Kiisleri pandiplaan Lätiga kisub utoopiaks

Isamaa liikmest keskkonnaminister Siim Kiisler käis suvel välja idee teha Lätiga ühine pandisüsteem. Ennekõike oleks ühist süsteemi vaja seepärast, et Eesti alkoholiaktsiisi tõusu pärast tekkinud piirikaubanduse tõttu liigub Eestisse kümneid miljoneid Läti purke, mille käitlemise teeb Eesti praegu ära sisuliselt tasuta. Ehk teisisõnu – aktsiisiraha jääb Lätti, prügi ja rohkem tööd Eestile.

Kiisleri sõnul on Eesti poolt ühise süsteemi loomiseks valmisolek olemas ja probleeme ta selle loomiseks ei näe. Kogu asi seisab tema sõnul vaid Läti taga. Nimelt suhtus endine Läti keskkonnaminister Kiisleri sõnul ideesse väga positiivselt, kuid peaministri partei seda heaks ei kiitnud. Hiljaaegu olid aga Lätis valimised ja kokku pannakse uut valitsust, kes siis omakorda peab ühise pandisüsteemi suhtes uue seisukoha võtma. „Ma ei oska öelda, milline se saab see olema, kuid võiks eeldada, et ikka positiivne,“ ütles Kiisler.

Eesti Pandipakendi juhatuse liikme Kaupo Karba sõnul käis Kiisler ühise pandisüsteemi idee välja siis, kui ta oli piirikaubandusest tuleneva prügiprobleemi tõttu justkui nurka surutud ja oodati lahendust, mida teha Lätist tuleva taaraga. Probleem on tema sõnul selgelt olemas – tootjate hinnangul müüakse Eesti-Läti piiril umbes 100 miljonit purki aastas, millest suure osa moodustab alkoholi taara. „See on kolmandik Eestis müüdavast mahust,“ sõnas Karba.

Eesti Pandipakendi nõukogu esimees ja A. Le Coqi juht Tarmo Noop peab Kiisleri ideed lausa ebarealistlikuks. „Kiisleri idee ei ole loogiline. Läti küll sellest kuidagi huvitatud ei ole,“ ütles ta. Nimelt on Euroopa Liidu riikidele seatud kohustused, mitu protsenti peavad nad toodetud jäätmetest tagasi koguma. Seega, kui Eestis saaks tagastada ka Lätis toodetud taarat, oleks Eestil praegustes tingimustes palju lihtsam nõutud jäätmemass kokku koguda, samas Lätil oleks see keerulisem. Kuna Läti vaevalt tahab enda olukorda raskemaks teha, pole Noobi sõnul ühise pandisüsteemi loomine võimalik. Ta lisas, et kunagi võib olukord ka vastupidine olla. „Äkki hakkavad lätlased ühel heal päeval hoopis meilt alkoholi ostma, ei tea ju,“ ütles ta.

Teine probleem on Noobi sõnul see, et iga pandisüsteemi finantsvõimekuse eest vastutavad selle loojad. See tähendab, et Eesti-Läti ühise süsteemi puhul peaks ka pandisüsteemi looja olema üks ja sama asutus. „Ka see pole võimalik,“ ütles ta.

Noop lisas, et praegu küll Lätis pandisüsteemi pole, kuid tõenäoliselt aastaks 2020 juba on. „Siis saavad ka eestlased Lätist ostetud taara Lätti tagasi viia,“ ütles ta.

Karba sõnul on ühtne pandisüsteem Eesti-Lätiga teoreetiliselt mõistlik idee. Teoreetiliselt mõistlikul ideel on aga väga palju detaile, mis muudaksid Eesti-Läti ühise pandisüsteemi loomise pikaks ja keeruliseks protsessiks.

Üks keerulisemaid takistusi on Karba sõnul sama, mis Noopki ütles, ehk siis taaskasutusnormide täitmise küsimus. Praegu on Eestile kehtestatud kohustus koguda turule paisatud tagatisrahaga pakenditest tagasi 85%. Kui seda ei tehta, tuleb Eestil tasuda pakendiaktsiisi. Lätil on aga keeruline taaskasutusnormi täita, kuna nende pakend liigub ära Eestisse. Karba sõnul ei piisaks vaid riikide omavahelisest kokkuleppest, kuidas lahendada olukord nii, et üks osapool ei jääks oma kohustusega jänni, vaid vaja on Euroopa Komisjoni otsust. See aga võib Karba sõnul võtta väga palju aega.

Kuigi Eestil on tänu Lätile lihtsam taaskasutusnormi täita, kaasnevad sellega siiski ka kulud. „Läti pakend tuleb Eestisse, neid ei deklareerita, neilt ei maksta panditasu, kuid jäätmetega tegeleb Eesti,“ ütles Karba.

Eesti-Läti ühise süsteemi loomisel tuleks Karba sõnul tootjatel teha igale pakendile eraldi kood, mille kaudu saaks tuvastada, kus toode on ostetud ja kus tagastatud. See tähendab tootjatele lisa aja- ja rahakulu.

Üks oluline küsimus on aga hoopiski kahe riigi vaheline usaldus. „Jube lihtne oleks lätlastel paberil näidata, et 50% pakendist on tulnud Eestist, küsime Eestilt selle eest pandiraha sisse. Seega on vaja hakata tegema regulaarseid kontrolle, kuid kes peaks hakkama auditeid tegema ja kes selle kulu katab,“ selgitas Karba.

Kusjuures selleks, et vältida kummagi riigi pandisüsteemi likviidsusprobleemi, peaks pandiraha tasaarveldus käima iga kuu, mitte kord aastas. Vastasel juhul peaks emb-kumb riik korraga teisele riigile ära maksma liiga suure summa. Igakuine kontrollimine võib aga minna veelgi kallimaks, mis tekitab küsimuse, kui mõistlik see siis kokkuvõttes üldse on.

Tootjatele tähendaks ühine pandisüsteem täiendavat kulu ka seepärast, et luua tuleks uus pakendiregister. Praeguses Eesti Pandipakendi pakendiregistris on kirjas umbes 12 000 pakendit. Viimastel aastatel on Karba sõnul tulnud registrisse juurde umbes 1500 uut pakendit. Kui pandisüsteem oleks Lätiga ühine, on vaja Eesti tootjatel saata oma pakendite näidised ka Lätti ning lätlastel Eestisse. Need Läti pakendid on vajalik samuti lisada taaraautomaatide andmebaasi ja seadistada, et nad oleksid taaraautomaadi kaudu tagastatavad.

Praegu on Eestis olukord, kus Pandipakend maksab kaupmeestele selle eest, et nad Eestis turule paisatud pakendit vastu võtaks. Läti toote vastuvõtmise eest ei maksa keegi ja nii jõuabki palju taarat kas metalli kokkuostu või põletusjaama. Karba sõnul maksavad need, kes võtavad Läti pakendit vastu, sisuliselt peale selleks, et hoida keskkonda. „Me ei taha, et piirikaubandus hävitaks selle, mida oleme viimase 13 aasta jooksul saavutanud,“ ütles ta.

Siim Kiisler tõdes, et praegu on kolm võimalikku stsenaariumi: Läti ei loo üldse pandisüsteemi, nad teevad oma riigisisese pandisüsteemi või on nõus tegema ühise pandisüsteemi Eestiga. Viimane oleks Kiisleri sõnul mõistlik. „Oleme arutanud, et ideaalis võiks olla lausa Euroopa ühine süsteem. Näiteks on Eesti pakendiga hädas olnud Soome,“ ütles ta.

Nii Kiisleri kui ka keskkonnaministeeriumi keskkonnakorralduse asekantsleri Kaupo Heinma sõnul oleks ühise süsteemi loomisel põhiline küsimus, kuidas korraldada pandiraha tasaarveldus riikide vahel ja pandiraha ühtne suurus. „Ei saa olla nii, et Eesti ettevõtjad hakkaksid Läti süsteemi kompenseerima,“ sõnas Heinma

Kiisler lisas, et Eesti-Läti ühise süsteemi loomise korral ei tohiks mahu üle arvestuse pidamine ja kontrollimine eriti keeruline olla, kuna tootjad ja müüjad on mõlemas riigis suuresti samad.

Heinma ütles, et kuigi Lätist peaks ootama positiivset otsust, võivad sealsed tootjad olla ühise pandisüsteemi vastu, kuna nende kulud suureneksid. Minister märkis, et kui aastal 2005 Eesti pandisüsteem tuli, siis eelnes sellele samuti tootjatelt ja tarbijatelt kommentaare, et neile tuleb täiendav kulu juurde. Nüüd on aga süsteemiga kõik ära harjunud. Kiisleri sõnul on Eesti pandisüsteem Euroopa edulugu, mida käivad teised riigid vaatamas ja sellest šnitti võtmas.