Põllumeeste vastuolusid täis aasta

Piimatootjatele ja seakasvatajatele oli aasta kui õudusunenägu, samas kui teraviljakasvatajatel polnud ka vaatamata madalatele viljahindadele põhjust suuremaks nurinaks ning lihaveisekasvatajad saavad nautida aegade parimaid kokkuostuhindu, kirjutab 17. detsembri Äripäev põllumajanduse rubriigis.

Möödunud aasta oli Lääne-Virumaal tegutsevale põllumajandusettevõttele OÜ Trovador edukas, tänu headele tulemustele platseerus ettevõte Äripäeva põllumajandustootjate 2014. aasta TOPis teisele kohale. 1994. aastal asutatud piimatootja käive suurenes mullu 28,6 protsendi võrra, jõudes 2,7 miljoni euroni. Möödunud aasta kasum oli üle miljoni euro, kuid paraku lõppeva aasta majandusnäitajad enam sedavõrd roosilised pole.

OÜ Trovador tegevjuhi Vahur Veermäe sõnul oli mulluste heade tulemuste taga ka piima kõrge hind. "Piimamüügi kate oli möödunud aastal kõrge, samas vilja müüsime möödunud aastal vähem, aga kuna viljamüügi kate pole suur, ei söönud see kasumit ära," märkis ta.

Sel aastal on ettevõttes olukord vastupidine - piimatootmise kate on nullilähedane, samas kui teraviljasaak oli korralik. "Kui möödunud aastal müüsime 1000 tonni vilja, siis käesoleval aastal 3000 tonni ja see meid ka päästab," tõdes ta.

Järgmisel aastal laiendab ettevõte viljakasvatust veelgi - 1800 hektari suurune põllumaa kasvab järgmisel aastal rendimaa arvel 2300 hektarini.

Trovadori põhikarjas on 550 lehma ja vaatamata madalatele piimahindadele pole põhikarja vähendatud. Veermäe lisas samas, et karja pole ka mullusega võrreldes suurendatud ning loomi praagitakse praegu karjast välja tunduvalt julgemalt.

See teeb omad korrektiivid ka investeerimisplaanidesse. Kuigi Trovadoril õnnestus saada tänavu PRIA-lt investeerimistoetust uue lauda ehituseks, on praegu selge, et järgmisel aastal jääb laudaehitus ära.

"Lõppev aasta oli väga raske, kuid tänu eelmisele aastale oli see võimalik üle elada. Kuid praegu tundub, et kuna olukord piimatootmises ja seakasvatuses ei muutu, siis järgmine aasta võib tulla küll masendav. Kellelgi pole nii palju rasva, et mitut taolist aastat vastu pidada," ütles ta.

Viljakasvataja ootab paremat hinda

Põlvamaal kahesajal hektaril tera- ja kaunvilja kasvatava Lutsu talu peremees Janno Rüütle nii madalaid teravilja kokkuostuhindu kui tänavu ei mäleta. "Samas rapsi eest maksti sel aastal mullusest rohkem. Hea saagiaasta kompenseeris teisalt madalad hinnad, mistõttu aastaga võib rahule jääda," märkis ta.

Rüütle lisas, et kui tavaliselt on viljahinnad hakanud pärast koristust vaikselt tõusma, siis näiteks praegu on vilja hind 7-8 eurot tonni kohta madalam kui koristuse ajal. "Kõik ootasid, et aasta lõpus vilja hind ehk tõuseb ja seetõttu ei müüdud vilja ära, kuid siiamaani pole küll midagi juhtunud."

Ka Lutsu talus on osa vilja veel parema hinna ootel ning peremees ootab, et hind tõuseks 10-20 euro võrra. Tagantjärele tarkusena nentis aga Rüütle, et kui ta oleks vilja maha müünud koristusajal juuli lõpus, augusti alguses, oleks ta olnud kindel võidumees. "Seda enam, et vilja hoiustamisel lisandub ka hoiustamiskulu," lisas ta.

Kuigi praegu ei viita ükski märk teravilja hinna kiirele tõusule järgmisel aastal, tehakse Lutsu talus vajaminevad investeeringud siiski ära. Ja seda vaatamata sellele, et talu jäi investeerimistoetusest napilt ilma.

Piimaturu kriisil neli põhjust

Põllumajandus-kaubanduskoja piimafoorumil esinenud Euroopa juhtiv piimaturu analüütik Christophe Lafougere tõdes, et piimaturu kriis on tingitud neljast peamisest põhjusest: piimapulbri impordi drastiline vähenemine Hiinas, Venemaa impordikeeld, piimakvootide kadumine Euroopa Liidus ja USA dollari järsk kallinemine.

Lafougere'i sõnul on ELi eksportöörid suhteliselt kiiresti leidnud oma toodetele uued turud, kahjuks küll madalamatel hinnatasemetel, ja turuhindade taastumist võib oodata alles järgmise aasta teisel poolel.

Seakasvatuse olukord on äärmiselt keeruline ja sigade arvu vähenemine tõenäoliselt jätkub. "Praegu näeme, et nii piima- kui sealihasektoris on paljud tootjad otsustanud loomad müüa ja loomakasvatusega lõpetada. Karjade vähenemine on kindlasti pikaajalise mõjuga ja Eesti põllumajandus- ja toidusektorile väga kahjulik areng. Loomakasvatuse taastamine on aeganõudev ja senised kogemused on näidanud, et ühegi kriisi järel pole suudetud karju taastada," rääkis ta.  

Lihaveisesektoris aegade parimad hinnad

Madalad viljahinnad on vesi Eesti lihaveisekasvatajate veskile, kuna soodsate söödahindade tõttu ostavad Kesk-Euroopa suured nuumafarmid Eestist hea hinnaga noori pullikuid. "Põhjust nurisemiseks meil küll ei ole, sest praegu on läbi aegade parimad kokkuostuhinnad," rääkis MTÜ Liivimaa Lihaveis juhatuse liige ja Eesti üks suuremaid angusefarmereid Katrin Noorkõiv.

Väga hea lihaveise hind johtub kahest asjaolust. Peamine hinna tõukemehhanism peitub madalates teraviljahindades, tänu millele on Kesk-Euroopa suurtel nuumafarmidel kasulik noorloomi üle Euroopa kokku osta ja neid teraviljaga nuumata.

"See mõjutab nüüd aga juba otseselt meie sektorit, kuna enamik meie võõrutatud noorloomadest ostetaks praegu hea hinnaga Poola või Saksamaa nuumafarmidesse," rääkis Noorkõiv.

Eesti lihaveisekasvatajad on praegu olukorras, kus nõudlus noorloomade järele on sedavõrd suur, et farmerid peavad otsustama, kas müüa lihaveised hea hinna eest noorloomadena, mis tähendab, et jäävad ära kulud talvesöödale, või jätta osa loomi siiski alles, kuna lihaveisekasvatajatel on ka karjamaahooldamise kohustus.

"Ilmselgelt on loomadega karjamaade hooldamine odavam, mistõttu näiteks mina tegin esimest korda tänavu nii, et müüsin pooled oma loomadest nuumafarmidesse ja teise poole kasvatan karjamaal lihaks," rääkis Noorkõiv, kellele kuulub 120pealine lihaveise põhikari.

Veisekasvatust rohumaadel nimetas Noorkõiv meie põllumajanduse üheks perspektiivseks võimaluseks. "Ma tulin Rootsist messilt, kus meil polnud üldse keeruline ennast müüa, kuna meil on kaks olulist lisaväärtust: ökomärk ja see, et me karjatame oma loomi ainult rohumaal," rääkis ta.

Samas on Eesti lihaveisekasvatuses suur kasutamata potentsiaal, lisas Noorkõiv. "Meil on väga head rohumaad. Kui Lõuna-Euroopas saadakse aastaks kaks teraviljasaaki, siis meie saame kolm-neli korda ühel karjamaal karjatada, pluss teha veel kaks niidet silo," rääkis Noorkõiv.

Investeeringutest rääkides ütles Noorkõiv, et viimase kümne aasta jooksul on lihaveisekasvatusse tulnud juurde palju ettevõtjad ning kõige suurem puudus sektoris on kerglautadest. "Ma arvan, et neid investeeringuid peaks sektorisse kindlasti juurde tulema," märkis ta.

Autor: Sander Silm, kaasautor (Õhtuleht)