Kaul Nurm: teeme sotsiaalmaksu töövõtja maksuks

Nädalavahetusel Andres Herkeli asemel Vabaerakonna esimeheks valitud Kaul Nurm tõdeb, et Eestis räägitakse küll ettevõtetest, kes on juba tippu jõudnud, aga mitte sellest, kuidas nad sinna jõudsid. "Kõik alustavad ju väikselt. Ärme lõika väikeettevõtete võimalusi ära," ütles ta.

Eks see nii läks, et ma lubasin tollal, et hakkan kõikide oma hobidega tegelema. Siis rääkisime fotograafiast ja muusikast. Tookord aga jäi rääkimata, et ka poliitika on üks mu hobi olnud. See on minuga kaasas käinud juba eelmisest ametist – Eesti Taluliidu juhina olin sunnitud jälgima, mis poliitikas toimub. Väike maailmaparandamise soov on minus ikka olnud.

Kui mind erakonda kutsuti, siis mõtlesin, et okei, miks ka mitte. Nüüd on küll juhtunud nii, et olen sunnitud teiste hobidega tegelemise tagaplaanile suruma.

Mul ei ole olnud mingit ambitsiooni trügida erakonna tippjuhiks. Olen siiamaani oma rolli võtnud kui ideede genereerijat ja programmikirjutajat. See, et minust erakonna esimees sai, on lihtsalt olude ja sündmuste kokkulangemine. Ainuke lohutus on, et organisatsioon sellest võidab. Kas ma ise võidan… no mu teised hobid kindlasti mitte (naerab).

Kuid praegu ma siin olen ja otsustasin, et annan endast parima, et organisatsioonil hästi läheks.

Vabaerakonnas valitakse esimees üheks aastaks. Normaalne oleks, kui peaksin aasta vastu, aga eks näis, mis edasi saab. Mul oleks väga hea meel, kui selle ajaga kasvaks erakonnast välja uus liider. Üks asi on kindel – ma ei taha jääda Vabaerakonna esiotsa nii kaua kauaks, kui ma oma eelmises ametis olin (Kaul Nurm oli Eesti Talupidajate Liidu juht 24 aastat – toim).

Alustan sellest, et valimisprogrammi kirjutamine tuleb võimalikult kiiresti lõpuni viia. Võib-olla on väljaspool erakonda jäänud mulje, nagu meil polekski programmi, kuid see pole tõsi. Oleme programmiga töötanud kaks aastat ja selle ajaga on meie maailmavaade ka üles leitud. Mitte et seda enne ei olnudki, vaid see on nüüd veelgi kindlamalt paigas.

Meie programm, mis on praeguseks kinnitatud, on minu arvates erakonnaprogrammiks liiga põhjalik ja valimisprogrammiks liiga üldine. Seetõttu koostame praegu valimisprogrammi, mis peaks hiljemalt novembri keskpaigaks valmis saama. Selleks tuleb esmalt ära teha tööjaotus erinevate teemaplokkide vahel – kes mille eest vastutab.

Mul on talupoja tarkus olemas – tean, et kui on üks suur töö vaja ära teha, siis on vaja rohkem abikäsi. Sama kehtib ka töös erakonnas. Seda võib nimetada ka meeskonna loomiseks.

Kui meeskond on koos, lähevad edasi juba asjad lihtsamalt.

Alati on tore, kui me liikmeid juurde saaksime ja me oleme avatud platvormiga erakond. Kõik kelle vaated meie omadega ühtivad, on teretulnud.

Minu praegune ülesanne seisneb siiski selles, et me ei saa jääda lootma, et väljastpoolt erakonda tuleb mingi imejõud meile appi. Eesmärk on oma jõududega saada kokku täisnimekiri nii riigikogu kui ka Euroopa Parlamendi valimisteks.

Ma päris täpselt ei tea veel, mis on nende tegelik sõnum. Ma tean, et nad tahavad rääkida digimajandusest ja keskkonnast. Need kaks teemat on mõlemad Vabaerakonna programmis tõesti kesksel kohal. Samas saab mõlemat teemat poliitiliselt erinevalt arendada ja ma ei tea, mis suuna nemad valivad. Meie püüame lähtuda turupõhisest lähenemisest ehk siis kõik valdkonnad, mida saab teha vaba ettevõtluse raames, peaks olema teostatav. Üks me loosung on, et "vähem riiki, rohkem ettevõtlust".

Miks Artur eraldi läks… seda peab temalt endalt küsima. Kuid mulle isiklikult meeldiks, kui nad saaksid pundi kokku ja saaksid ka riigikokku. Nimelt on Eestis umbes 40% inimesi, kes on end poliitilisest elukorraldusest välja lülitanud, ehk siis nad pole ka riigikogus esindatud. Mida rohkem erakondi on me parlamendis, seda rohkem inimesi on seal ka esindatud.

Ma tean, et mida rohkem erakondi moodustavad valitsuse, seda keerulisem on kokkulepeteni jõuda. Aga ega valitsemise lihtsus ei peakski olema eesmärk omaette, oluline on otsuste kvaliteet.

Me tuleme välja väga tugeva regionaalpoliitika ja riigihalduse teemaga. Probleem on selgelt olemas – Eesti on väga ebaühtlaselt arenenud. Ainuke tõsine regionaalpoliitiline otsus viimasel ajal on olnud valdade tulubaasi ümber hindamine, aga see ei ole piisav.

Me näeme, kuidas riik tõmbab end maapiirkondadest aina välja. Mäletame ju, mis reaktsioon oli, kui kevadel otsustati Lõuna-Eestis sünnitusosakondi kinni panna. Maal alevites elavatel inimestel tuleb teha teenuste kätte saamiseks palju suuremaid kulutusi kui inimestel linnas. Oleme jõudnud ühiskonnas kriitilise piirini. Iga linnriik vajab ju tagalat ka, seetõttu peame me elu maapiirkondades parandama.

Näiteks on meil idee, et riigi mets tuleks anda pikaajalisele rendile inimestele, kes nende metsade lähedal elavad. Oleme välja rehkendanud, et selleks, et üks pere saaks aastaringsest metsamajandusest tulu, tuleks tal hooldada 250–300 hektarit metsa. Kui anda riigi metsa majandatav osa säästva metsanduse printsiipide alusel rendile, saaks sellest ligi 4000 peret elatuse.

Kindlasti haakub meie regionaalpoliitika ka väikeettevõtluse arendamisega.

Väikeettevõtlus on ju ettevõtluse alustala. Tihti räägime ettevõtetest, kes on juba tippu jõudnud, aga mitte sellest, kuidas nad sinna jõudsid. Kõik alustavad ju väikselt. Ärme lõika väikeettevõtete võimalusi ära.

Meil läheb liiga palju Euroopa Liidu struktuurifondide raha mittetootlikeks kulutusteks, seda raha peaks rohkem suunama uute ettevõtete ja ettevõtlust toetavate infrastruktuuride arendamiseks. Me peame siin veel kõvasti õppima Soome ja Rootsi kogemustest.

Majanduse koha pealt tuleme välja ka ideega vähendada tööjõumakse. See on praeguse majanduse selge pidur. Meil on idee, kuidas tuua tööjõu efektiivne maksukoormus umbes 5–6% võrra allapoole.

Kevadel kinnitatud programmis on kirjas, et jagame sotsiaalmaksu tööandja ja töövõtja vahel ära. Kuid meil on idee, et valimisprogrammis teeme ettepaneku muuta sotsiaalmaksu täielikult töövõtja maksuks. Seda küll tööandja kinnipidamisel. See tähendab, et töötaja netosissetulek ei väheneks. Sama tuleks teha ka tööandja töötuskindlustusega.

Sellel oleks mitu mõju. Inimestel tekivad tugevamalt küsimused, mida temalt ära võetava raha eest tehakse. Tekib nii-öelda nõudlik valija, kes survestab riiki, et maksumaksja kasutatav raha oleks kasutatav efektiivseimal viisil.

Samuti võimaldaks see teha suuri ümberkorraldusi. Näiteks haigekassas. Seadus näeb ette, et haigekassa nõukogus istuvad poliitikud ja muud tähtsad inimesed, kel pole mingit huvi patsientide huve peamiseks eesmärgiks seada. Niipea kui sotsiaalmaks on tööandja maks, oleks võimalik ümber korraldada haigekassa ka näiteks tervisekindlustuseks.

Me jagame seisukohta, et riik peaks aitama ettevõtjatel rohkem riske võtta sellega, et alandab oluliselt tööjõumakse. Samas tuleb suurendada ettevõtjate maksukohustusi vara- ja tulumaksude järk-järgulise sisseseadmisega neile, kes on ühiselt võetud riskide võtmisest saanud puhastulu. Me vaatamegi palgatulu maksuarvestuse korra muutmisvajadust tööjõumaksude olulise alandamise ning töölepinguga vs. erinevate võlaõigussuhetega reguleeritud töötamise suurema läbipaistvuse kontekstis. Kui töö kapitali liigina maksustamise kaudu muutub suhteliselt odavamaks, võimendab see ka nõudlust töö järele, mis suurendab ka töövõtjate sissetulekuid. Kaudselt võimendab see ka tööjõumaksude laekumist riigieelarvesse.

Sündinud: 27. märtsil 1951. aastal Tartus

Lõpetanud: 1968. aastal Tõrva Keskkooli ja 1975. aastal Eesti Põllumajanduse Akadeemia diplomiga insener-hüdrotehnik.

Töötanud: 1988.–1990. aastatel Agrotööstuskoondise Maaparanduse Peavalitsuses maaparandusehituse osakonna peainsenerina;

1990.–1992. aastatel Harju Taluliidu tegevesimehena;

1992. aastast kuni 2016. aasta augustini Eestimaa Talupidajate Keskliidu peadirektorina;

2005.–2015. aastatel Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee liikmena, neist viimased kaks ja pool aastat põllumajanduse, maaelu ja keskkonnasektsiooni asepresidendina.