Tulumaksureform: kuidas võitjaks jääda?

Nii-öelda keskmine inimene, keda probleem puudutada võiks, saab peamise sissetulekuna enam-vähem keskmist palka, kuid omab peale selle ka muid sissetulekuid. Olgu selleks siis dividendid, ühisrahastusest teenitud intressid, üüritulu või põhipalgale lisaks makstav tulemustasu.

Kui jätta kõrvale töötavatele pensionäridele osaks saanud kaotus, kaasneb uue, jaanuarist jõustunud tulumaksuvaba miinimumi arvutamise korraga peamiselt üks mure – see on harjumatu. Kui vana korra kohaselt oli tulumaksuvaba miinimum fikseeritud suurusega privileeg, mis oli antud kõikidele maksumaksjatele, sõltumata nende maksustatava tulu suurusest, siis uue korra puhul sõltub selle „kingituse“ suurus maksumaksja tulu suurusest ja palju on ka neid, kes sellest üldse ilma jäävad.

Süvenemata võib erinevate asjaolude kokkulangemisel leida ennast järgmisel aastal olukorrast, kus tavapärase tulumaksutagastuse asemel laekub pärast deklaratsiooni esitamist hoopis maksuteade.

Karda väikeseid tulusid, mitte suuri kulusid

Kui probleemile äraspidiselt läheneda, siis võimalikult suure maksuvaba tulu saamiseks tuleks sellisel inimesel kõikvõimalikest lisatuludest lahti saada ja piirduda kuni 1200eurose kuupalgaga. Sellisel juhul võiks igakuiselt ära kasutada maksimaalse 500-eurose maksuvaba miinimumi ja olla kindel, et järgmisel aastal tuludeklaratsiooni esitades midagi juurde maksta ei tule. Samuti tuleks veenduda, et pangahoiustel ei oleks üleliigset raha, mis võiks tekitada intressitulu. Samuti tuleks loobuda igasuguse kinnisvara, välja arvatud enda eluaseme, müügist.

Kui eelnev tundus lugejale jabur, siis nii see ongi. 500eurone maksuvaba miinimum on mõeldud madalama sissetulekuga inimeste elujärje parandamiseks. Kas selle järkjärguline vähendamine sissetulekute kasvades on õiglane või mitte, on omaette küsimus ja vastus sellele sõltub vastaja tõekspidamistest. Igapäevaelus aga ei aita arutelu selle üle, kes ja kui palju eelmise aastaga võrreldes võidab või kaotab, meid kuigi palju edasi. Tulude suurenedes võib maksukoormus kasvada ja vaevalt leidub kedagi, kes selle üle just rõõmu tunneks. Sellele vaatamata tuleks esmajärjekorras keskenduda tulude suurendamisele ja alles seejärel maksukoormuse vähendamise võimalustele.

Kui küsida, milliseid otsuseid värsket maksumuudatust silmas pidades vältida, siis lähtuma peaks printsiibist, et karta tuleb väikeseid tulusid, mitte suuri kulusid. Isegi kui lisasissetulekud vähendavad maksuvaba miinimumi suurust, on need ikkagi lisasissetulekud. Seega, palgatõusu ei maksa küsimata jätta pelgalt seetõttu, et see vähendab maksvaba miinimumi.

Petturi riskid on varasemast kõrgemad

Eelnev ei tähenda, et maksudele mõtlemise võiks üldse ära unustada. Palgaläbirääkimisi pidades võiks tähelepanu pöörata netopalga suurusele. Ja kui palgatõusu küsida, siis ametlikku. Tõenäoliselt on uus maksuvaba miinimumi arvestamise kord ja sellega kaasnevad negatiivsed kõrvalmõjud üks põhjustest, miks rahandusministeerium ja maksuhaldur on viimasel ajal rääkinud mõttest, et ümbrikupalga maksmisel võiks täiendavaid nõudeid esitada ka töötajatele.

Muutunud olusid arvestades võiks ka näiteks üüritulu deklareerimata jätmine tunduda üsna hea mõttena – keskmist palka teenivale inimesele tähendaks see, et tulumaksuvaba miinimumi saab enam-vähem maksimaalselt ära kasutada ja üüriraha saab ka puhtalt kätte. Samas kaasneb suurema tulususega ka suurem risk – kui eelmisel aastal võis maksuhaldur sellisel juhul nõuda tulumaksu üksnes 4/5-lt üüritulult, siis edaspidi on maksuhalduri nõue suurem. Kuna deklareerimata ja maksustamata üüritulu liidetakse muudele tuludele, väheneb seadusega ettenähtud maksuvaba miinimum. Kuna varem arvesse võetud maksuvabastus oli sellest suurem, tähendab see, et maksustamata on ka osa juba deklareeritud tulust. Kui ametlikult on sissetulekuna deklareeritud 14 400 eurot palgatulu ning deklareerimata jääb 5000 eurot üüritulu, võib maksuhaldur nõuda üüritulult 800 eurot tulumaksu, vähendada maksuvaba miinimumi ca 2780 euro võrra ja sellest tulenevalt suurendada maksunõuet veel ligikaudu 560 euro võrra. Seega on risk, eriti kui arvestada et tähtpäevaks tasumata maksusummalt arvutatakse ka ligikaudu 22%list intressi, varasemaga võrreldes märkimisväärselt suurem.

Säästmine hõbe, investeerimine kuld

Kui püsiv sissetulek on olemas, on majandusliku kindlustunde loomisel tavaliselt järgmine samm säästmine. Hoiuseintressid on küll madalad, kuid sellest aastast siiski maksustatavad ja mõjutavad seetõttu ka tulumaksuvaba miinimumi suurust. Keskmise palga saaja loovutab hoiustatud säästudelt saadud intressidest riigile ca 1/3, mistõttu võiks ta netotulu suurust silmas pidades hakata ühel hetkel enda rahale paremat kasvupinnast otsima.

Üks võimalus on liituda hoiulaenuühistuga. Kui varasemalt oli hoiulaenuühistutesse, mis maksavad tavapärastest pangahoiusest märksa kõrgemat intressi, raha paigutamisel üheks vastuargumendiks see, et erinevate tasude ja tulumaksu kinnipidamise tõttu jääb reaalne tootlus tegelikult samale tasemele hoiuseintressidega, siis täna on olukord muutunud. Tulumaksuga maksustatakse nii panga kui ühistu makstav intress, mistõttu võib ühistus hoiustamine kokkuvõttes tulusamaks osutuda.

Investeeringutelt teenitud tulud on samuti maksustatavad ja vähendavad paraku ka maksuvaba miinimumi suurust, kuid siin tasuks mõelda võimalustele, kuidas tulu maksustamist edasi lükata. Lihtsaim võimalus on kasutada investeerimiskontot, mille abil saab edasi lükata finantsvara võõrandamisest saadud kasu ning intressitulu maksustamist. Samas dividendid, olenemata sellest, kas need laekuvad investeerimiskontole või mitte, suurendavad tulu ja vähendavad seetõttu ka tulumaksuvaba miinimumi suurust. Investeerimiskontol on ka teisi puudusi, näiteks ei saa selle kaudu edasi lükata muudesse varaklassidesse nagu kinnisvara, väärismetallid, krüptoraha jne tehtud investeeringutelt ega ka näiteks ühisrahastusest teenitud tulu. Küll aga on see võimalik juhul, kui investeerida äriühingu kaudu.

Eelarvestamisest saab ainult võita

Tulles tagasi loo algusesse – peamine uue maksuvaba miinimumi arvutamise korraga seonduv mure seisneb selles, et see on maksumaksja jaoks harjumatu.

Selleks, et tulumaksu juurde maksmise kohustus ei tuleks järgmisel aastal halva üllatusena, on kaks võimalust – loobuda maksuvaba miinimumi arvestamisest üldse või mõelda läbi enda tulude suurus ja teha selle põhjal vastavad arvutused. Ise soovitan viimast varianti. Kasvõi seetõttu, et tulude (ja ka kulude) eelarvestamisest saab ainult võita. Võib-olla isegi nii palju, et maksuvaba miinimumi suurusele pole ühel hetkel vaja enam üldse mõelda.