Edgar Savisaar – legendaarse poliitiku elu täis vastuolusid ja skandaale

Eesti poliitelu absoluutsesse tippu, laulva revolutsiooni üheks juhiks tõi Savisaare aga 1988. aasta kevadel Eesti Televisiooni saatesarjas „Mõtleme veel“ välja käidud idee moodustada Eestis perestroika toetuseks Rahvarinne.

Samal ajal liikus Edgar Savisaare karjäär ülesmäge ka veel kehtivas nõukogude võimu süsteemis. 1989. aastal määrati ta Eesti NSV Riikliku Plaanikomitee esimeheks ja Eesti NSV Ministrite Nõukogu esimehe asetäitjaks. Aasta hiljem nimetati tema ametikoht ümber Eesti NSV majandusministri ametikohaks.

„Toompead rünnatakse! Kordan, Toompead rünnatakse!“ palus peaminister Savisaar Eesti Raadio otse-eetris rahvast appi, kui sama aasta 15. mail tungisid impeeriumimeelsed Interrinde tegelased Toompea lossi hoovi. Intrite väljaastumiste ajend oli Eesti Ülemnõukogu 8. mai otsus lõpetada ENSV lipu, vapi ja hümni kasutamine ning hakata uuesti kasutama ametliku nimetusena Eesti Vabariiki.

Savisaar juhtis valitsust ka Eesti Vabariigi taasiseseisvumisel ning Nõukogude Liidu lagunemisel, kuid 1992. a jaanuaris astus ta ametist tagasi ning peaministriks sai senine transpordiminister Tiit Vähi.

Ehkki Savisaar püüdis kogu oma edaspidise poliitilise karjääri jooksul kõigest hingest, ei pääsenud ta rohkem peaministriametisse. Küll oli ta kahel korral minister.

12. aprillist kuni 10. oktoobrini 1995 oli Savisaar Tiit Vähi teises valitsuses siseminister. See ministriameti aeg jäi aga lühikeseks, sest lindiskandaali tõttu valitsuskoalitsioon lagunes. „Praegu on tegemist mitte ainult ühe poliitiku eetilise kriisiga, vaid ilmselt mitme poliitiku eetilise kriisiga,” märkis Vähi toona.

Savisaart süüdistati Tiit Vähi ja Reformierakonna esimehe Siim Kallasega peetud poliitiliste konsultatsioonide salajases lindistamises pärast 1995. aasta parlamendivalimisi. Savisaar eitas süüdistusi. Vastutuse lindistamise eest võttis enda peale Savisaare tollane abiline Vilja Laanaru, kellega Savisaar hiljem abiellus.

Möödus kümme aastat. „Mulle meeldiks, kui Edgar Savisaar tuleks valitsusse,” ütles peaministrikandidaat Andrus Ansip 2005. aasta aprillis. Savisaarest saigi majandusminister, sellel kohal oli ta kaks aastat.

Juba samal suvel puhkes aga uus suur skandaal, kui selgus, et Savisaarele kuuluv osaühing Fixor Holding omandas Keila-Joal kinnistu tunduvalt odavamalt turuhinnast. Müüja oli ärimees Oliver Kruudaga seotud ettevõte Kalev REC.

Riigikogu liikmete arupärimisele "kingituse" kohta vastas peaminister Ansip, et kuna uurimine ei tõestanud Savisaare Keila-Joa majaostus kuritegelikku käitumist, siis järelikult seda ka pole.

Alates 5. aprillist 2007 oli Savisaar pikalt Tallinna linnapea ametis. Ta nautis suurt populaarsust, eriti venekeelse elanikkonna seas.

Teekond Vastse-Kuustest Hundisilmale

Savisaar elas oma elu viimase otsa Lääne-Virumaal Haljala vallas Hundisilma talus. Ta oli kolm korda abielus ning ta sai neli last. Esimesest abielust poeg Erki (sündinud 1978), teisest tütar Maria (1981) ja poeg Edgar (1989) ning abielust Vilja Savisaarega tütar Rosina (1990).

Pärit oli Savisaar Lõuna-Eestist, kuigi sünnikohaks 31. mail 1950. aastal oli Harku vangla, kus tema ema Marie Savisaar karistust kandis. Nimelt mõistis Võnnu jaoskonna rahvakohus 1949. aasta septembris Edgari isa Elmar Savisaare 15 aastaks vangilaagrisse süüdistatuna ühiskondliku vara korduvas riisumises, maksustatava vara varjamises ja aktivistide löömises. Marie Savisaarele mõisteti viis aastat vangistust, kuid ta vabanes 1950. aasta sügisel amnestia alusel ning ta naasis koos väikese Edgariga Vastse-Kuustesse.

1968. aastal lõpetas Edgar Savisaar Tartu Kaugõppekeskkooli, samal ajal töötas ta Vabariiklikus Kliinilises haiglas Tartus. Järgmisel aastal sai temast juba ELKNÜ (Eestimaa Leninliku Kommunistliku Noorsooühingu Keskkomitee) Tartu linnakomitee instruktor.

1970-1973. aastal töötas Savisaar arhivaarina Eesti NSV Riiklikus Ajalooarhiivis ning 1973. aasta lõpetas ta ka Tartu Riikliku Ülikooli ajalooteaduskonna ajaloolasena.

Järgmised kolm aastat oli Savisaar Ahja keskkoolis õpetaja, kuni 1976. a sai temast ELKNÜ KK Eesti Õpilasmaleva rühmaülema asetäitja ning aastatel 1977-1979 oli ta Eesti NSV Teaduste Akadeemias aspirantuuris.

Savisaar oli 1980-1985. aastal Tallinna Linna Mererajooni Täitevkomitee plaanikomisjoni esimees ja Mererajooni RSN TK esimehe asetäitja ning aastatel 1985-1988 Eesti NSV Riikliku Plaanikomitee osakonnajuhataja.

Ta oli ka Eesti Õpilasmaleva komissar ja Kommunistliku partei liige. Ühtlasi töötas ta Eesti NSV Teaduste Akadeemia filosoofia kateedri õppejõuna.

Konsultatsioonifirma Mainori teadusdirektorina töötas Savisaar aastatel 1988-1989 ning sealt edasi võimegi rääkida temast kui ühest viimaste aastakümnete väljapaistvamast ja vastuolulisemast Eesti poliitikust.

Sildade põletaja

Eesti Keskerakond asutati Savisaare algatusel 1991. aastal.

Savisaart peeti üsna tujukaks poliitikuks, kelle juurest lahkusid aastate jooksul paljud võitluskaaslased alates Rahvarinde aegadest kuni viimaste aastateni. Üks suur lahkumise laine oli näiteks 2012. aasta kevadel. Siis teatas näiteks Savisaare pikaajaline usaldusisik Ain Seppik oma lahkumist põhjendades, et tema arvates on erakonna juht oluliselt muutunud, ning halvemuse poole. „Ta pere on lagunenud, ta on kõik sillad põletanud. Ta ei mängi enam malet, vaid pigem harrastab nuiaga pähe tagumist ja seda sporti ei taha mina temaga koos teha,“ kinnitas Seppik toona Postimehele.

Valel pool rindejoont

„Kuid ühiskond peab mõistma – Keskerakonnal on keerulisem Eestit aidata, kui Ligi-sugused pistrikud ja Gräzini-taolised argpüksid lasevad valitsusel kindlal käel juhtida niigi kriisis Eestit veel suurema kriisi rüppe,“ teatas Savisaar 2007. aasta aprillis pronksiöö rahutuste ajal.

Pikaajaline eiste Eesti parteijuhtide ning eriti just Reformierakonna juhtide antipaatia ja usaldamatus Savisaare vastu pärinesidki suuresti  2007. aasta aprillirahutuste ajast.

2010. aasta lõpul lahvatanud idarahaskandaal ainult võimendas riigi tasandil koostöö välistamist Keskerakonnaga, kuni selle juht oli Savisaar.

Usaldust teiste parteide silmis ei suurendanud kindlasti ka 2004. aastal Keskerakonna ja Venemaa võimupartei Ühtne Venemaa vahel sõlmitud koostööleping.

Ka Ukraina kohta oli Savisaarel ütlemisi, mis praeguses kontekstis võõristavalt mõjuvad. Näiteks 2014. aastal: „Praegusel kaikameeste diktaadi järgi moodustatud Ukraina valitsusel pole aga paraku mandaati ega ka võimekust isegi vabade valimiste läbiviimiseks. Rääkimata muudest riigi ees seisvate põhiliste küsimuste lahendamisest,“ leidis Savisaar.

2015. aasta märtsis sattus Edgar Savisaar kopsupõletiku sümptomitega haiglasse, tal tekkis veremürgitus ja väikese kriimustuse kaudu kudedesse tunginud lihasööjabakteri tõrjumiseks tuli amputeerida jalg.

2015. aasta 22. septembri hommikul esitas kaitsepolitsei Savisaarele kahtlustuse korduvas altkäemaksu võtmises, asjaga olid seotud ettevõtjad Vello Kunman, Aleksander Kofkin, Hillar Teder, Aivar Tuulberg, poliitik Kalev Kallo ja eksminister Villu Reiljan. Kapo korraldas samal päeval läbiotsimise Hundisilma talus.

Järgmisel päeval andis Savisaar lühikese pressikonverentsi, kus kinnitas, et on puhas nagu prillikivi ja kõige taga on IRL.

5. novembril 2016. aastal sai Savisaare aeg Keskerakonna esimehena läbi. Teda olid varem kukutada proovinud Jüri Ratas ja Kadri Simson, aga just siis lõpuks läks Ratasel Savisaare kohtuasja tuules see korda – Savisaar ise loobus kandideerimast.

2017. aastal osales Savisaar siiski veel korra kohaliku omavalitsuse volikogude valimistel, moodustades Tallinnas koos ettevõtjate Jüri Mõisa ja Urmas Sõõrumaaga ühisnimekirja Savisaare Valimisliit ja Tegus Tallinn. Nimekirja kuulusid ka mitmed keskerakondlased, kes ei toetanud Ratast erakonna esimehena. Esinumbrina Lasnamäel kandideerides sai Savisaar kuuenda tulemusena 3611 häält, mis tagas talle ainsana oma valimisliidust koha pealinna volikogus.

2018. aastal sõnastas Tallinna ringkonnakohus, et Edgar Savisaar pole tervislikel põhjustel võimeline kriminaalmenetluses osalema ega süüdimõistmisel karistust kandma. Protsess kestis aga edasi ning Kalev Kallo jäi lõplikult süüdi korruptsioonikuritegudele kaasaaitamises Tallinna linnavalitsuses ning ettevõtja Vello Kunman tunnistati süüdi altkäemaksu lubamises.

Viimase intervjuu andis Edgar Savisaar Lääne-Virumaa Uudistele 2021. aasta augustis. Jäägu siia lõppu selle intervjuu viimased küsimused ja vastused.

1997. aastal asutati Šveitsis perekonnafond (saksa keeles Familienstiftung) Arsai Investments, mida seostati Edgar Savisaarega. Selliseid fonde kasutavad jõukad perekonnad, kes soovivad raha koguda näiteks laste õpinguteks või teisteks spetsiifilisteks kuludeks. Fondi osanikud saavad olla üksnes pereliikmed, kuid nende andmed ei kajastu avalikes registrites ja Šveitsi riigil puudub nende kohta ülevaade.

Kes ja kui palju sinna fondi raha enne 2007. aastat maksis, teavad vaid asjaosalised. Tänu Šveitsi kohtuotsusele jõudis aga avalikkuse ette info, kuidas 2007. aasta augustis kandis ärimees Alexander Kofkin Arsai Investmenti ühes Šveitsi privaatpangas asuvale kontole kokku 191 570 eurot.

Kaks aastat hiljem oli Savisaarel pooleli abielulahutus Vilja Savisaarest ning varade jagamiseks võis tal tekkida vajadus kiiresti fondist osa raha kätte saada. Selleks nuputati skeem, milles osalesid Savisaare tollase võitluskaaslase Ain Seppiku poegade Siim ja Sulev Seppiku Eesti, Briti Neitsisaarte ja Antigua firmad ning Liechtensteini advokaadi Peter Kaiseri Panama ettevõte.

Savisaare majanduslike huvide deklaratsioonist selgus, et Kaiseri äriühing Pipa Business Corporation loobus nõudeõigusest Savisaare vastu, sest võlausaldaja lunastas laenukohustust tagava tšeki. Tagatise laenule seadis Savisaare raamatute väljaandmist finantseeriv Arsai Investments.

"Savisaar võttis laenu varaliste kohustuste täitmiseks abieluvaralepingu järgi ning tasus laenu töise tegevuse ehk raamatute kirjutamise eest saadud honorariga. Seega on nõudeõigusest loobumise sisuliseks põhjuseks Savisaare poolt oma kohustuste täitmine võlausaldaja ees ning tegemist ei ole kingitusega," kommenteeris omal ajal seda käiku Savisaare advokaat Oliver Nääs.

Savisaar rääkis ise perekonnafondi Arsai Investments kohta, et see aitas tutvustada tsentristlikku maailmavaadet ning selle kaudu kirjastati tema raamatut „Tõde Eestist“.

Šveitsi kohtuotsusest nähtuvalt oli fondi kontol ligi pool miljonit eurot. Ühe versiooni järgi pidi see 470 000 eurot minema kirjastamise ja Keskerakonna kulude katteks. Mitu Keskerakonna juhatuse liiget tunnistas 2013. aasta kevadel Äripäevas fondi kohta ilmunud loo järel, et ei teadnud erakonna esimehega seostatud Šveitsi fondist mitte midagi ja see tuli neile täieliku üllatusena.

Mäletatavasti oli ka Savisaarte Nõmme maja ostja Šveitsis peidus. Ajavahemikul 2001-2005 oli maja omanik AS Domex Kinnisvara, ettevõtte nõukogusse kuulusid tollase advokaadibüroo HETA advokaadid Üllar Talviste, Urmas Ustav ja Tambet Mullari. Domex Kinnisvara juhatuse liige oli Edgar Savisaare hilisem äripartner, pankrotihaldur Martin Krupp.

Ettevõtte omanik oli Simoon Real Estate INC, mille ainus kontakt oli Šveitsis Zürichi linnas asuv postkast. Selle salapärase aktsionäri kaudu tuli Domex Kinnisvarasse kolm miljonit krooni, millega osteti Savisaartelt Nõmmel asunud maja. Pärast maja müüki jäi Vilja Savisaar sellesse edasi elama ning tema kasuks seati kinnistule kahe miljoni krooni suurune hüpoteek.

Maja müügist saadud rahast maksis Edgar Savisaar ära väliseestlaselt Ervin Hopilt võetud üle miljoni krooni suuruse laenu. Äripäevale räägiti, et Hopilt saadud laenu võis Savisaar kasutada Hundisilmal kinnistu soetamiseks ja/või korrastamiseks.

Nõmme kinnistu liikus aga Domex Kinnisvaralt 2005. aastal tagasi Vilja Savisaare nimele.