Kuidas vabaneda küberskvottijast?

Domeeninimede lihtne registreerimisprotsess põhjustab seda, et pahatahtlikud isikud saavad süsteemi edukalt ära kasutada. Probleeme põhjustab see nii väikestele ettevõtetele, kellel on raske tasuda ehk isegi ühe domeenivaidlusega seotud lõivu, kui  ka suurtele ettevõtetele, kelle kaubamärkidele äärmiselt sarnaseid domeeninimesid registreeritakse tuhandete kaupa, kirjutab 25. jaanuari Äripäev kuidas-rubriigis.

Õiguskaitsevahendi ja -mehhanismi valikul tasub hoolikalt kaaluda kõikide alternatiivide positiivseid ja negatiivseid külgi, seejärel tegutseda vastavalt enda võimalustele ja ootustele. Parimaks kaitseks on seejuures enda jaoks olulise domeeninime varajane registreerimine, et välistada selle sattumist küberskvottija kätte.

Skvottimise mõistega on kursis paljud – tegemist on sotsiaalse fenomeniga, kus maa-ala või hoone hõivatakse isikute poolt, kes selleks õiguslikku alust ei oma. Skvottijad, nagu neid nimetatakse, on seoses tehnoloogiaajastul toimunud arengutega liikunud küberruumi, omandades seal tähenduse domeeninimede kontekstis. Nimelt võib küberruumis tegutsevaid skvottijaid ehk küberskvottijaid defineerida kui isikuid, kes registreerivad, müüvad või kasutavad domeeninime eesmärgiga kasu lõigata kellegi teise varasemast õigusest, milleks on praktikas enamasti kaubamärk.

Küberskvottijad saavad tegutseda suuresti tänu asjaolule, et domeeninimede registreerimise protseduur on üksnes formaalne ning toimib first come, first served põhimõttel. See tähendab, et registreerimise käigus tehakse küll informatiivse ja tehnilise iseloomuga toiminguid, kuid mitte sisulist analüüsi kolmandate isikute õiguste suhtes. Rahuldatakse esimesena esitatud registreerimissoov, kui see formaalsetele nõuetele vastab.

Näitlikustamiseks võib luua hüpoteetilise olukorra, kus domeeninimi cocacola.ee on Coca-Cola Companyl või tema tütarettevõtetel registreerimata ning tähisele Coca Cola mitte mingeid õigusi omav isik esitab domeeninime registreerimise taotluse. Kuivõrd registreerimisprotsessi käigus ei tehta sisulist analüüsi kolmandate isikute (sh Coca-Cola Company) õiguste suhtes, tuleb domeeninimi pädeva asutuse poolt registreerida. Pärast seda on juba Coca-Cola Company probleem, kuidas küberskvottijalt domeeninimi kätte saada. 

Küberskvottija tuvastamine

Kuidas teha kindlaks, kas domeeninime registreerinud isik on tõepoolest küberskvottija? Nagu märgitud, on küberskvottimise eesmärk kellegi teise varasemast õigusest kasu lõigata. Seetõttu ei ehita nad registreeritud domeeninimele enamasti legitiimset ja funktsioneerivat veebisaiti, vaid postitavad sinna teiste toodete reklaami. Või kuvatakse lehe avamisel lihtsalt veateade, mille juures on tihti kontaktandmed, mis viitavad domeeninime ostmise võimalusele. Küberskvottijad hoiavad domeeninime justkui pantvangis, nõudes domeenist  huvitatud isikult suuri summasid.

Seejuures on võimalik, et registreerija on domeeninimele ehitanud funktsioneeriva veebisaidi, mida kasutatakse legitiimsel eesmärgil. Näiteks on sarnasus varasema ärinimega juhuslik ning veebisaidilt nähtuv info on seotud hoopis teise valdkonnaga kui ettevõte, mille ärinimega sarnane domeeninimi registreeriti. Sellisel juhul võib olla tegemist heauskse registreerijaga, kellel on domeeninime kasutamiseks õigustatud huvi. Siiski on oluline rõhutada, et väga tuntud kaubamärgid naudivad ka ulatuslikumat õiguskaitset ning kui ka domeeninime cocacola.ee all lõngakerasid või seepe müüdaks, on äärmiselt ebatõenäoline, et domeeninime valinud isik tõepoolest üldtuntud kaubamärgist kasu ei tahtnud lõigata.

 

Küberskvottijast vabanemine

Olles tuvastanud, et domeeninime registreerija näol on tegemist küberskvottijaga, on võimalik valida erinevate tegevussuundade vahel. Võib juhtuda, et suuremad firmad, kes tegelevad vahel isegi kümnete tuhandete küberskvottijatega, ei pea igat domeeninime piisavalt oluliseks, et sellega tegeleda, mistõttu ei astuta samme probleemist vabanemiseks.

Ilmselt on mõistlik ka väiksematel firmadel kaaluda, kas küberskvottijast tulenev materiaalne kahju või potentsiaalne mainerikkumine on suurem kui kulutused, mis paratamatult õiguskaitsevahendite kasutamisega kaasnevad.

Kui sooviks on siiski küberskvottijast vabaneda, tuleb esmalt kindlaks teha domeeninime omanik. Selleks on mõistlik kasutada andmebaasi WHOIS, kust saab andmeid nii domeeninime omaniku ehk registreerija kui ka registripidaja kohta. Eeltoodud andmed on vajalikud kõikide õiguskaitsevahendite kasutamiseks erinevates instantsides, näiteks kohtusse pöördumisel, mis on üks võimalikest mehhanismidest.

Samuti näeb andmebaasist WHOIS, kas tegemist on gTLD (generic Top Level Domain) või ccTLD-ga (country code Top Level Domain), millest sõltub osaliselt edasine asjade käik. Nimelt haldab gTLD-sid nagu .com või .net Interneti Nimede ja Numbrite Määramise Korporatsioon (Internet Corporation for Assigned Names and Numbers, edaspidi ICANN).

Seetõttu kõik gTLD-dega seotud vaidlused lähtuvad ICANN-i protseduurireeglitest, mis on kogutud domeeninimedega seotud vaidluste ühtse lahendamise dokumenti (Uniform Domain Name Dispute Resolution Policy, UDRP). ICANN-i protseduurireegleid kasutades saab pöörduda kolmandate isikute poole, kes pakuvad domeeninimedega seotud vaidluste lahendamise teenust. Kõige populaarsem neist on Maailma Intellektuaalomandi Organisatsioon (World Intellectual Property Organisation, WIPO).

UDRP alusel saab vaidlustuse esitaja nõuda domeeninime üleandmist või tühistamist. Selleks tuleb tõendada ja põhjendada, miks domeeninimi on varasemale õigusele sarnane, miks registreerijal puudub domeeninime suhtes õigustatud huvi ning milles väljendub registreerija pahausksus. Oluline on siinkohal asjaolu, et UDRP alusel loetakse varasemaks õiguseks üksnes kaubamärk, mitte näiteks ärinimi või midagi kolmandat. Seega saab UDRP alusel vaidlustuse esitada vaid isik, kellele kuulub varasem kaubamärk. Muude varasemate õiguste omamisel on võimalik aga pöörduda kohtusse ning ka UDRP-s nimetatud menetluse valimine ei tähenda, et selle lõppedes vaidlust kohtus jätkata ei võiks.

Kui tegemist on aga ccTLD-ga, on registri haldajaks enamasti siseriiklik institutsioon. Näiteks .ee domeeniga seotud registri haldajaks on Eesti Interneti SA. Kuigi mõningate ccTLD-dega seotud vaidluste lahendamine on üle antud ICANN-i süsteemi kuuluvatele vaidluste lahendajatele nagu WIPO, ei ole Eesti seda teinud ning vaidlustusavalduse saab esitada Domeenivaidluste Komisjonile. Protsess ise on aga äärmiselt sarnane – nõue võib samuti olla kas domeeninime üleandmiseks või tühistamiseks ning põhjendada tuleb sarnasust, õigustatud huvi puudumist ning pahausksust. Erinevuseks on siiski see, et varasemaks õiguseks, millele vaidlustaja toetub, võib olla lisaks kaubamärgile ka ärinimi või muu varasem õigus. Menetlus ei välista samuti kohtusse pöördumist pärast menetluse lõppu.

Eeltoodud menetlused on võrreldes kohtutega kindlasti odavamad, ent keerukamate vaidluste puhul on kohtusse pöördumine sisuliselt vältimatu. Küll on aga UDRP alusel vaidlust lahendava asutuse ning Domeenivaidluste Komisjoni poole pöördudes vaja arvestada sellega, et makstud lõivu n-ö võidu korral ei tagastata ega jäeta ka teise poole kanda. Lõivude suurused olenevad vaidlustatavate domeeninimede arvust ning sellest, mitmeliikmelist komisjoni eelistatakse. WIPO-s on üheliikmelise komisjoni hind ühe domeeninime vaidlustamise korral 1500 dollarit ehk umbes 1410 eurot. Domeenivaidluste Komisjoni lõiv samadel tingimustel on 690 eurot.

Veel üheks alternatiivseks võimaluseks on küberskvottijale maksmine, et ta domeeninime üle annaks. Esmapilgul tundub see kõige ebameeldivama variandina, sest miks peaks pahatahtlikule isikule veel pealegi maksma? Iroonilisel kombel võib see osutuda aga oluliselt odavamaks kui UDRP alusel vaidlusi lahendava organi või Domeenivaidluste Komisjoni lõivud, kohtukuludest rääkimata. Sellisel juhul tuleb aga hoolikas olla ning lepingulised suhted kirjalikult reguleerida, et skvottija domeeninime tõepoolest üle annaks.

Autor: Maria Silvia Martinson, patendibüroo RestMark Metida