Riik on jäänud IT-süsteemide pantvangi

“Tegelikkuses on see suur probleem, kus me oleme osutunud IT-lahenduste pantvangiks, kus avaliku halduse võimestamisega tekib oht, me muutume tõesti paindumatuks,” möönis justiitsminister Urmas Reinsalu riigikogu ees, vastates küsimustele, miks korruptsioonivastased meetmed ei taha kuidagi reaalsuseks vormuda.

Näiteks rahandusministeerium pidi välja arendama rakenduse Riigiraha, mis võimaldaks analüüsida kohalike omavalitsuste finantsseisu ja tegevust. Reinsalu möönis, et tähtajaks oli sellel 2018, kuid tegelikkuses on seda täies mahus oodata pigem 2020. aastaks. Probleemiks on saldoandmike infosüsteemi piiratud võimalused.

“Pean tunnistama, et see ei ole esimene kord, kus ma selliste juhtumitega kokku puutun – ja seda on olnud korduvalt, see on niisugune retsidiiv –, kus mingite muudatuste, legitiimsete riigis vajalike muudatuste elluviimine võtab tegelikkuses märkimisväärselt kauem aega, kus üheks takistuseks saab see, et infosüsteemid vajavad muutmist. Need on otsekui takistus iseeneses, kuna nende muutmine eeldab märkimisväärset raha,” rääkis Reinsalu.

Täpselt samasuguse probleemi ees on Reinsalu sõnul elatisvõlglastele täiendavate piirangute seadmine. “Eelnõu on valmis, kõik on kooskõlastatud, kuskil ei ole mingisuguseid ideoloogilisi probleeme, aga jällegi käib debatt praegu ministeeriumide vahel, sest nende erinevate andmebaaside ümberehitamine võtab olulises hulgas raha ja eraldi tööd ja tegevust,” lisas ta.

Rahandusministeerium, mis Riigiraha portaali eest vastutab, möönab, et alati ei ole võimalik ega ka mõistlik 2000. aastate alguses loodud süsteemile külge haakida tänapäevaseid vajadusi.

“Iga IT-süsteem vajab teatud perioodi järel arendamist ja uuendamist, seda tuleb aga teha põhjaliku ettevalmistuse järel ja vajalikke ressursse planeerides. Uue infosüsteemi loomisel on vaja arvestada raha planeerimisega riigieelarvesse, rahvusvahelise riigihanke korraldamisega, süsteemi arenduse ja testimisega, õigusaktide muutmise ja muuga. Seetõttu võtab uue infosüsteemi loomine aega,” rääkis ministeeriumi kohalike omavalitsuste finantsjuhtimise osakonna nõunik Andrus Jõgi.

IT-süsteemide vananemine on ka Reinsalu hinnangul üks riiklikult tähtis küsimus, sest suure osa praegusest digitaalsest võimekusest moodustavad 10-15 aasta eest Euroopa Liidu rahadega arendatud süsteemid, mis praeguseks kipuvad “raugema”.

Konkreetselt arenduste planeerimisel tekkivate muredega tuleb rinda pista ka sotsiaalkaitseministril. Kaia Iva tõdeb, et mõistagi tuleb kõigi seaduste rakendamisel ja ka väiksemaid rakenduslikke muudatusi tehes arvestada IT-võimekusega, sest sotsiaalvaldkonna muutused puudutavad väga paljusid inimesi ja sageli haavatavat sihtgruppi, seega on korrektne ja õigeaegne toetust ja hüvitiste maksmine ning muude teenuste täpne korraldus äärmiselt oluline.

Iva tõi välja menetluses olevad pensionisüsteemi muudatused ja vanemapuhkuse muudatused, mille puhul on jõustumisaja juures tulnud arvestada IT-võimekusega.

“Aga ka selline lihtne asi, nagu abivahendikaart on meil praegu veel paberkujul, mitte digiretseptiga sarnases süsteemis, ning seda just IT-jõudluse nappuse tõttu. Samas planeerime oma tegevuse nii, et inimestele oleks teenused tagatud võimalikult hästi ja õigeaegselt,” kommenteeris Iva.

Minister märkis, et suures e-tuhinas ei tohi ka eeldada ja nõuda, et kõik inimesed kasutaksid näiteks asjaajamisel või suhtluses riigiga vaid e-lahendusi ning muud võimalused välistada. Info ja teenused peavad olema ligipääsetavad ka ilma suurepärase digioskuseta, lisas ta.

Siseminister Andres Anvelt tõdes, et lisaks hoolikale planeerimisel tuleb teinekord tegeleda hoopis olukorrale reageerimisega. “Olen ministrina nii mõnegi asja seisma pidanud panema, sest kõige tähtsam on selle hetke prioriteediga edasi minna – võtame näiteks ootamatu ID-kaardi kriisi, ja täiesti plaanipärase uuele ID-kaardile ülemineku, mille arendused tuli igal juhul õigeks ajaks valmis saada,” rääkis ta.

“Inimesi, aega ega raha ole piiramatu hulk ja asjad tuleb seada tähtsuse järjekorda,” märgib Anvelt, kes rahapuudusel pidi edasi lükkama näiteks hotellide broneeringuinfosüsteemi arenduse.

Suurim probleem pole Anvelti sõnul aga mitte seadusandlus või isegi raha, vaid pigem see, kuidas ühe või teise arenduse kasutajad ehk tellijad oma vajadusi kirjeldada oskavad ja ülesande püstitavad, mille järgi SMIT (sotsiaalministeeriumi haldusalade IT-arendustega tegelev keskus) omakorda tööd planeerib ja ellu viib. “Kui vajadused ja ülesanne pole selgeks räägitud või see muutub, on selge, et ka töö elluviija plaanid lähevad sassi. Siin on erasektorilt veel palju õppida,” ütles Anvelt.

Samas on Anvelt veendunud, et areng on olnud viimasel ajal parem ja arendusvõlga on märkimisväärselt vähendatud.

Riigiraha portaali tarvis uue infosüsteemi arendamine maksab Reinsalu sõnul 500 000 eurot. Erinevaid infosüsteemide haldus- ja arendushankeid kuulutab riik igal aastal välja sadakond, nende hinnad ulatuvad mõneteistkümnest tuhandest sadade tuhandete eurodeni.

Võrdluseks on rahandusministeeriumi infotehnoloogia keskus juuli lõpus sõlminud 11 pakkujaga raamhanke infosüsteemide arendamiseks ja hooldamiseks. Neli aastat kestva hanke eelarve on pealt 20 miljoni euro.