Noor aktsiainvestor teeb kogenutele silmad ette

Ossip, kes on 20aastane ning õpib Tartu Ülikoolis esimesel kursusel informaatikat, on suutnud oma portfelli suuruse viie aastaga neljakordistada. „Tahtsin juba alustades finantsvabadust saavutada ning samal ajal tahtis isa minus finantsteadlikkust tõsta ja tegi panka investeerimiskonto, mille andis minu hallata,“ rääkis Ossip. „Alustasin 1500 euroga ning tänaseks on minu portfell kasvanud 6000 euroni,“ rõõmustas ta.

Praegu LHV ja Siauliu panga aktsiaid omav Ossip nentis, et kuna väikeste summade puhul on teenustasud, eriti USAs kaubeldes, kõrged, tuleb need tootlusega tasa teha. „Aktsiatega teenin aastas keskmiselt 20-30 protsenti kasumit, aga selleks, et üldse kasumit teenida, peab minu kasumimarginaal olema vähemalt 10 protsenti,“ rääkis Ossip arvudest.

Alustas säästmisest

Investeerimise eelduseks peab Ossip oskust raha säästa. „Kogusin ka ise hästi palju, panin kõik sünnipäevadel saadud summad ja muu - näiteks suvetööde teenistuse ning õpilasfirmaga teenitud kasumi - kõrvale,“ kirjeldas ta oma investeerimisele eelnenud käitumist. „Üritan juba aastaid oma sissetulekutest 20-40 protsenti kõrvale panna.“

Eeskujudena nimetab Ossip nii investor Toomast, Bloombergi kui ka Seppo Saariot. Samuti üritab ta järgida Jaak Roosaare õpetusi. „Olen tema raamatuid lugenud ning teadlik ka 50 protsendi klubist, eks üritan ka ise sinnapoole püüelda,“ ütles Ossip. „Tuleb aga silmas pidada, et finantsvabadusse jõudmiseks ainult säästmisest ei piisa, oma säästud tuleb ka investeerida,“ rõhutas noormees.

Õun kui päästik

Kuigi Ossip oli LHV virtuaalkontoga aktsiamaailmas kätt harjutanud juba varem, tundis ta esimest korda tahet reaalne raha mängu panna siis, kui nägi, kuidas uute iPhone’ide turule tulek Apple’i turuväärtust kergitas. „Tundus uskumatu, et inimesed lihtsalt mitmekordistavad oma raha ning tahtsin ka proovida,“ märkis Ossip.

Oma esimese investeeringuna ostiski Ossip Apple'i aktsiaid ning sai selle tehingu pealt ka 5 protsenti kahjumit. „Edaspidi juba teadsin, et ostud tuleb paremini läbi mõelda ning analüüsiga oma kodutöö ära teha,“ ütles ta. „Järgmisena investeerisin Yahoosse, kui olin teada saanud, et nad ostavad Alibaba aktsiaid, see rahapaigutus läks juba täppi,“ rõõmustas noorinvestor.

Riskiinvesteerimise õppetunnid

Ossip tõi investeerimise juures ühe raskusena välja oskuse turgu ajastada ning aktsiaid õigel hetkel osta-müüa. Oma suurima õppetunni ning negatiivse kogemuse sai ta just turu ajastamisega, tõsi küll, penniaktsiatega.

„Ostsin väärtpaberi, mis tõusis järgmisel päeval 40 protsenti, minu jaoks oli 400 eurot nagu maast leitud – see on koolipoisi jaoks väga suur summa,“ jagas Ossip kogemust. „Läksin aga ahneks ning lootsin, et tõus jätkub ja hoidsin veel paar päeva seda aktsiat käes – siis aga kukkus see üle 60 protsendi ning sain kahjumi,“ lisas ta. Seejärel kadus Ossipil paariks kuuks investeerimismotivatsioon. „Sain korraliku šoki.“ Täna võrdleb ta penniaktsiaid loterii ja hasartmänguga. „Riskiinvesteerimine on kui õnnemäng – sama hästi võiksin pokkerit mängida,“ leiab ta.

Negatiivne riskiinvesteerimise kogemus on suunanud Ossipit aga ka kõik tehingud peensusteni läbi mõtlema. „Võtan tavaliselt mingi ettevõtte luubi alla, ja arusaamisele, kas sinna investeerida, jõuan paari kuuga,“ tõdes ta. Samuti on Ossip oma kaotusest õppinud, et portfelli on mõistlik hajutada. „Jaotan portfelli 2-3 väärtpaberi vahel ega looda vaid ühele aktsiale,“ sõnas ta. „Kahjuks rohkem pole praegu võimalik hajutada, sest muidu ei ole võimalik USA turul kulusid tagasi teenida,“ viitas ta kõrgetele teenustasudele.

Külluslikust informatsioonist vajamineva eristamiseks ning selle põhjal lõplike otsuste langetamiseks on Ossipil viie aastaga välja kujunenud sisetunne. „Algul vaatan, palju mingi aktsiaga päevas kaubeldakse, mis on kasumi ja aktsiahinna suhe ning analüütikute arvamused,“ kirjeldas ta oma otsustusprotsessi ning lisas muiates, et eks ta lõpuks kujundab ikkagi arvamuse n-ö istmikutunde järgi.

Sotsiaalne tugi kui motivaator

Investeerimisel ning sellega alustamisel on Ossipi arvates oluline, et saaks oma emotsioone ning otsuseid teiste investeerimishuvilistega arutada. „Sain gümnaasiumis paar aastat vanemad sõbrad, kohtusime kord nädalas õhtuti, arutasime turgudel toimuvat ja jagasime üksteisele investeerimissoovitusi,“ rääkis Ossip. „See on väga julgustav, muidu ei tihkakski üks noor inimene rahamaailma sukelduda,“ nentis ta.

Samuti leidis Ossip, et kooli õppekavades võiks olla investeerimishuvi suunavaid aineid. Praegu suhtutakse väärtpaberiturgudele raha paigutamisse tema hinnangul pigem negatiivselt. „Sisseastumiskatsetel küsiti, millega ma tegelen ning kui mainisin investeerimist, siis mõni õpetaja naeris, mõni vangutas pead, et mis juttu ma nüüd ajan. Mulle tundub, et noori tahetakse sellest valdkonnast eemal hoida,“ viitas Ossip sellele, et koolide pakutav sotsiaalne keskkond mõjub selles küsimuses pigem demotiveerivalt.

Samuti tõi Ossip välja, et tema küsitlus kaasõpilaste hulgas näitas, et kolmveerand neist üritab küll säästa, kuid ei suuda seda teha üle paari kuu. „Ainult ligi 10 protsenti säästjatest on seejuures proovinud investeerimist,“ tõi ta näite madala finantsteadlikkuse kohta.

Eesmärgid paika

Ossip rõhutas, et investeerimisega võib alustada igaüks ning edukas saab olla isegi siis, kui keskkond sellesse soosivalt ei suhtu. „Näiteks gümnaasiumis panin enda jaoks paika, mis on minu jaoks oluline,“ viitas ta sellele, et eesmärkide nimel tuleb järjepidevalt tegutseda. „Kuna investeerimismaailmas nõuab analüüsimine palju aega, siis aegajalt juhtuski, et vähemolulisemates valdkondades jäid koolist antud kodutööd lihtsalt tegemata,“ nentis ta.

Samuti arvab Ossip, et raha puudumine ei saa olla takistus investeerimisega alustamiseks ning tähtis on mõtteviis. „Paljud ei ürita isegi edasi liikuda, sest usuvad, et kuna neil pole raha, pole võimalik ka edu saavutada,“ selgitas ta. „Tegelikult saab alustada väga väikeste summadega ning ainus, mida selleks vaja, on ambitsioonikus ja tahtejõud,“ lõpetas Ossip.