kuludeks ning 34 000 eurot laenuna. Lisaks pidid Kalamees ja Leenurm investeerima veel 200 000 dollarit, kui muldmetall on valmis ja tuuakse lattu. Kuna nad ei saanud maksta, ei läinud see projekt käiku. Mingit raha nad tagasi ei saanud.

Maardu elektrijaam – 128 000 eurot

Alt: Ehitasin Muuga terminalis elektrijaama. Palusin sõbral Dimitri Hanukovitšil leida rahastaja, kes saab investeerida miljon krooni (64 000 eurot). See raha tuli Aleksander Avdenja firmast. Hiljem selgus, et see raha oli Avdenjal laenatud seltskonnalt Ahto Kalamees, Marek Leenurm ja Mairo Kiho. Selgitasin neile, et kasutan seda raha elektrijaama projekti arendusse. Nad küsisid, et kui nemad tulevad ka sinna projekti, et palju raha on juurde vaja ja mis nad selle eest saavad. Selgitasin, et juurde on vaja 10 miljonit krooni (640 000 eurot). Leenurm ja Kiho kinnitasid, et see miljon krooni on nendele kuuluv raha ja kui nad investeerivad veel üheksa miljonit, kas nad saavad 50 protsenti osalusest. Ma olin nõus. Hiljem palusid nad projekti selgitada Kalamehele, kes on tegelik mulle laenatud raha omanik. Asja tõsiduse kinnituseks tuli Läti firmast Livonia Rail Service minu firma arvele veel miljon krooni (64 000 eurot). Ootasin järgnevaid summasid, kuid neid ei tulnud. Need kaks miljonit, mis ma sain, maksin Tallinna Sadamale hoonestusõiguse tasu. Mul oli vaja teha järgnevat makset hoonestusõiguse eest ning ehituse alustuse omafinantseeringuks, kuid raha ei tulnud.

Leenurm: Alti tean seetõttu, et ta jäi mulle kunagi võlgu. Ta pakkus välja, et kui ma rahastaks tema projekte, siis ta saab mulle tagasi maksta. Projektid olid täiesti reaalsed, Muugale ehitatav elektrijaam ja Sillamäele ehitatav vedelgaasi terminal. Seetõttu ei tekkinud minul kahtlusi. Kuid Alt ei saanud nende projektide vedamisega hakkama ja sinna makstud raha ma tagasi ei saanud.

Alt: Ma ei ole Leenurmele võlgu jäänud. Ta ise soovis rahastada minu projekti, kuid see jäi poolikuks ja alafinantseerimise tõttu läks elektrijaama projekt pankrotti. Miks ta mainib Sillamäele ehitatavat vedelgaasi terminali, seda ma ei tea, sest sinna ei investeerinud ta midagi. Muugale ehitatava elektrijaama projekti vedamisega ei saanud ma hakkama jah, sest nad rahastasid seda vaid 20 protsendi ulatuses.

Kiho: Alt tutvustas meile elektrijaama projekti Muugal. Leenurm tegi projektile taustauuringu ning saime vastuse, et tegemist on reaalse asjaga ning tasub süveneda. Hoolimata väga kehvast finantsseisust ja suhetest Kalamehega, kinnitas viimane, et väljapääsuks tuleb tegutseda ning hea asja jaoks on võimalik raha saada. Kalamees organiseeris kohtumise Marcel Vichmanni ja Aivar Urmiga 2010. aasta jaanuaris GO Raili kontoris. Meid kuulati ära ja nende huvi keskendus elektrijaama projektile. Mõni päev pärast seda kohtumist teatas Kalamees, et temal on keelatud edaspidi nimetatud asjas üleüldse osaleda. Sõnumi oli ta saanud neilt, kellega paar päeva varem kohtusime. Kalamees nimetas neid isikuid korduvalt „härradeks“, mistõttu järeldasin, et nende suhted on vertikaalsed. Küll avaldas Kalamees mõtet olla „taamal kuulaja“.

Alt: Leenurm ja Kiho nõudsid hiljem minult kahte miljonit krooni. Ma ütlesin, et ma vaikselt hakkan neile tasuma. Kiho ütles, et Leenurm ei puutu enam asjasse, et tema mind ei tülita ja raha pean tagastama Kihole.

Uurija küsimus Kihole: Kas olete ähvardanud Ivar Alti vägivallaga?

Kiho: „Alti olen ähvardanud telefonitsi lausega, et võtan temalt hamba, sest ta ise lubas, et kui ta õigeks ajaks ära ei maksa, siis ta annab mulle oma hamba.“

Alt: „2011. aasta detsembris helistas Ahto Kalamees ja küsis, kas ma tunnistan, et olen temalt saanud miljon krooni ja pole tagasi maksnud. Ma ütlesin, et jah, kinnitan, kuid ta seda raha minult ei nõudnud. 2013. aastal helistas Kalamees uuesti ja küsis, kas ma saaksin sellest laenust midagi tagastada. Ma ütlesin, et maksan Kihole ja võtku temaga ühendust. Rohkem ei ole ma Kalamehega suhelnud.“