Brexit sai sisse uue käigu?

2016. aasta jaanilaupäeva Brexiti-rahvahääletuse tulemus oli šokk paljudele. Seni üsna lineaarselt – üha suuremaks, üha sügavamaks - kulgenud ELi-integratsioon sai esimese tagasilöögi, lahkuda otsustas suur liikmesriik. Mis täpselt otsuse protsentidega 52-48 lõpuks „ei“ poole kallutas, seda uuritakse ikka veel, ja see pole käesoleva artikli teema.

Oluline on Ühendkuningriigi valitsuse järeldus, et kodanikud soovivad riigi suveräänse otsustusõiguse taastamist, kontrolli oma väliskaubanduspoliitika üle ja kontrolli taastamist sisserännu üle. Sellest tulidki peaminister Theresa May poolt juba oktoobris 2016 maha pandud nn punased liinid: lõppema peavad Euroopa Kohtu jurisdiktsioon Briti territooriumil, ükskõik mis välisriigi inimeste vaba saabumine riiki ja ELi tollitariifide kehtimine Ühendkuningriigi suhtes.

Lahutuse asjaolud

Nende seisukohtade järgi peab Ühendkuningriik paraku lahkuma nii ELi siseturult kui ka tolliliidust. Siseturg pole võimalik ilma nelja põhivabaduseta, sh inimeste vaba liikumiseta, samuti ilma Euroopa Komisjoni järelevalveta ühiste reeglite täitmise üle ja Euroopa Kohtu õiguseta neid reegleid tõlgendada. Tollikontrollideta kauplemine pole ilma ühtset välistariifi rakendamata võimalik. Need pole teemad, kus ELil oleks võimalik kompromisse teha või kuldset keskteed otsida ja need olid ka põhimõtted, mida 27 liikmesriigi juhid kinnitasid esimese asjana, nelja päeva pärast Brexiti hääletust.

Seega: lahkumisjärgne suhe saab põhineda vaid (loodetavasti nulltariifidega) vabakaubandusleppel. Lisaks on läbirääkimistel juba praktiliselt kokku lepitud, et ELi õiguse alusel Ühendkuningriiki kolinud ELi kodanikud ja ELi kolinud Briti kodanikud saavad samade õigustega edasi jääda. Selle kindlustamine oli ka Eesti prioriteet – inimesed ennekõike!

Lahkumisläbirääkimistel on aga selgunud, et 45 aasta poliitiline, majanduslik ja õiguslik integratsioon (Ühendkuningriik liitus 1973) on nii tihe ja lai, et selle lahtisõlmimine on ülimalt keeruline. Läbiraiumist ehk kokkuleppeta lahkumist ei toeta õieti keegi – see oleks majanduslikult ülimalt kallis (kaubandusrežiimi poleks, lennunduslepinguid ka) ja valmistaks inimeste jaoks ülimat ebakindlust. Lisaks on kõik osapooled kinnitanud pühendumust hoiduda piirikontrollide taastamisest Iiri Vabariigi ja Põhja-Iirimaa vahel – igasugused kontrollid toovad seal inimestele kohe meelde 30 konfliktiaastat, mille haavad pole veel päriselt paranenud.

Nendest tõsiasjadest lähtudes muutiski Theresa May valitsus 6. juulil Chequersi residentsis peetud nõupidamisel oma seisukohti. Lihtsustatult öeldes soovitakse nüüd jääda ELiga teatud sorti tolliliitu ja veel olulisemana – jääda osaks ELi kaupade siseturust, sealhulgas toiduainetööstuse ja põllumajandussaaduste osas. Viimane tähendab nii ELi reeglite ja standardite ülevõtmist kui ka Euroopa Kohtu teatava rolli tunnistamist. Lisaks lubatakse säilitada kõrged keskkonna-, sotsiaal- tööturustandardid ja pidada kinni ühtsest riigiabi reeglistikust – ei mingit dumping'ut tulevases majanduskonkurentsis, mida mandri-Euroopas ehk kardeti.

Kuidas see läheb kokku ELi seisukohtadega ja mis edasi saab?

Brüsselis ja pealinnades on sajal leheküljel lahti kirjutatud brittide ettepanekuid kibekiiresti analüüsima hakatud. Esimene vastus antakse 20. juulil toimuval ELi üldasjade nõukogul – loodetavasti saame tõdeda, et Ühendkuningriigi ettepanekud on loonud võimaluse lõpuks sisuliste läbirääkimistega edasi minna. Ka Brüsselis osatakse hinnata nii liikumist seisukohtades kui ka peaminister May koduse poliitilise liikumisruumi ahtust. Samas teame, et tuleb säilitada ELi põhivabadusi ja põhimõtteid, eriti siseturu ühtsust ja vaba liikumist.

Londoni viimased sammud on igatahes läbirääkimisprotsessi uut dünaamikat toonud. Kokkulepe lahkumistingimuste üle tuleb saavutada soovitavalt oktoobris, igatahes 2018 jooksul; ja selle leppega peab kaasas käima ka vastastikku heaks kiidetud visioon tulevase suhte alustest.