Gerd Kanter - põrumine viis medaliteni

Mai alguses 38. sünnipäeva tähistav Gerd Kanter on oma elus teatavas üleminekuetapis. Teadagi just sportlaskarjäär on see, kus tuleb päris noorena peeglisse vaadata ja tõdeda – on vaja uusi väljakutseid. Uut ametit. Kanter on suutnud seda hetke üllatavalt kaugele lükata. “Eks ma üldiselt olen üritanud teha asju nii, et ma midagi poole vinnaga ei tee. Kui ma midagi olen ette võtnud, siis seda teed ma püüan sajaprotsendiliselt käia. Aga selge on see, et mingisugune lõpufaas on käsil, olgu see siis aasta või kaks või midagi sellist. Igal juhul olen muudes sotsiaalsetes rollides ka arvestatavalt sees. Ja seda enam, et sellises vanuses sportlane enam nii palju trenni tegema ei pea – on aega, mida saab kasutada muudeks tegevusteks,” sõnas ta Äripäeva ajakirja Gentleman mai numbris.

Praegu on Kanter tegev spordipoliitikas Eesti Olümpiakomitee sportlaskomisjoni esimehena ja Eesti Kergejõustikuliidu juhatuses olles. Kanter tahab oma kogemusi ja tahet suunata spordi riiklikku juhtimisse. Eesti spordipoliitika on tema hinnangul jõudnud punkti, kus minevikust kaasa tulnud Nõukogude Liidu mentaliteet ja mõju on oluliselt vähenenud, sest peale on kasvanud uus vaba Eesti põlvkond. Eeskuju võetakse paljuski lähinaabritelt, oluliselt teistmoodi asju spordivallas ei saa teha ka meil. Suur väljakutse, mille kallal pead murtakse nii Eestis kui kogu maailmas, on motiveerida noori liigutama.

Eeskujulik ebaõnnestumine olümpial

Olümpiavõitjana tajub Gerd Kanter väga selgelt sotsiaalset vastutust olla eeskujuks noorematele sportlastele ja noortele laiemalt. Kanter on aastaid käinud koolides esinemas, jagades mõtteid oma unistuste püüdmisest ja selle juurde paratamatult kuuluvatest ebaõnnestumistest. “Sellest hetkest peale, kui mul on läinud hästi, olen palju üritanud käia noortega kohtumas, olgu need siis lasteaia- või põhikoolilapsed. See on pidev vajadus anda midagi ühiskonnale tagasi, oma kogemust jagada. Kasvõi rääkida ebaõnnestumisest kui normaalsest elu osast, mis tuleb läbi elada. Selliste kogemuste vahendamine on väga oluline,” sõnas Kanter ja lisas, et samas tuleb rõhutada, et kõik algab mõtlemisest. “Me suuname ise oma eesmärke. Kõik sõltub sellest, mida mõtleme. Kui juba eos lööme käega, on selge, et midagi teoks ei saa, aga kui me midagi tahame, selle nimel töötame ja pingutame, siis on asjad võimalik päris kõrgele tasemele viia,” toonitas ta.

Rääkides ebaõnnestumistest, toob Kanter tihti näiteks oma olümpiadebüüti, mis tal enda hinnangul läbi kukkus. “Ma ei läinud küll medalimõtetega, kuid minu võimed olid medali piirimail. Tulemus tuli aga kaheksa ja pool meetrit kehvem minu toonase hooaja parimast ja platseerusin 19. kohale. Kindlasti oli see minu karjääris raputav sündmus. Sain aru, et midagi tuleb muuta,” meenutas Kanter. Juba järgmisel päeval tegi ta treeningkavas muudatusi ning leiab tagantjärele, et just ebaõnnestumine sillutas teed neli aastat hilisemale olümpiavõidule. “Kui esimesel korral oleks saanud näiteks viienda või kuuenda koha, oleks tundunud, et kõik on hästi. See oleks olnud pinnapealne, sest tegelikult asjad polnud hästi, seda raputust oli vaja,” sõnas ta.

“Kui üldse tuua seda ebaõnnestumise filosoofiat sisse, siis nii, et võitmiseks ja edu saavutamiseks peame oskama edu ka hinnata. Kui meil kõik läheb iseenesest hästi, hakkame ühel hetkel arvama, et olemegi nii head ja see on loomulik, aga tihti on selle taga palju juhuslikkust. Kui oleme näinud tõesti ka raskemat või kurvemat poolt, oskame edu hinnata, kui see ühel hetkel tuleb,” tõdes Kanter.

Läbikukkumiste jadaOma raamatus “15 sammu võiduni” meenutab Gerd Kanter, et lapsepõlves isaga peetud lauamängumatšid lõppesid vahel poisi jaoks vihastumise ja nutuga. “Loomulikult ei meeldi mulle siiamaani kaotada, aga kui ma asusin ükskord oma võite ja kaotusi kokku arvutama, siis selgus, et olen kaotanud kaugelt rohkem kui võitnud,” märkis ta.

Tundlikus teismeeas kaotas Kanter palju ja peaaegu igal spordialal. “Kergejõustikus ei võitnud ma mitte midagi, kuigi tahtsin kangesti võita – ma olin pikk ja kohmakas. Korvpallitrennis olid teised minust kiiremad, maadluses tugevamad. Korvpalli vabavisetes kaotasin kogu aeg isale,” loetles Kanter mainitud raamatus. 

14-aastaselt soovis Kanter saada korvpalluriks ning tegi katsed Tallinna Spordiinternaatkooli. Teda ei võetud vastu. “Elasin seda väga raskelt üle. Proovisin ka teisi alasid, aga needki ei kukkunud hästi välja. Lõpuks tekkis mul tunne: äkki ma pole piisavalt andekas, et teha sporti. Seda öeldi mulle ka otse, aga ma siiski ei uskunud ütlejaid,” meenutas Kanter. Vanemate ja sõprade näol leidus tal mõttekaaslasi, kes siiski toetasid noormehe püüdlusi. Mõne aasta möödudes hakkas ta ketast heitma.

Ent esimese hooga ei teinud ka kettaheide inetust pardipojast kaunist luike. Mitu treenerit keeldus Kanterit treenimast, sest pidasid teda andetuks. 17 eluaastat oli tavaarusaama järgi liiga palju, et tõsist sportlaskarjääri alustada ning kehva painduvuse ja kohmakuse tõttu kutsuti Kanterit tagaselja isegi vanaks puuhobuseks. 

Esimestel kettaheiteaastatel kaotas ta palju oma peamistele konkurentidele. Kettakaared aga aina suurenesid ning ulatusid ühel hetkel juba 60 meetrini. Siis tabas ebaõnn järjest suurtel tiitlivõistlustel - Euroopa meistrivõistlustel Münchenis (2002), maailmameistrivõistlustel Pariisis (2003) ja kõige valusamalt olümpiadebüüdil Ateenas (2004), millest juttu oli. Kahekordsele olümpiavõitjale leedukas Virgilijus Aleknale kaotas Kanter esimesed 43 võistlust, alles 44. korral saabus kauaoodatud võit!

Sportlik viha ja “saavutaja aju”

Võit tuleb Kanteri sõnul siis, kui oled piisavalt ja targalt treeninud – mõlemad kriteeriumid peavad saama täidetud. “Ma olin hästi ja targalt treeninud, kuid mitte piisavalt! Seega olid kaotused täiesti loogilised,” lepitas Kanter oma ambitsioonid ja mineviku. Aastal 2008 sai Gerd Kanter Pekingis olümpiavõitjaks.

Tagantjärele mõtleb Kanter, et võib-olla tal hoopis vedas, et treeninguid hilja alustas. “Siis, kui juba mõistus peas,” nagu isa talle ütles. Ta mõtiskleb oma raamatus, et isa ütluses võib olla tõetera sees: “Olen näinud paljusid lapstalente, kellele mina oleksin lapsena kaotanud igal alal, aga järsku hakkasid nad mulle nii-öelda selg ees vastu tulema, ja hiljem sain enamikust mööda.” Mõeldes oma põrumistele, leiab Kanter, et potentsiaali hindamisel alahinnatakse tihti vaimset võimekust. “Spordi puhul mõeldakse, et füüsiline on number üks. Selle füüsilise võimekuse tunnevad paljud ära ja mitte ainult spordiinimesed. Näeme, et keegi jookseb kiiresti või hüppab kõrgele, kaugele. Räägitakse, et noor andekas sportlane, aga samas väga tihti neil noortel ja andekatel puudub igasugune sisemine eesmärk ja ootus. Jah, loodus on palju andnud, aga puudub see, mida me kutsusime “saavutaja ajudeks”. Kui puudub kihk midagi saavutada, oled jah noorteklassis andekas, aga hiljem paratamatult teed teised valikud ja lähed teises suunas.” 

Saavutuskihk on tal endal olnud suur. Kaotada ei meeldi talle siiani. “Spordimehele on omane mõtteviis, et vahet pole, mille peale mäng käib, sa alati tahad võita. Selge see, et saades vanemaks, olen ma võib-olla õppinud oma lahinguid valima, aga kui on vahel pereringis mõõduvõtud, siis tahaks võita ja kui seda võitu ikka ei tule, siis soovin revanši või kordusmatši – seni, kuni rahuldust pakkuv võit saabub,” muigas Kanter.

Võimalus viimase hetkeni

Nii mõneski eluvaldkonnas tuleb meenutada, et targem annab järele, kuid sportlasena tasub frustratsioon võimalikust eelseisvast kaotusest hoopis lõkkele puhuda ja suunata tulemuse parandamisse. “Kui rääkida raskest olukorrast, kus oled selg vastu seina ja üks katse on jäänud, siis kindlasti ei tohi endale lubada selliseid mõtteid pähe, et see asi ongi läinud. Spordis on tegelikult viimase hetke hingetõmbeni kõik võimalik ja kui sa selles mõttes tead oma võimeid ja pole suutnud neid realiseerida, on küsimus vales rütmis, vales väikses mustris, mida on võimalik muuta,” sõnas Kanter. Mõni väike nüanss võib tema sõnul muuta kogu tervikpilti. 

Ise on ta viimase katse eelsetest rasketest olukordadest tihti välja tulnud tänu kogemusele –teadmisega, et on selles olukorras varemgi olnud ja võimeline n-ö kolmanda katse fenomeni kordama. “Võib-olla kõige meeldejäävam seik oli aastal 2012, kui olin Londoni olümpiamängudel ja näinud väga suurt vaeva, et meelitada oma isa kohale Londoni olümpiastaadionile. Isa on suur spordihuviline, aga reisimise suhtes väga tõrges. Pärast kahte avakatset mul tulemust kirjas polnud ja ma hakkasin mõtlema, et olen hästi palju vaeva näinud, et isa veenda, et ta tuleks ja mul oleks midagi pakkuda, nüüd juhtub, et mind võib-olla pole finaalis. Isa istus väga lähedal, teises reas võib-olla ja ma siis korra mõtlesin – mis toimub? Ettevalmistus oli olnud väga hea. Siis ma tõesti pidasin väikest diskussiooni iseendaga, et nüüd langen häbisse… Ja see kuidagi toimis, sest tulin välja olukorrast,” meenutas Kanter. Olümpiamängudelt naasis ta toona pronksmedaliga.

Rahvas vaid peegeldab

Mis puutub eestlaste üldrahvalikesse ja armutult kõrgetesse ootustesse, et igalt tähtsamalt võistluselt peaks Eestile medali tooma, siis Kanter pole sellest end ülemäära survestatuna tundnud. “Eks on paratamatu, et ühel hetkel muutub medalivõit oodatuks. Ma olen tihti olnud koondise üks väheseid võimalusi, aga õnneks kui räägime Londoni olümpiamängudest, siis Heiki Nabi võttis medalisurve maha ja mul oli lihtsam. Selge see, et ootust on olnud, aga eks ma olen selle ootuse ise tekitanud,” täheldas Kanter ja lisas, et mistahes survet või raskust saab inimene kõige rohkem ikka ise oma õlgadele asetada. 

Rahva ootused tulenevad seega Kanteri arvates eesmärkidest, mille sportlane on iseendale püstitanud. Ja just eesmärkide püstitamine on üks olulisemaid meetodeid, mille abil temast kui spordivallas andetuks peetud noormehest sai olümpiavõitja. Oma karjääris on Kanter püstitanud väga suuri, kohati isegi ulmelisi eesmärke. Nii näiteks sündis maailmarekordit jahtiv Team 75 plus juba enne, kui Kanteri ketas ületas 60 meetri joone. “Kui paneme suhteliselt käegakatsutava eesmärgi, võib see täituda ootamatult vara. Kui eesmärk on natuke käeulatusest väljas, siis ta on majakas. Laev ei sõida kunagi majaka juurde, ta juhindub sellest, saab sellest suuna. Ühtpidi on tore eesmärk saavutada ja sinna jõuda, aga vahel on kõige põnevam osa teekond. Ja isegi kui suure eesmärgini ei jõua – jõuame kas või poolele teele –, siis pole põhjust enda üle kohut mõista. Tegelikult oli teekond huvitav, pakkus meile palju ja tänu sellele, et eesmärk oli suur, oleme jõudnud ikkagi kõvasti üle keskmise kaugemale,” selgitas Kanter.

Ennast tagant sundimine peab käima läbi fun’i, on Kanter veendunud. “Jah, see on raske töö, aga seda on võimalik teha mõnusa tundega ja läbi väikse huumori. Tuju peab hea olema, sest halva tujuga treeningefektiivsus on kohe madalam,“ tunnistas Kanter ja lisas, et väike lõõp treeningkaaslastega käib asja juurde. Seda, et rõõmus meel on oluline, näitab ilmekalt ka eeskujude peatükk tema raamatus. Kanter loetleb seal üles oma eeskujusid. Eesti jõumeeste, Michael Jordani, Gunde Svani ja Sylvester Stallone’i kõrval on üks üllatav tegelane – õnnelik kana! Fiktiivse iidoli kujund on võetud otse toidupoest, kus on müügil õnnelike kanade munad, mis teadupärast on suuremad ja maitsvamad. Sportlastele õpetab õnnelik kana, et protsessi ajal on olulised emotsioonid: trenn on tulemuslik, kui oled seda tehes õnnelik. 

Sport ja ettevõtlus - sarnased või mitte? 

Sportlaskarjääri kõrval on Gerd Kanter õppinud ärijuhtimist Tallinna Tehnikaülikoolis ja Estonian Business Schoolis. Oma ettevõtet pole mees loonud, kuid tegeleb investeerimisega. Kuidas suhestuvad tema jaoks ärilised põhimõtted ja sportlasmentaliteet?

Küsimustele vastab Gerd Kanter.

Kuidas olete oma peas ja elus lepitanud neid kahte asja, et ühest küljest räägite noortele, et sporti ei tohiks teha raha pärast ja ise ei tee ka raha pärast, ent teisalt olete õppinud ärijuhtimist ja äris klassikalises mõttes on kasumi teenimine oluline?

Spordis on ühtpidi lihtne: kui sind saadab edu, saad ka palgatšeki. Kui edu ei tule, ei tule ka palgatšekki, vaid pigem hulk kohustusi. Teistpidi oled individuaalsportlasena kaudselt väikestviisi ettevõtja: pead leidma sponsorid, kes sinu ettevõtmist toetavad, pead endale ostma lennupileteid, broneerima hotelle.Minu üks veendumus on see, et tänapäeva spordis rumalad inimesed läbi ei löö. Sport on selline valdkond, kus me pole kunagi võimelised nägema väga kaugele. Vigastusega võib lõppeda teekond homme, aasta pärast, kahe aasta pärast. Ja isegi, kui oled väga pikalt karjääri teinud ja vigastusi pole, aga muud teadmist peale keskkoolihariduse pole, siis 35-aastaselt taas koolipinki minna ei ole ka väga lihtne. Selles mõttes oleks hea, kui on suhteliselt ühe hooga misiganes ametikool või ülikool läbi käidud ja spordi kõrvalt eri kursustega teadmisi täiendatud. Selge see, et 10–15 aastat tagasi õpitud teadmised aeguvad, aga elukestev õpe on oluline. Kui vaadata tippjalgpallureid, kes teenivad väga palju, võib mõelda, et õppida pole vaja. Seal tekib aga küsimus, et kui raha on palju, kuidas seda kasutada, kuhu seda investeerida. Kui puudub analüüsivõime, ei teagi, kas see, mis pakutakse, on piisavalt realistlik ja turvaline.

Kas ettevõtluses oleks võimalik spordist eeskuju võtta, et palgatšekk tuleb nii või teisiti, kui mingisuguse kõrgema eesmärgi täidad?

Ütleme nii, et päris sellist mõtteviisi, mis vahel tippspordis edu toob, on majandustegevusse sajaprotsendiliselt keeruline üle kanda. Äris on olukordi, kus tuleb rasketel hetkedel teha raskeid otsuseid. Projekt seisma panna, hoog maha võtta, asjad ootele panna. Spordis on võimalik, et oled läbi karjääri pidevas läbikukkumisprotsessis – lähed heade võimetega, aga jälle on tulemus alla ootusi. Spordis piisab sellest, et ühel hetkel muudad midagi ja kohast viimases kümnes saab koht poodiumil. Samas, äritegevuses on väga keeruline, et 10 aastat istud kahjumis ja loodad, et ühel päeval tuleb see palgapäev. Kui spordis on vahel seotud asjad enesesse usuga, siis majanduses näitavad numbrid ära, kas asi on mõttekas või mitte.