Hiina beebipoliitika näitab valitsuse ebakindlust

Ühe lapse poliitika ametliku kaotamise näol on tegemist õigupoolest selle täiesti ametlikuks muutmisega – mõningaid leevendusi tehti poliitikasse juba mõne aasta eest.

Demograafiaeksperdid ning majandusanalüütikud on Hiina valitsusele juba aastaid südamele pannud, et riik ei peaks tegema rahvstikupoliitikas selliseid muudatusi, millega kaasneb rahvaarvu langus. See pärsib Hiina jõudmist arenenud riikide sekka.

Uuringufirma Gavekal Dragonomics tegevjuht Artur Kroeber lausus, et Hiina valitsus tahab jätkuvalt oma nina igasse valdkonda toppida. See tähendab omakorda, et Hiina jõudmine majandusmudelisse, kus majandus on suunatud tarbijale ning kasutatakse innovatiivseid lahendusi, on väga keeruline.

Otsustav faas

Hiina avaldas neljapäeval viie aasta plaani, millest enim kõmu tekitaski kõnealune ühe lapse poliitika. Nimetatud viie aasta plaanis näeb riigi juhtkond ette, missugused on parimad võimalikud viisid riigi majandust elavdada. Muuhulgas näeb plaan ette, et Hiina võiks jõuda „mõõdukalt jõuka“ ühiskonna tasemele.

Hiina poliitilise ladviku plaan anda inimestele vabamad käed pere planeerimises on omamoodi vastandlik. Kuigi nimetatud plaaniga antakse inimestele justkui juurde isiklikku vabadust, on see teisalt siiski vastukarva kommunistlikule parteile endale, kes tahab kontrollida nii inimeste infovälja kui suhtlusringkonda.

Lisaks kardab Hiina võimuladvik, et taoliste kindlate põhimõtete muutmine julgustab omakorda teisitimõtlejaid.

Pidevad muutused

Pekingi Tehnoloogiainstituudi majandusprofessor Hu Xingdou lausus, et kommunistlik partei viib muudatusi läbi järkjärguliselt ning pidevalt. Kui Hiina hülgaks perepoliitika kontrollimise täielikult, tähendaks see suuri muutusi peamises rahvuspoliitikas, jätkas Hu. Peamiste rahvuspoliitikate all peetakse reeglina silmas aga midagi, mis ei muutu väga pikka aega.

Alates 1980. aastast juurutatud ühe lapse poliitika näol oli tegu Hiina liidri Deng Xiaopingi ponnistusega elavdada majandust ning samal ajal kontrollida riigi sotsiaalset olukorda. Toona oli keskmisel Hiina naisel kolm last ning arvati, et palju inimesi takistab majanduslikku arengut.

Pärast ühe lapse poliitika kaotamist hakkab tõenäoliselt riigi juhtkonnale õige varsti peavalu valmistama see, mida teha selle arvuka töötajaskonnaga, kelle ülesanne oli varasemalt kontrollida, kas hiinlased ühe lapse reeglist kinni peavad. Nimelt teadsid need töötajad, et tegu on justkui eluaegse ametiga, mistõttu tundus töötamine valitsuse või võimupartei alluvuses hea valikuna.

Kulutused perele

Pealegi, Hiina on lubanud varasema ühe lapse asemel perre nüüdsest kaks last. Juba kaks aastat tagasi vastu võetud seadusemuudatuse järgi võis teise lapse saada see paar, kus vähemalt üks vanem oli pärit perekonnast, kus oli üks laps.

Kuna ühe lapse poliitika on Hiinas kestnud aastakümneid, on hiinlased poliitika leevenedes muutunud murelikuks, kas nad enam kui ühte last ka üles jõuavad kasvatada. Enam kui 90 miljonit kodumajapidamist võiks uue seaduse alusel teise lapse juurde saada. Arvatakse, et parimal juhul võib poliitika kaotamine kaasa tuua 20 miljoni lapse sünni. Demograafid usuvad, et see arv peaks jääma vahemikku kolm kuni kaheksa miljonit.

Oxfordi Ülikooli sotsioloogia ning sotsiaalpoliitika professor Stein Ringen lausus, et Hiina ühe lapse poliitika kaotamine avaldab rahvastikule tervikuna kas väga väikest või peaaegu mitte mingit mõju. „Samuti ei avalda see pea üldse mingit majanduslikku mõju,“ avaldas ta ja lisas, et kuigi Hiina liidrite ponnistused pole just suured, on tegu kindlasti õiges suunas muudatusega.