Arhitekt soovitab endale eramut rajades mõelda kõigil võimalikele muutustele tulevikus - kuigi maja ehitavad tavaliselt terved, noored ja tugevad inimesed, vajavad vananedes paljud liikumisel kõrvalist abi. “Liikumishäire võib tekkida kõigil, kellel varem, kellel hiljem,” märkis ta.
Kommentaar
Uue määruse loomine on mattunud ettepanekute alla
Andrus Väärtõu, majandus ja kommunikatsiooniministeeriumi ehitus- ja elamuosakonna juht
Ehitusseadustik kohustab puudutatud isikuid ehitamisega seotud tegevustes arvestama puudega inimeste erivajadustega, sõltumata asjakohase määruse kehtestamisest.
Juhul, kui täpsustavaid norme (veel) kehtestatud ei ole, tuleb selleks, et hinnata, kas projekteerimisel on arvestatud puudega inimeste erivajadustega, lähtuda heast tavast, mille sisuks on seni kehtinud majandus- ja kommunikatsiooniministri 28.11.2002 määrus nr 14 ja juhend "Kõiki kaasava elukeskkonna kavandamine ja loomine".
Uue määruse eelnõu väljatöötamisel lähtume eesmärgist tagada juurdepääs ehitisele, sealhulgas hoonele, kus osutatakse teenuseid avalikkusele, ja selle kasutatavus, see tähendab ligipääs ja kättesaadavus.
Samas eelnõu avaliku arutelu ja kooskõlastamise käigus oleme saanud väga palju eriilmelisi ettepanekuid ja märkusi, mis arvestades nõuete olemust ja ulatust eeldavad nende kulukuse ja põhjendatuse analüüsi.
Tähele tuleb panna, et määrus ei pane kohustusi mitte ainult avaliku sektori rajatavatele ehitistele, vaid ka erasektori ehitistele.
Lahendatavaid küsimusi on väga eripalgelisi. Illustreerimaks analüüsitavaid teemasid, toon väikese loetelu küsimustest, mida ministeerium plaanib analüüsida.
Analüüsi vajab, kas nõuded peavad kehtima kõikidele ehitistele, kus osutatakse määruses nimetatud avalikke teenuseid, või tuleks vahet teha ka ehitise asukohal, mille variantideks on tiheasustusala, hajaasustusala ja looduskeskkond.
Kas linnas asuva kontserdipaiga saali mõistlikud ja võimalikud lahendused peaksid olema tagatud ka külaseltsi rahvamajas, sest mõlemas ehitises toimuvad kontserdid ja teatrietendused.
Kas jalgteele esitatavad nõuded saavad olla samad nii linnalises keskkonnas kui ka looduskeskkonnas, sest on selge, et tiheda liiklusega linnakeskuses on kas või ohutuse huvides vaja liikumist rohkem reguleerida kui looduskeskkonnas oleva või väikekülas asuva jalgtee puhul.
Kas kaubandusehitisele esitatavad nõuded peaksid olema samad supermarketis ja külapoes või sõltuma teenuse kasutamise alternatiivide võimalusest, kasutusintensiivsusest, omandivormist vms lähtuvalt jne.
Arutelu vajab, kas määruse tasandil tuleb või saab millimeetri täpsusega kohustuslikult ära defineerida mingi ehitise osa iseloomustavad näitajad, nagu trepikäsipuu kõrgus, bussipeatuse istme kõrgus, invaparkimiskoha kaugus ehituses, lävepaku kõrgus jne.
Või tuleks ehitiste puhul jätta siiski suurem kohustus lahenduste väljatöötamisel arhitektidele ja kaalutlusõigus kohalikule omavalitsusele ning rõhku tuleks panna pigem juhendmaterjalide loomisele.
Uurima peab ka, kas teenuse kättesaadavusega seotud takistused on lahendatavad ainult ehitustehniliselt või on võimalikud ka muud lahendused.
Peame oluliseks, et ligipääsetavus tehiskeskkonnale tagatakse arvestusega, et see lahendaks konkreetseid olulisi probleeme ja arvestaks tänaseid võimalusi. Ning et lahendus oleks mõistlik ja proportsionaalne ega paneks osapooltele ebamõistlikke uusi kohustusi.
Lisaks võiks määrus olla pigem abstraktsem, vältimaks selle reaalsusele jalgujäämist ja pidevat muutmise vajadust.
Selle aasta esimeses pooles on kavas ministeeriumil teha määruse koostamisel esitatud ettepanekute analüüs, millest lähtuvalt on võimalik aasta teises pooles välja töötada uued ligipääsetavusega seotud ja määruse tasandil kehtestatavad kohustuslikud nõuded ehitistele.
Mööname, et tegemist on suurt avalikku tähelepanu pälviva teemaga, samas nagu öeldud, ei tohiks kehtiva määruse puudumine õiguslikku vaakumit põhjustada.
Sellele juhib ta tihti ka oma klientide tähelepanu, sest noor olles ei mõelda sellistele aspektidele kuigi sageli. “Arhitektina proovin alati leida lahendusi, mis muudaks hoone võimalikult ligipääsetavaks kõigile,” selgitas ta.
Kui lapsed on väikesed, on treppidega elamu kasutamine ebamugav. Ebamugavaks jääb hoone ka mistahes ajutise või jääva puude tekkimisel. Ka vananedes muutub inimese liikumine ebakindlaks ja jällegi on trepid ja isegi üksikud astmed sageli ületamatud takistused.
Projekteerimisjärgus olevatele hoonetele on lifti lisamine suhteliselt lihtne ettevõtmine. Seevastu juba valminud hoone kohandamine on sageli kas väga kallis või lausa võimatu ettevõtmine. “Näiteks magalarajoonide üheksakorruselise paneelmaja lifti asendamine uuega, mis viiks sõitjad maapinna tasandile, maksab ligikaudu 85 000 eurot," märkis Falkenberg.
Ta lisas, et kahtlemata on see väga suur summa. "Kui aga sellist ettevõtmist toetaks lisaks ühistule omavalitsus, KredEx või projektirahastajad euroliidust, siis võiks sellisest ettevõtmisest ju ka asja saada," lausus Falkenberg. Ta lisas, et korraliku liftiga varustatud korterelamu korterite hind on oluliselt kõrgem nendest korteritest, kus selline mugavus puudub.
Lifti või korruste vahel liikuva tõstukiga peaks Falkenbergi sõnul olema varustatud kõik uued korterelamud, millel on rohkeim korruseid kui kaks. Inimesed peavad saama oma eluruumidest võimalikult väikese vaevaga välja. “See annab võimaluse käia tööl, teha kauplustes sisseoste, käia teatris või kontserdil, reisida, tunda ennast vaba inimesena, kelle väärikat elu ei tumesta argised pisiasjad,” selgitas Falkenberg.
Siiski on Järve ja Falkenbergi sõnul olukord võrreldes kümne aasta taguse ajaga oluliselt parem ja arendajad mõtlevad hooned oluliselt rohkem läbi, mistõttu need on ka puudega inimesele ligipääsetavad. Turul on juba ka kortereid, kuhu saaks sisse kolida ratastooli kasutav inimene. “Tehakse kaldteid ja lifte, seis pole halb, aga uus määrus annaks uue hoo olukorra veel paremaks tegemisele,” märkis Järve uute reeglite kohta.