Riigihangete tüli: ettevõtjad süüdistavad RIKi saamatuses

Süüdistuste jada on pikk: on neid ettevõtjaid, kes ei hoia oma sõnavõttudes värvi kokku, kuid on ka neid, kes rõhutavad probleemi suurust, ent kartuses magusast ärist riigiga ilma jääda, tahavad jääda anonüümseks.

Nagu põrutab MLNovatori juht Andres Pajula: "Riik nõuab tellitavatelt asjadelt omadusi, mida vaja pole". Ta selgitas, et registrite ja infosüsteemide keskus (RIK) nõuab seadmetelt pisiasju, mis vähendavad konkurentsi ja tõstavad hinda, aga funktsionaalsuses midagi paremaks või halvemaks tegelikult ei lähe. Seetõttu on ta kindel, et "kohalikke tootjaid tahetakse selgelt tarnijate seast välja puksida".

Üks Äripäevaga kõnelenud IT-ettevõtte juht on seisukohal, et RIK on vajunud mugavustsooni ning "naudib oma hankemonopoli". Tema sõnul ei ole asutus suhtluses ettevõtjatega läbipaistev ja on kaotamas ettevõtjate usaldust.

Tegelikult tekib üksjagu küsimusi ilma ettevõtjate nurinatagi. Nagu selgub, on süle- ja lauaarvutite hankeid aastast aastasse võitnud samad ettevõtted. Kui võtta ette RIKi lauaarvutite ja sülearvutite hankeid, on aastaid saanud suurima noosi kaks ettevõtet: Atea AS ning Green IT. Neist esimene on rahvusvaheline börsiettevõte; Green IT on Eesti ettevõte, kelle mõne aasta eest ostis ära Telia. Atea võidab järjepidevalt sülearvutite hankeid, Green IT lauaarvutite omi.

Lisaks äratab tähelepanu see, et hanke eeldatava maksumuse ja lõppmaksumuse vahe on sageli mitmekordne. Ühe näitena saab tuua hanke, mille eeldatav maksumus oli pool miljonit eurot, kuid tegelikuks maksumuseks kujunes hoopis 2,48 miljonit eurot.

RIKi juhi Mehis Sihvarti sõnul võidavad hankeid nimetatud ettevõtted sel lihtsal põhjusel, et nad pakuvad kõige madalamat hinda. Lõpphinna paisumist põhjendas Sihvart aga sellega, et ühishankega liituvatel asutustel on raske ette näha kahe- või kolmeaastast vajadust. Seetõttu on RIK arvutite hankimise korraldanud ülempiirita raamlepingute alusel.

Peamine põhjus on see, et keskse hankimise puhul on lepingu täituvust väga keeruline kontrollida, ütles Sihvart. "Kahe hankija puhul on võimalik selline kokkulepe teha, et jälgitakse ühiselt üksteise soetusi, et piirmäära ei ületataks, kuid saja ja enama hankija puhul on sellist kontrolli ühel hankijal võimatu teostada," ütles ta.

Eeldatav maksumus ei ole kõnealustes RIKi hangetes olnud tema sõnul aga siduv ja tegelik lõpphind võib kujuneda nii väiksemaks kui ka suuremaks.

Ettevõtjate sõnul on aga loogiline, et riik planeerib ja teab oma eelarvet ning ostab seda, mida on planeerinud. "Praegu on RIKi hange täielikult mugavusteenus, mis ei soosi planeerimist kuidagimoodi," hindas üks Äripäevaga kõnelenud ettevõtja.

Äripäevaga vestelnud ettevõtjad olid aga RIKis toimuvast rääkides emotsionaalsed ja nägid probleeme mitmes kohas.

Nii ütles printerite hangetes osaleva Overall Eesti ASi juht Tõnis Haamer, et tema jaoks on RIKi toimimise üks suurem probleem puudulik kontroll seadmete üle, mida asutused hanke võitjalt tellivad.

Kuivõrd RIK on keskne hankija ning sõlmib hanke võitjaga raamlepingu, teevad asutused, näiteks koolid või vallavalitsused, hanke võitjaga lepingud siiski ise. See tähendab, et RIK ei tea, kas asutus saab sellise seadme, nagu hankes nõutud.

"Kutsekool ei suuda tõenäoliselt kontrollida, kas ta sai ikka sellise seadme, mis oli hankes nõutud ja lubatud. Näiteks, kas kõik nõutud funktsionaalsus on seadmes aktiveeritud või mitte," oli Haamer kriitiline ja rõhutas, et on äärmiselt oluline teha hangitud seadmetele kohapealne sisuline kontroll. Seda enam, et ettevõtjad heidavad hangetele ette ka äärmiselt spetsiifilisi tingimusi, mida asutustel ongi väga keeruline kontrollida.

Haamer ütles, et on kuulnud oma klientidelt näiteid, kuidas hankes oli öeldud, et pärast seadme üle andmist toimub koolitus, aga tegelikult nii ei läinud. Koolitust pidi asutus eraldi nõudma. "Aga see tundub aktsepteeritav, sest sanktsioone ei tundu olevat," oli Haamer nõutu.

RIKi juhi kinnitusel kontrollib asutus probleemide korral seadmete tehnilist vastavust ja suhtleb lahenduste leidmiseks pakkujatega. "Mudeli vahetumisel on meil kohustus kontrollida, et uus mudel vastab esitatud nõuetele," täpsustas Sihvart. Lisaks pole juhi sõnul RIKil jooksvat kohustust seadmeid kontrollida.

RIK kuulub justiitsministeeriumi haldusalasse, järelevalvet riigihangete üle teeb rahandusministeerium. Ka kumbki ministeerium pole asutuse tegevuses suuri probleeme täheldanud. Justiitsministeeriumi pressiesindaja Kristin Rammuse sõnul pole ministeerium RIKis hankelepingu tingimustele vastavuse kontrolli teinud. Tema kinnitusel peavad võimalikud probleemkohad hangetes olema välistatud organisatsiooniliste meetmetega.

Lisaks toovad ettevõtjad välja, et kuigi formaalselt on RIKi hanked asjakohased, leiavad spetsialistid neis palju sisu- ja hooletusvigu. See annab nende hinnangul märku kompetentsi kesisusest, mis riigihangetega tegeleva asutuse puhul on kohatu.

Haamer ütleb, et kuigi RIK peaks olema üle keskmise kvaliteediga hankija, siis tegelikult see nii vähemalt printerite hangete puhul ei paista.

"Kes koostab RIKis hindamiskriteeriume, peaks väga mõtlema, kuidas need eesmärki teenivad," soovitas ta ja tõi näite hankest, kus pakkumuses nõutud tingimus ei kajastunud lepingus. Ehk siis: kes oskab hoolikalt lugeda, võib juba üksnes tänu sellele hanke enda poole kallutada.

Sihvart selle kriitikaga aga nõus pole, viidates, et raamlepingu lahutamatu osa on ka esitatud pakkumus. Ehk kui ettevõte on midagi varem lubanud, peab ta seda ka täitma.

Seesugune virvarr paneb ettevõtjaid küsima, kas hanked pole lukku kirjutatud ning võitja juba ette teada. Üks RIKi hangetes osalenud, ent siin loos anonüümsust palunud ettevõtja ütles, et tema jaoks on RIKi hanked läbipaistmatud ning võidab see, kes teab, mida ostetakse. Tema sõnul on RIKi sülearvutite hangetes skeemitamine lihtne, sest korraga tellitakse erinevatesse hinnaklassidesse kuuluvaid esemeid, ent hankes loeb lõppmaksumus.

Üks teine Äripäevaga vestelnud ettevõtja nii otsekohene polnud, ent tõdes siiski, et hangete maksumusvorm on niivõrd segane, et sel pole reaalse eluga mitte mingit seost. Samuti märkis ta, et kuigi juriidiliselt on kõik korras, on hanked tegelikult kirjutatud võimalikult segaselt ning see selgub alles siis, kui pakkumist koostama hakata. Niisiis on RIKil võimalus erinevate hankedetailidega mängides tema sõnul suunata asi lõpuks "õigele" võitjale.

Sihvarti sõnul pole aga RIKile teadaolevalt ühelgi pakkujal siseinfo tõttu eelist. Tema kinnitusel moodustab arvutite ja printerite hangetes hind hindamise kriteeriumitest 80–95%. "Nimetatud ettevõtted, kes on hankeid võitnud, on teistega võrreldes pakkunud kõige madalamat hinda," ütles Sihvart.

Üks, milles aga on nõus kõik ettevõtjad, kellega Äripäev loo tegemisel vestles, on igipõline küsimus: missugust probleemi seadmete ostmisega ikkagi lahendatakse. Asutus nimelt ei defineeri, miks seadmeid ostetakse ja miks on nõuded nii spetsiifilised.

Nii küsibki Tõnis Haamer, kui olulised on reaalselt printeri mõõtmed? Kui see varieerub ühe sentimeetri ulatuses, siis kas eesmärk jääb saavutamata? Või kui leht tuleb printerist välja 7 sekundi asemel 8 sekundiga, siis kuivõrd on pärsitud asutuse töö?

Sihvart polnud kriitikaga taas nõus ja ütles, et seadmete suurus sentimeetrites on ette antud printeri tulevase asukoha järgi – 1–2 sentimeetrit suurem seade võib tähendada, et hankija ei saa reaalselt paberi käsitsi sisestamist kasutada, sest sahtli avamiseks ei ole ruumi. "Printerist paberi välja laskmise aeg on seotud asutustega, kellel on kohustus lühikese aja jooksul välja printida suuremahulisi dokumente – näiteks kohtud," selgitas ta.

Pajula tõi välja, et teda häirib RIKi hangete puhul ka tehnilise kompetentsuse vähesus ehk hanke tehniline kirjeldus on sageli vigu täis. Ta tõdes, et RIKi hanke koostajatel ei ole ülevaadet erinevate IT-standardite olemusest, mistõttu küsitakse sageli asju, mida vaja pole. Ta tõi näite, et korduvalt on nõutud Ameerika Ühendriikides kehtivat energiatõhususe standardit EPEAT, mille kehtivuspiirkond on ainult USA ning Euroopas see standard ei kehti. Seega on tema sõnul seadusevastane sellist asja ka nõuda. "Pärast pikka vaidlemist oleme saanud selle enamikust hangetest välja ja asendatud Euroopa Liidus kehtiva nõudega EnergyStar," ütles ta.

Kui suvine kinni pidamine kõrvale jätta, oli RIKi viimane suurem skandaal 2012. aastal, mil Äripäev kirjutas, et asutuse ametnikke süüdistati tööalaste ja eraettevõtlusega seotud huvide segiajamises. Ametnikud olid nimelt loonud ettevõtte OÜ Minitrade, mis tegeles kasutatud arvutite müügiga. Nende partnerid olid teiste seas ka RIKi riigihankeid võitvad firmad. Osa Minitrade'ile kuuluvas veebipoes pakutavatest arvutitest on varem rendil olnud riigi käes. Toona arvati RIKi ametnikud Janek Nozdrenko ja Rome Mitt välja RIKi riigihankekomisjonist, ent nad ei lahkunud ametist.

Justiitsministeeriumi pressiesindaja Kristin Rammus ütles, et on kahetsusväärne, et sellised juhtumid aset leiavad. Paraku seda küsimust, mis puudutab kaitsepolitseiameti poolt kinni peetud töötajaid, saab praegu endiselt kommenteerida vaid prokuratuur.

Siiski ütles Rammus, et juhtumiga seoses alustas justiitsministeerium RIKi puhul teenistuslikku järelevalvet, mille käigus tuvastati, et sisekontrolli süsteemid RIKis toimivad ning anti ka mõningaid täiendavaid soovitusi nende parandamiseks.

Prokuratuuri teatel on praegu kolmele RIKi ametnikule esitatud altkäemaksu võtmise kahtlustus, süüdistust esitatud pole. Prokuratuuri teatel käib tõendite kogumine.

Tuula selgitas, et kuivõrd näiteks printerite hange tehakse aasta või paari tagant, tähendab see koolis väga mitmekesist seadmeparki, mida on tegelikult keeruline ja kallis hallata. "Initsiatiivi mõttes mina pooldan (RIKi – toim), võib-olla lepingu tsükkel on liiga lühike. Ja ei mõelda selle peale, mismoodi neid peab haldama ehk mismoodi meil oleks lihtsam ja odavam. Soodsaim seadme hind ei taga selle soodsamat ülalpidamist," ütles ta. Niisiis ongi tekkinud olukord, kus homogeensema seadmepargi saamiseks korraldab TalTech ise samuti hankeid, et saada oma vajadustele vastavad seadmed pikemaks perioodiks.

Lisaks tõi Tuula välja, et kuigi RIK küsib hanke planeerimise käigus ideid, ei küsi ta kordagi tagasisidet ei hanke ajal ega selle lõppedes, kuidas seadmetega rahul oldi. See oleks aga tema sõnul vajalik, et teha järeldusi hanke võitja kohta ning võimaluse korral hiljem hangetes parandusi teha.

Samuti on TalTechil olnud juhus, kui tarnitud toode ei vastanud hankelepingule. Seega pidi kool pakkujaga suhtlema. "Ei mäleta, et oleks pikk protseduur olnud. Avasid funktsionaalsuse, sest see nõudis koodi sisestamist." Edaspidi Tuula sõnul probleeme olnud pole.

Suurtesse hangetesse kvalifitseerida 2–3 pakkujat, mis annab asutustele võimaluse valida sobiv partner.

- Muuta hanked eelläbirääkimistega hangeteks.

- Kaasata hangete tehnilise kirjelduse koostamisse kohustuslikus korras suuremate tellijate ehk asutuste nõustajad.

- Arvata välja kõige odavam ja kallim pakkuja, et saada optimaalsed pakkumised.

- Kontrollida pidevalt hangete täitmist, sealhulgas veenduda, et kohale toimetatud seade on selline, nagu lubatud, ning hankelepingut täidetakse.

- Küsida asutustelt jooksvalt tagasisidet selle kohta, kas nad olid seadmetega rahul. Selle põhjal saab hiljem hankedokumente ja tingimusi konstruktiivselt parendada, samuti saada tagasisidet, missuguse funktsionaalsusega seadmeid on üldse asutustele tarvis.