Erivajadusega tütar inspireeris eduka ettevõtte

Lokko tütar Annabel saab tänavu suvel täisealiseks. “Nüüd ma mõtlen, et kui Annabel poleks sündinud, ei oleks ma praegu see, kes ma olen. Mul ei oleks mingit põhjust teha seda tööd, mida ma praegu väga armastan,” räägib tartlanna, kolme lapse ema Lokko. “Iga väikseim edusamm Annabeli arengus kannustas tegema järgmist sammu. Nii on ka ettevõtluses – iga positiivne tulemus annab võimaluse järgmiseks hüppeks.”

Lokko mõlemad firmad – 2006. aastal asutatud OÜ Sverresson ja 2010. aastal asutatud OÜ Otepää Rehabilitatsioonikeskus – on Gaselli TOPis (426. ja 105. kohal). Sverresson haldab Tartus Tammelinnas tegutsevat Anni lasteaeda, mis pakub lasteaiateenust ka vaimupuudega lastele. Otepääl asuv firma osutab vaimupuudega lastele ja täiskasvanutele rehabilitatsiooniteenust.

Raha ei ole esmatähtis

Mõlemal firmal läks eelmisel aastal jätkuvalt hästi, käibed tõusid umbes 200 000 ­euro võrra, ulatudes Otepää Rehabilitatsioonikeskuses umbes 700 000 euroni ja Sverressonil ligi ühe miljoni euroni. “See on tore, et teenuste eest makstakse ja me suudame mõistlikult majandada, aga minu jaoks ei ole raha esmatähtis,” sõnab Lokko. “Mu elukaaslane võimaldaks mul olla kodus, aga mina ei taha kodune proua olla.”

Tollel reedesel keskpäeval on Otepää Rehabilitatsioonikeskuses vaikne, järgmine sats kliente, algklassides käivaid rüblikuid, saabub õhtul. Enamik töötajatest on võrgustikutööd tegemas kohapeal ehk väisavad kliente nende kodus, koolis või lasteaias.

Selle Otepää kesklinnas asuva hoone ostis Lokko 2016. aasta lõpus ja sisse koliti mullu novembris. “Minu üks suuremaid hirme oli, et äkki meie kliendid lõhuvad mööbli ja muu inventari ära, aga õnneks on see hirm olnud põhjendamatu,” räägib Lokko. “Ükskõik mis põrgut nad oma kodus ei korralda, siin majas on kindlad reeglid ja nad peavad neist kinni.” Ta toob näiteks lapsed, kes kodus söövad lusikaga, aga nende juures noa ja kahvliga. “Nad õpivad siin lauda katma ja enda järel koristama. Nad õpivad toimetulekut ja oskavad koju minnes nii mõndagi asja paremini teha.”

Lokko iga uus ettevõtmine on välja kasvanud eelmisest ja ajendatud veendumusest, et mida rohkem viibib intellektipuudega laps tavaliste lastega koos, seda enam ta areneb. Lokko hakkas esimesena pakkuma lapsehoiu ja tugiisiku teenust (Anni Mängumaa) ja käivitas vaimupuudega lastele mõeldud Anni lasteaia. Tema tütar oli esimene Downi sündroomiga laps, kes läks tavakooli.

Lokko tallas saatusekaaslastest lastevanematele raja ette, nüüd käib tavakoolides palju erivajadustega lapsi. “Minu tahe on alati olnud, et selliseid lapsi võetaks omasugustena,” toonitab Lokko. “See on olnud väljakutse, et lasteaednikud, õpetajad, ühiskond oleks valmis selliseid lapsi aktsepteerima. Õnneks on suhtumine muutunud.”

Oma tütrest rääkides ütleb Lokko korduvalt, et Annabelist on saanud inimene. “Tema diagnoosiga lapse parim tulemus on mul saavutatud,” tunneb ema uhkust. “Me ei ole midagi jätnud tegemata, tugivõrgustik toimib. Ma usun, et Annabel saab tulevikus iseseisva elamisega hakkama, ta vajab vaid korra päevas tuge. See on ju ka riigi seisukohast parim, et inimest ei pea panema kalli raha eest hooldekodusse või et ta ei jääks vanematele koormaks.”

Lokko asutas Otepää Rehabilitatsioonikeskuse 2010. aasta kevadel ja sama aasta sügisel kutsuti ta Tallinna eravanadekodu Villa Benitat juhtima. Ta elas ligi kaks aastat rütmis kolm päeva Tallinnas ja neli Tartus, kuni tundis, et sedasi rabades põleb läbi. Ta pühendus lastele ning oma firmadele.

Ei ole vaja tühja sahmida

Lokko on oma elu- ja ärifilosoofias lähtunud teadlikult tõdemusest: loo süsteem ja su elu on lihtsam. “Kui sul on kord majas, ka oma kodus, on elu palju lihtsam,” ütleb ta. “Mida rohkem organiseerid asjad ära, seda kergem sul on, sa ei pea sahmima tühja.”

Sellest lähtuvalt käivitas ta 2012. aastal üheaegselt neljas ettevõttes – Villa Benitas, Wasa hotellis ja oma kahes firmas – protsessi kvaliteedi juhtimise süsteemi ISO saamiseks. “ISO tegemine oli hull väljakutse, aga mina ei juhiks enam ühtegi ettevõtet, millel pole ISO,” lausub Lokko. “ISO teeb kõik asjad lihtsaks, selgeks ja struktureerituks. Sul on olemas dokumendisüsteem ja iga töötaja teab, mis moodi kvaliteeti tagada.”

Pärast intervjuud maja ees trepil lahkumiskätt andes märkab Lokko ukse juures seinal lipuhoidjat. Kuna ta iga päev Otepääle ei sõida, on see detail talle üllatuseks. “Väga hea, saame vabariigi aastapäevaks lipu välja panna,” rõõmustab ta. “Just lõpetati maja fassaadi renoveerimine ja näe, kolleegid on lipuhoidja üles pannud. Nii meil ongi, et minu töötajad mõtlevad ise, mis vaja, ülemus ei pea kõike näpuga näitama.”

Tasub teada. Mis on kiire kasvu põhjused?

1. Omanik tegevjuhiks. 2014. aastal läks Otepää Rehabilitatsioonikeskuse tegevjuht lapsepuhkusele ja seni passiivse omanikuna tegutsenud Liina Lokko oli valiku ees: panna uksed kinni või hakata ise ette­võtet vedama. Lokko sõnul nägi ta võimalust oma firmat arendada ja muutis oluliselt strateegiat.

2. Riigihanked. Otepää Rehabilitatsioonikeskus võitis 2015. aastal sotsiaalkindlustusameti riigihanke tugiteenuste pakkumiseks Valgamaal. 2016. aastal lisandus teeninduspiirkonda Võru- ja 2017. aastal Põlvamaa. Teenuse osutamise eest maksab sotsiaalkindlustusamet või omavalitsused. Kliendil on õigus valida, millisesse asutusse ta teenust saama läheb. Kui klient saab hea teenuse, tuleb ta taas ja taas tagasi.

3. Motiveeritud meeskond. “Minu meeskond juhindub sellest, et erivajadustega lastel oleks parem,” räägib Lokko. “Meie inimeste motivatsioon on väga kõrge. Nende mõtteviisiks on, et kuidas ei saa, peab saama!” Lokko lisab, et tegelikult oli töötajate mõtteviisi raske muuta, sest enne tema asumist tegevjuhi kohale olid inimesed harjunud mugavustsoonis töötama – omanik ei toppinud ju oma nina igapäevasesse töösse.

Tugiteenuse pakkuja kolm soovitust

1. Tee seda, mis sind sütitab. Ei ole mõtet hakata ettevõtet tegema selleks, et ah, ma teen midagi, sest äriga tegelemine tundub olevat popp. Tee seda, mida sa tahad teha. Ja kindlasti ole ninapidi asja juures. Kui sa oled passiivne omanik, siis ettevõte lihtsalt tiksub vaikselt ja kvalitatiivset tõusu ei pruugi tekkida.

2. Ära karda raskeid otsuseid. Ei tohi karta langetada ebameeldivaid otsuseid, näiteks meeskonnaliikmete väljavahetamist. Sa pead mõistma, kas ajate töötajatega sama asja ja räägite n-ö samas keeles. Kui see pole nii, pead tegema ebameeldiva otsuse, sest vastasel juhul jäätegi jooksma eri suundades. Samuti on kõik riskiga seotud otsused äärmiselt rasked. Julge riskida.

3. Pane kirja väärtused. Kui kõik kollektiivi liikmed mõistavad väärtusi samamoodi, siis asi sujub. Oleme rakendanud kvaliteedi juhtimise süsteemi ISO, aga ISO ei vii meie eest väärtusi ellu. Rõhutan, et meie esimene väärtus on mõista lapsevanemat ja olla talle toeks, sest nii tekib usaldus.