Ülemiste järve kaitseala piirid tõid kohtuasja

Arco Vara juht Tarmo Sild ja tema advokaadist abikaasa Kristi Sild soovivad ehitada perele maja Rae valda Ülemiste järve äärsele Mõigu mõisa kinnistule. Detailplaneeringu järgi jagataks kinnistu kaheks ning hoonestamata osale antaks ehitusõigus.

Ehituse vastu on ettevõtjast naaber Marek Aljand, sest see rikub ära tema vaate järvele ja vähendab tema sõnul ka kinnistu väärtust. Kui Aljand oma kinnistu ostis, teadis ta, et praegu perekond Silla omanduses olevale kinnistu osale midagi ehitada ei saa, sest sinna ulatub sanitaarkaitseala. „Maksin seetõttu toona ka oma kinnistu eest kõrgemat hinda,“ rääkis Aljand.

Eelmise aasta kevadel peatas Harju maavanem detailplaneeringu järelevalvemenetluse kuni sanitaarkaitseala piiri kindlaksmääramiseni.

Vahepeal muutiski riigikogu veeseadust ning sellele tuginedes kehtestas keskkonnaamet Leerimäe tee 12 kinnistu juures Ülemiste järve veehaarde sanitaarkaitseala uue piiri.

Aljand kaebas keskkonnaameti korralduse halduskohtusse, kes jättis kaebuse läbi vaatamata, kuid Tallinna ringkonnakohus saatis asja menetlusse võtmise otsustamiseks halduskohtule tagasi.

Ka MTÜ Roheline Liikumine vaidlustas keskkonnaameti korralduse, kuna sanitaarkaitseala piiri järvele lähemale toomisega tekib Leerimäe tee 12 kinnistul võimalus täiendavaks elamuehituseks. „Keskkonnaameti otsuse kohaselt on eelistatud erahuvisid avalikule huvile (Ülemiste järv ja selle sanitaarkaitseala), lähemalt selgitamata, miks erahuvid antud juhul avalikest tähtsamad on. Veelgi enam, otsus võib tekitada pretsedendi, millele tuginedes saavad tulevikus teisedki kinnistuomanikud ja arendajad nõuda “ajalooliste piiride” põhjal veekogudele lähemale hoonete ehitamise õigust,“ selgitas vaidlustuse tagamaad Rohelise Liikumise kommunikatsioonijuht Anna Trei.

Kohus liitis Aljandi ja MTÜ Roheline Liikumine kaebused ühte menetlusse. Keskkonnaameti pressiesindaja Sille Ader märkis, et Ülemiste sanitaarkaitsevööndi piiri kohta tegi keskkonnaamet otsuse, tuginedes ekspertarvamusele, mille järgi sanitaarkaitseala vähendamine reaalselt eksisteeriva ajaloolise piirini ehk Ülemiste järve ümbritseva võrkaiani ei kahjusta järve veeseisundit. Pooleli kohtuasja amet ei kommenteerinud.

Seadusemuudatus ilmus välja peale esimest lugemist

Kui eelmise aasta 9. november läks paljudele ajalukku peaminister Taavi Rõivasele riigikogus umbusalduse avaldamisega, siis oli ka neid, kes ootasid veidi hiljem toimunud veeseaduse muutmise eelnõu esimest lugemist.

„Tervist! Tänane päev ajab jooma. (Joob vett.) Nüüd siis veeseadus. Tegemist on parempoolse seadusega, nagu arvata võite, veeseaduse muutmise seadusega,“ alustas stenogrammi järgi eelnõu ettekandmist tollane keskkonnaminister Marko Pomerants.

Keskkonnaministeeriumis ettevalmistatud eelnõu oli koostatud Euroopa Komisjoni märkuste alusel ning see pidi ajakohastama põllumajanduses väetiste kasutamise sätteid. Ülemiste järvest polnud eelnõus siis veel sõnagi.

Seaduseelnõu esimese ja teise lugemise vahel saatis keskkonnaministeerium riigikogu keskkonnakomisjonile teiste muudatusettepanekute seas ka Ülemiste järve sanitaarkaitseala piirangute vähendamise ettepaneku.

Kehtiva veeseaduse järgi peab pinnaveehaarde sanitaarkaitseala ulatus olema veekogu piirist vähemalt 90 meetri kaugusel. Kuna veepiir võib aga aastate jooksul muutuda, siis nihkub ka sanitaarkaitseala ulatus. „Seepärast on mõistlik seaduses sätestada erisus, et pinnaveehaarde sanitaarkaitseala ulatus võib olla väiksem kui 90 meetrit, kui ajalooline sanitaarkaitseala piir on asunud veekogu tavalisele veepiirile lähemal kui 90 meetrit. Seesugune probleem on pärit elust enesest, nagu on teada Ülemiste järve kohta,“ selgitas muudatusettepanekut Veeseaduse ettekandjaks olnud Reformierakondlasest keskkonnakomisjoni liige Meelis Mälberg riigikogu ees.

Mälberg lisas, et selle 90 meetri sisse jääb osaliselt Tartu maantee ja ka mõned kinnistud.

Veeseaduse muudatuse eelnõu läbis probleemideta ka teise ja kolmanda lugemise ning selle aasta jaanuaris kirjutas president Kersti Kaljulaid sellele alla. Seadusemuudatus jõustus.

Ministri juures pole lobistamas käidud

„Ma olen elus teinud sadu seaduseelnõude esimesi lugemisi, ma absoluutselt ei haaku praegu, miks me seda tegime…“ jäi Pomerants hätta, miks ilmusid seaduseelnõusse muudatused esimese ja teise lugemise vahel. Küll pani ta käe südamele, et tema juures pole keegi lobistamas käinud ning ta pole selle teemaga kuidagi spetsiaalselt tegelenud. „Ma ei ole seda teemat mitte kuidagi enda külge võtnud ega mitte midagi teinud spetsiaalselt, et seda teemat pusida,“ rõhutas praegune riigikogu liige Pomerants.

Keskkonnaministeeriumi veeosakonna peaspetsialist Hendrik Põldoja põhjendas, et kuna uue veeseaduse menetlus võtab kauem aega, oli otstarbekas probleemi lahendamiseks muuta juba kehtivat veeseadust. „Kuna 2016. aasta lõpus oli riigikogus parajasti seoses nitraadidirektiivi rikkumisega muutmisel kehtiv veeseadus, esitatigi vastav muutmisettepanek ka eelnõu menetluse käigus kehtivasse veeseadusesse,“ lisas ta.

Tarmo Sild ei varja, et käis oma probleemist keskkonnaministeeriumis ning keskkonnaametis rääkimas. „Maaomanikuna toetasin keskkonnaministeeriumi mõtet, et veeseadusega lubataks ühemõtteliselt jätta sanitaarkaitseala piirid sinna, kus on aastaid olnud Ülemiste järve ümbritsev võrkaed,“ ütles Sild.

Lisaks perekond Silla kinnistule on praegu keskkonnaametis käimas Tallinna lennujaama vastas Tartu maantee äärde jäävate kinnistute kaitseala leevendamise menetlus. Sinna soovib Tallinna kommunaalamet rajada kergliiklustee.

Margus Linnamäe ettevõtte kinnistu liigub piirangust priiks saamise poole

Samal ajal, kuid mitte veeseaduse muudatuste ajel, käib keskkonnaametis menetlus ka Margus Linnamäe ettevõtte Ülemiste järve äärse kinnistu vabastamiseks sanitaarkaitseala piirangust.

Äripäeva Rikaste TOPi esiotsas oleva kinnisvara-, ravimi-, meedia- ja mida kõike veel ärisid omavale ettevõtjale Linnamäele kuulub firmade kaudu Järvevana tee ääres üle 56 000 ruutmeetri suurune kinnistu, millel on peal pinnaveehaarde sanitaarkaitseala piirang.

Seaduse järgi on sanitaarkaitsealas majandustegevus keelatud, välja arvatud veehaarderajatiste teenindamine, metsa hooldamine, heintaimede niitmine ja veeseire.

Kuigi Linnamäe firma MMG Kinnistud kinnistult käib sanitaarkaitseala piirangu mahavõtmise menetlus samal ajal eelmises loos väljatoodud kinnistutega, siis MMG Kinnistud juhatuse liikme Rene Teimanni sõnul ei mõjuta veeseaduse muudatus neid kuidagi. Ettevõttele kuuluv Järvevana tee 7a kinnistu asub tervikuna Ülemiste järvest kaugemal kui 90 meetrit.

Kui 2009.a seati kinnistul sanitaarkaitseala piirang, siis sooviti säilitada veevõtu võimalus Ülemiste ridaveehaardele kinnitatud põhjaveevarust ning reserveerida maa uute puuraukude rajamiseks. Kinnistule jääb ridaveehaare 31 puurauguga, ka on seal pumbamaja ja alajaam.

„Kunagi pandi kinnistule sanitaarkaitseala piirang peale, aga seal pole veeressurssi ning pole ka põhjust seda sanitaarkaitseala piirangut hoida,“ selgitas Teimann suvel Äripäevale.

Eelmise aasta detsembris esitas MMG Kinnistud riigi keskkonnaametile taotluse sanitaarkaitseala piiride muutmiseks nii, et Järvevana tee 7a kinnistu jäetakse täies ulatuses kaitseala piiridest välja. Üheks põhjenduseks oli, et Tallinna linn ei soovi Ülemiste kaptaažiliini põhjaveevarude kasutamist ning kaptaažiliin kuulub likvideerimisele.

Praeguse seisuga on puuraugud kinnistult likvideeritud, mistõttu MMG Kinnistud soovis, et keskkonnaamet jätkaks Ülemiste järve veehaarde sanitaarkaitseala piiri muutmise taotluse menetlemist.

Ettevõtte plaanidest kinnistuga seoses Teimann veel rääkida ei soovinud.

Erahuvisid eelistati avalikele huvidele

MTÜ Roheline Liikumine kommunikatsioonijuhi Anna Trei sõnul on keskkonnaameti korraldusega eelistatud erahuvisid avalikele huvidele ning seda pole lähemalt selgitatud.

Järgneb Anna Trei kommentaar:

„Eesti Roheline Liikumine vaidlustas keskkonnaameti otsuse, kuna meie hinnangul vähendati Ülemiste järve sanitaarkaitseala piiri ilma piisava põhjenduseta ja lähtudes valedest lähteandmetest. Tegemist on kaalutlusotsusega, mis peab olema hästi põhjendatud ja mille asjaolud tuleb korrektselt välja selgitada. Ülemiste järve sanitaarkaitseala peab seaduse järgi olema reeglina minimaalselt 90 m kaugusel veekogu servast. 1980ndatest aastatest pärit traataed, mis märkis tollast sanitaarkaitseala piiri ning mille rajas Tallinna Vesi, on praeguse Ülemiste järve veetaset arvestades just kõnealuses piirkonnas veekogule oluliselt lähemal kui 90 meetrit (seda kinnitab ka ekspertarvamus). Keskkonnaamet on aga leidnud, et just see traataed on põhjus, miks rakendada veeseaduse § 28 lg 52, mis lubab ajaloolistel põhjustel taganeda üldisest 90 m sanitaarkaitseala laiuse nõudest.

Sanitaarkaitseala piiri järvele lähemale toomisega tekib võimalus täiendavaks elamuehituseks Leerimäe 12 kinnistul. Keskkonnaameti otsuse kohaselt on eelistatud erahuvisid avalikule huvile (Ülemiste järv ja selle sanitaarkaitseala), lähemalt selgitamata, miks erahuvid antud juhul avalikest tähtsamad on. Veelgi enam, otsus võib tekitada pretsedendi, millele tuginedes saavad tulevikus teisedki kinnistuomanikud ja arendajad nõuda “ajalooliste piiride” põhjal hoonete veekogudele lähemale ehitamise õigust.

Samuti on keskkonnaametil tulevikus raske õigustada täna kohati isegi ca 200 m laiust sanitaarkaitsevööndit olukorras, kus nad pole pidanud isegi 90 m laiuse vööndi säilitamist vajalikuks. Seega on tegemist küll vaid ühe kinnistuga, ent sellest võib meie hinnangul saada oluline pretsedent nii kogu Ülemiste järve kui teiste joogiveeks kasutatavate veekogude kaitse seisukohast.“