Riigihangete seaduse eelnõu kukkus läbi

Riigikogus uue seaduse menetlust juhtiv reformierakondlane Deniss Boroditš tunnistas enne eelnõu kolmandat lugemist, et kiirustamise tõttu on osa muudatustest nõrgad. Lugemisel pooldas eelnõu 49 saadikut, eelnõu vastuvõtmisest jäi puudu kaks häält, kuigi Boroditš oli enne istungit eelnõu vastuvõtmises kindel.

„Alltöövõtjate regulatsioon, mis tuli viimasel hetkel, ei ole võib-olla piisavalt läbimõeldud. Pole ka piisavalt kaasamist toimunud, nii et ka meie näeme siin probleemi. Ka rahandusministeerium ei oska öelda, kuidas see päriselus hakkab välja nägema. Vähemalt õnnestus meil pikk üleminekuperiood paika panna,“ rääkis Boroditš ja täpsustas, et üleminekuaeg kestab 2019. aasta jaanuarini. „Juhul kui näeme, et on puudusi, tuleb see seadus kiiremas korras ära muuta.“

IRLi liige Aivar Kokk sõnas istungil vastuseks, et sarnased nõuded aitavad ära hoida probleeme, nagu on esinenud näiteks Facio Ehitusega.

Vastasseis täiendusele

Reformierakondlane Arto Aas seevastu nimetas istungil allhankijate lauskontrolli sissetoomist komistuseks. "Mõelge Rail Balticu hankijale. Üks peatöövõtja ja sadu allhankijaid, kümneid tuhandeid võimalusi vaidlusteks ja nüüd peab hankija hakkama neid vaidlusi lahendama. See võib tähendada hangete venimist, puudutab miljardeid eurosid. Mõjude hinnang puudub. Kaks päeva enne teist lugemist selle sissehääletamine on õigustava jäme rikkumine," rääkis ta.

Põhja-Eesti Regionaalhaigla juht Agris Peedu, kes varem rahandusministeeriumis riigihangete osakonna juhi ning asekantslerina töötas, nimetas mõne päeva eest alltöövõtjate regulatsiooni lisanduva bürokraatia musternäiteks.

Kahtleb mõttekuses

Peedu sõnul ei ole mõistlikku põhjust, miks peaks tellija peatama maksed peatöövõtjale, kui alltöövõtja ütleb, et peatöövõtja ei ole töö eest tasunud. Peedu hinnangul ei pea alltöövõtt olema detailideni reguleeritud.

Sama kriitiliselt suhtub Peedu sellesse, et vajadusel tuleks kontrollida, kas pakkuja maksab vähemalt 70% näiteks ehitusvaldkonna keskmisest tasust. Kui nii ei ole, siis ei saa hankija pakkujat seetõttu kõrvale lükata, sest tegemist on maksusaladusega. „Sarnane regulatsioon on lätlastel ja nende hinnang sellele on alati väljendatud viisaka naeratusena,“ lausus Peedu.

Boroditš tõdes, et probleem on õhus. „Mehhanismi kohta on küsimusi. Ei tea, milline on maksuameti võimekus seda kontrollida ja tõendeid väljastada, aga vähemalt oleks see instrument, mis natuke aitaks turgu korrastada.“

Bürokraatiale hoogu

Ka alltöövõtu regulatsioonist rääkides nõustus Boroditš Peeduga. „Suurendatakse bürokraatiat, kuigi eelnõu eesmärk peaks olema teha menetlus kiiremaks, läbipaistvamaks ja vähem bürokraatlikuks,“ lausus ta. „Eesmärk on üllas, sest me kõik teame kurikuulsaid näiteid, kus peatöövõtja jätab alltöövõtjale maksmata. Selles, kuidas seda lahendama peab ja kas lahendus, mis praegu seadusesse jäi, annab tulemusi, ollakse eriarvamusel.“

Küll aga ei ole Boroditš samal meelel Peedu kriitikaga, et piirmäärade tõstmine vähendab läbipaistvust. Asjade ja teenuste puhul kerkib lihthanke piirmäär 20 000 eurolt 30 000 eurole ning langetatakse ehitustööde riigihanke piirmäära 300 000 eurolt 150 000 eurole.

Kui lihthankemenetluse piirmäär tõuseb 30 000 eurole, siis hankijate ja pakkujate koormus Peedu sõnul väheneb, aga kaduda võib ülevaade 30 000 eurost allapoole jäävatest ostudest, mis vähendab läbipaistvust.