Kulutused kasvavad, tervis halveneb – mida teha?

„Täna puudub inimesel võimalus tervishoiusüsteemis ise kaasa rääkida,“ kirjeldas Ellex Raidla juhtivpartner Ants Nõmper juurpõhjust, miks täna tervena elatud aastate arv koos tehtavate kulutuste hulgaga ei suurene. „Võimalus kaasarääkimiseks võiks olla arsti või haigla valikus, samuti on inimesed täna liiga vähe oma tervise käekäigust huvitatud,“ sõnas ta Äripäeva raadio saates „Isemajandav Eesti“.

Tervishoiuvaldkonna ettevõtja ja investor Erki Mölderi meelest peab inimesel olema piisavalt motivatsiooni mitte tervishoiusüsteemi sattuda. „Meie ravikindlustussüsteem on täna solidaarne, kuid samas puudub solidaarsus tervisekäitumises,“ osutas ta probleemile. „Patsient peaks olema otsuste keskel, teda tuleb motiveerima olema terve – põhiline mõõdik selle tulemuslikkuses on tervena elatud eluaastad. Kui see number suureneb, siis võime öelda, et oleme teinud midagi õigesti,“ rõhutas Nõmper.

Mölder tõi välja, et paljude haiguste jaoks on suur hulk tõenduspõhiseid ennetustegevusi, mis on kirja pandud ka erinevatesse ravijuhistesse ja arengukavadesse, kuid sellest hoolimata patsiendid neid kas teadlikult või teadmatusest ei täida. „Esimese sammuna tuleks anda inimestele tööriistad, kuidas haigusi ennetada,“ märkis ta. „Heaks motivaatoriks oleks see, kui naist, kes käib rinnavähiuuringul ja jääb ikka vähki, koheldakse tervishoiusüsteemi poolt eelistatuna nende ees, kes uuringul ei käi. Või gripivaktsiiniga inimesed pääseksid enne arstile“ tõi ta näiteid. Mölderi sõnul põhineb tasuta haridus samal loogikal – edasiõppimiseks eeldatakse teatavat sorti hindeid.

Eksperdi hinnangul seisneb tänase tervishoiusüsteemi peamine probleem selles, et tegeletakse tagajärgedega. „Kui meil on hambad korrast ära, tõttavad poliitikud ravi finantseerima, kuigi tegelikult võiks hambahügineenist rääkida juba esimesest klassist peale,“ rääkis ta. „Samuti saaks siin rakendada süsteemi, et kes käib regulaarselt hambakontrollis, saab kõrgemat hüvitist.“

Samuti kerkis lauale variant, et enda tervise eest hoolitsevad inimesed ning regulaarselt kontrollitud maksumaksjad võiks tasuda väiksemat sotsiaalmaksu. „Siin on ainus probleem selles, et terve inimese rahast ei osutata täna teenust vaid talle endale, vaid ka mitte töölkäivale pensionärile ja lapsele – seega tuleb kohe lagi ette palju süsteemis saab raha vähemaks jääda,“ nentis Nõmper.

Palju probleeme lahendaks ka andmete senisest vabam liikumine, mis tulevikus võimaldaks lihtsamate tervisekonsultatsioonide pakkumise anda tehisintellekti kätte. „Juba täna töötab Google välja lahendust, mis avaldaks talle saadetud röntgenipildi kohta arvamust, kuid hetkel on probleem, et pilti talle erinevate reeglite tõttu saata ei saa,“ tõdes Mölder. „Tegelikkus on aga see, et arstide juurde peaksid jõudma vaid kõige raskemad ja tähelepanu nõudvad juhtumid,“ viitas ta seaduse muutmise vajadusele.

Nõmperi sõnul tuleks süsteemi aga veelgi rohkem muuta. Kui praegu toimib patsientide vaba liikumine Euroopas, siis siseriiklikult sellele toetuda ei saa. „Asi võiks toimida nii, et inimene ise läheb ja valib, kus ja millises haiglas ta teenuse saab, maksab selle ise kinni ning hiljem haigekassa hüvitab,“ märkis Nõmper. „Euroopas see nii toimib, et saad teises riigis teenuse ja koduriik hüvitab, kuid riigisiseselt pole seda katsetatud.“

Lisaks näevad eksperdid, et osa teenuseid võiks tänasest riiklikust meditsiinisüsteemist välja tõsta ning anda erakätesse. „Nii kaua kuni riiklik meditsiin teeb kõik ära, jääb eraturule vähe alles, mida kindlustada,“ viitas ta sellele, et süsteemi annaks konkurentsi tuua erakindlustusandjate lisamisega. Nõmperi sõnul on tegelikult nõudlus vaikselt erameditsiini suunas juba tekkimas. „Perearstid loobuvad oma nimistutest ja pakuvad sama teenust raha eest, paljud patsiendid ei lähe perearsti juurde, vaid ostavad sama teenust turutingimustes,“ tõi ta näite.

Sellele, et patsient oma tervise eest vastutust tunnetaks, aitaks kaasa ka tervisekonto loomine. „Saab tekitada terviseplaani, kus vastavalt käitumisprofiilile tekivad teatud lipukesed või tähised, mida järgida tuleb – näiteks 45 aastane mees peab end kontrollima, suitsetajale lisandub 10 aasta pärast viide täiendavale kontrollile, geneetilisi riske omajatele eraldi kontrollile,“ tutvustas Mölder oma mõtet.

Arsti juurde jõudmist saaks aga soodustada ka läbi tööandjate, kel võiks ekspertide hinnangul olla võimalus oma töötajatele erinevaid uuringuid võimaldada erisoodsustusmaksu vabalt. Ohtu, et nii hakkab raha sotsiaalmaksu vabalt töötaja taskusse liikuma, Mölder ei karda. „Turg paneb asjad paika, andes tööandjale rohkem võimalusi, hakatakse värbamisprotsessides neid uuringuvõimalusi promoma – tekib konkurents ning neid teenuseid hakkavad pakkuma kõik,“ arvas ta. „Riik võiks näidata tööandjate suhtes rohkem usaldust üles.“

Samuti peaks ka meditsiinis kehtima reegel, et arsti eksimuse eest ei vastuta viimane, vaid näiteks haigla. „Kui ajakirjanik ütleb midagi valesti, ei hakka keegi teda hagema, vaid vastutust kannab meediafirma. Minul advokaadina on sama lugu,“ nentis Nõmper. „Tervishoius vastutab haigla kõrval ka arst isiklikult, mis võtab julguse otsustada.“

Kõike arvesse võttes jõuavad eksperdid aga seisukohale, et kuigi liikuda tuleks osade teenuste erastamise ja liberaliseerimise suunas, siis solidaarusel põhinevat tervishoiusüsteemi terviklikult ära kaotada ei saa. „OECD ütleb, et kui patsiendi omaosalus on rohkem kui 30 protsenti, on see ohtlik,“ tõdes Mölder. „Tegemist on sunnitud väljaminekuga, lahendus peitub aga tervise proaktiivses juhtimises,“ lõpetas ta.