Tallinnast juhitakse miljonite klientidega bitcoiniäri

Paxfuli peakontor asub Tallinnas Narva maanteel sel aastal avatud Zenithi ärimajas, kus ajakirjaniku võtab vastu firma üks asutajatest Artur Schaback.

IT taustaga Schabacki huvi bitcoini vastu tärkas juba 2012. aastal. Tõsisemalt sukeldus ta ärisse aga 2014. aastal, kui kohtus New Yorgis ärimees Mohamed Azab (alias Ray) Youssefiga. Meeste esimene väljakutse oli veenda kedagi toona suhteliselt tundmatut bitcoini vastu võtma. Selleks asutati firma EasyBitz.

Esmalt võeti ette New Yorgi toiduautode pidajad. "Mõtlesime, et teeme neile lihtsa veebilahenduse, kus nad saavad QR-koodiga bitcoini vastu võtta. Osa kartis," ütles Schaback. Teised aga kleepisidki oma autode peale QR-koodi. Nüüd tekkis järgmine probleem – kuidas veenda inimesi bitcoiniga maksma?

"Täiega üritasime promoda, et ostjaid ka oleks, aga tol hetkel polnud veel bitcoiniga inimesi. Lahendasime probleemi, mida polnud veel olemas," möönis Schaback. Mehed püüdsid bitcoini propageerida toidufestivalidel. Kasutusse võeti isegi Paypali kunagine taktika – Youssef ja Schaback andsid bitcoini tasuta ära, et seda kasutataks. Äri aga ei läinud kuidagi käima ja mehed leidsid end ühel hetkel olukorras, kus ei jaksanud isegi üüri maksta.

Kõik muutus aga 2015. aasta alguses. Nimelt lõpetasid krediitkaardifirmad siis koostöö reklaamileheküljega Backpage.com, mida süüdistati seksteenuste vahendamises ja isegi inimkaubandusele kaasa aitamises (lehekülge on nimetatud maailma suurimaks lõbumajaks). Seepeale lisas Backpage ka bitcoiniga maksmise võimaluse. Paxful sai peagi esimese telefonikõne prostituudilt, kes teatas vastu ööd, et tal on kohe-kohe vaja bitcoini. Firma oli leidnud uue klientuuri.

Youssef ja Schaback nimetavad oma edu alust "Backpage'i efektiks" ja ei häbene seda karvavõrdki. Backpage'i enda on USA võimud praeguseks kinni pannud. Ettevõtte juht Carl Ferrer tunnistas end aprillis süüdi prostitutsiooni vahendamisele kaasaaitamise eest teenitud kümnete miljonite dollarite puhtakspesemises. Viimase jaoks kasutati erinevaid bitcoini müügiplatvorme - nende hulgas ka Paxfuli.

Tänaseks on loodud väga palju krüptovaluutasid. Esimene ja domineeriv on siiski värskelt 10-aastaseks saanud bitcoin, millele Paxful ongi keskendunud. "Bitcoinil on kõige suurem likviidsus, seda on lihtne osta ja müüa," märkis Schaback. Ta tõdes, et kui mõni teine krüptovaluuta peaks suutma bitcoinist mööduda, hakkaks Paxful ka seda vahendama.

Schabacki sõnul keskendub firma arengumaade inimestele, kel pole erinevatel põhjustel ligipääsu traditsioonilisele pangasüsteemile. Kokku kasutab Paxfuli teenuseid tema sõnul ligi 3 miljonit inimest, kellest valdav enamus elab kolmandas maailmas. Eesmärk on teha bitcoin neile võimalikult kasutajasõbralikuks. "Et ka vanaema saaks kasutada. Bitcoin on siiamaani IT-tüüpide teema, kes teevad seda enda mätta otsast," ütles Schaback.

Paxfuli kontori koosolekuruumi tahvlile on suurelt kirja pandud kuus bitcoini usecase'i ehk põhjust, miks seda üldse kasutada. Kahte neist, mis on rohkem levinud Läänes, suhtub Schaback põlastusega – spekuleerimine ja veebis hasartmängude mängimine. Järgmised neli on aga Schabacki meelest vägagi õilsad.

Esimene neist on võõrtööliste poolt välismaalt kodustele raha saatmine ehk remittance, mis on globaalselt väga suur äri - Maailmapanga statistika järgi saadeti madala ja keskmise sissetulekuga riikidesse mullu 466 miljardit dollarit. Schabacki sõnul peab klassikalisi kanaleid, näiteks Western Unioni kasutades maksma kõrgeid teenustasuid. Bitcoini puhul olevat need aga madalamad – tasuda tuleb tavapärane transaction fee ehk tasu krüptoraha kaevuritele, millele lisaks küsib Paxful müüja käest 1 protsendi. Müüjad omakorda võivad ostjatelt teatud lisatasusid nõuda.

Mängu tuleb ka see, et bitcoini hind pole maailmas sugugi ühtlane - see maksab rohkem just neis riikides, kus kohalik valuuta on nõrk. See tähendab, et teoorias võib bitcoinis vastu võetud 100 dollarit kohalikul vahetusplatvormil kasumiga maha müüa – põhimõtteliselt klassikaline arbitraaž.

Teiseks saab Schabacki sõnul bitcoiniga oma vara inflatsiooni eest kaitsta. Jällegi on tegu rohkem arengumaade probleemiga. "Hüperinflatsiooniga riigid, nagu Venezuela, Türgi, osaliselt Nigeeria, Argentina," loetles Schaback. Venezuelas plaanis Paxful veel mõne aja eest ka kontori avada, kuid Schabacki sõnul mõeldi ümber, kuna riik on liiga ebastabiilne.

Bitcoinist on arengumaades kasu ka e-poodide pidajatele. "Krediitkaardimaksete, nt Stripe või Square vastuvõtmiseks peab ettevõte olema registreeritud riigis, mis seda toetab – tavaliselt on need lääneriigid," sõnas Schaback. Seega kasutavadki näiteks Nigeeria ettevõtjad mudelit, kus võtavad vastu bitcoini ja vahetavad selle siis kohalikuks rahaks ümber.

Veel on bitcoinist kasu siis, kui arengumaa inimene tahab välismaalt mingit kaupa tellida. "Nigeerias on kapitalikontrollid ja välisvaluutaga saab maksta ainult kuni 100 dollari eest. Kui nigeerlane tahab näiteks AliExpressist elektroonikat osta, hangib ta pangaülekande eest bitcoini ja saadab selle sõbrale Hiinas, kes ostab kauba ära ja saadab Nigeeriasse," kirjeldas Schaback.

Nagu kirjeldusest näha, on tüüpiline bitcoini kasutaja arengumaades hoopis teistsuguse profiiliga kui Läänes. Seda illustreerib ka statistika - praegu, kui krüptovaluutad on suurde langusesse pööranud, on Paxfuli äri vastupidiselt just kasvamas. Coin.dance andmete järgi liikus eelmisel nädalal platvormil umbes 20,8 miljoni dollari väärtuses erinevaid valuutasid - seda on võrreldes eelnenud nädalaga 2,2 miljonit enam, bitcoinides mõõdetuna aga lausa 25% rohkem.

Schabackil on anomaaliale seletus olemas. Nimelt ei osta keskmine Paxfuli kasutaja mitte bitcoini kui asja iseeneses, vaid vahendit teatud hulga muu valuuta vahetamiseks. Seega – mida kallimaks läks bitcoin, seda vähem oli neil seda vaja. Dollarites mõõdetuna on käibenumbrid 2015. aastast alates suhteliselt stabiilselt ja pidevalt kasvanud. Kui aga vaadata käivet bitcoinides, jõudis volüüm tippu 2017. aasta aprillis ja langes põhja tänavu jaanuaris – just siis, kui kogu maailmas käis pöörane bitcoinibuum.

Paxfulis on väga levinud erinevate (nt Amazoni ja iTunesi) kinkekaartide eest bitcoini ostmine, kusjuures kinkekaardi eest saab alati vähem krüptoraha, kui on selle nimiväärtus. Äri on mõnevõrra hämar – kuigi näiteks USAs on kinkekaardid väga populaarsed ja neid on paljudel tavainimestel, kipuvad kaarte kasutama ka kriminaalid, et kuritegelikul teel saadud tulu puhtaks pesta.

Kurjategijad ostavad varastatud krediitkaardiinfoga internetist tohutu hulga kinkekaarte, mida siis edasi rahaks vahetavad. Kaarte ei pea nimelt ostes-müües füüsiliselt liigutama, piisab neile kirjutatud koodi kopeerimisest. Seetõttu on oluline teha kindlaks, et kaart on ostetud legitiimselt - selleks soovitab Paxful ise nõuda müüjal hea kvaliteediga pilti nii kinkekaardist kui ka ostutšekist.

Schaback kirjeldas, kuidas kinkekaartide äri käib. "Meil on inimesi, kes müüvad kinkekaarte 10–20% (nimiväärtusest) odavamalt. 100dollarilise kinkekaardi saad neilt osta 80 dollari väärtuses bitcoini eest. See on see saladus, mida inimesed ei räägi, et kinkekaardi konverteerid tagasi rahaks ja seejärel uuesti bitcoiniks. Rinse and repeat ja ongi oma äri püsti," kirjeldas ta.

Schaback tõi näiteks rumeenlase, kes teenib Paxfulis kaubeldes 100 000 dollarilise kuukäibe juures keskmiselt 15 000 dollari kasumit. Selleks kasutab ta automatiseeritud süsteeme. "Tšätid müüjaga, ta ütleb, et kirjuta mulle (kinkekaardi) number. Bot loeb selle välja ja kõik on automatiseeritud ja skaleeritud," kirjeldas Schaback.

Paxfulis saab bitcoini osta ka Paypaliga, mis on aga riskantne. Nimelt on levinud skeem, kus ostjad saavad bitcoini kätte ja teatavad siis Paypalile, et on petta saanud, mispeale saavad ka raha tagasi. Müüja jääb aga tühjade kätega.

Paxfuli guugeldades leiab hulgaliselt foorumipostitusi, kus kliendid kurdavad, et on platvormil petta saanud.

Schabacki sõnul on see inimeselt inimesele müügi korral paratamatu, kuid firma püüab kelmide vastu siiski võidelda. "Scammer'id ei too meile tulu, vaid halvendavad meie mainet. Päevas on kümneid tuhandeid tehinguid. Mõned üksikud petta saanud kirjutavad arvustusi, aga need, kellel hästi läks, ei kirjuta," viitas Schaback.

Tema sõnul maadlevad petistega ka teised P2P-platvormid. Lisaks on tema sõnul vahel süüdi klient ise, kes müüb näiteks pooleldi tühja kinkekaarti. "Inimene sai internetist kaardi ja ei tea, kas see on tühi või täis. Amazoni kasutajatugi ütleb näiteks, et seda kaarti on juba kaks päeva tagasi kasutatud, aga inimene ütleb, et ei, sain just isa käest kümne minuti eest," rääkis Schaback.

Krüptosfäär pole enam päris Metsik Lääs – areenile on ilmunud suured institutsionaalsed investorid ning tasapisi on jõutud ka valdkonna reguleerimiseni. Võtmesõnadeks on siin KYC (know your customer ehk tunne oma klienti) ja AML (anti-money-laundering ehk rahapesuvastased meetmed). Kuna Paxful on P2P-platvorm, on need kohustused osalt ka ostjate ja müüjate kanda. Paxful ise nõuab kasutaja meiliaadressi, aga kui kauplemise volüüm ületab 10 000 dollari piiri, siis ka isiku tuvastamist. Kasutajad võivad aga tehingupartnerilt veel lisaks informatsiooni küsida, näiteks võib ostja lasta müüjal poseerida paberilehega, kuhu on midagi kokkulepitut kirjutatud.

Siinkohal tuleb märkida, et tegelikult ei ole Paxful tõeliselt detsentraliseeritud – kuigi maksed liiguvad inimeselt inimesele, käivad need kõik läbi Paxfuli enda virtuaalse rahakoti. Protsess käib nii – kui bitcoini ostja nõustub müüja pakkumisega, liiguvad bitcoinid kõigepealt Paxfuli kontole. Kui ostja ja müüja kinnitavad, et ostja on raha üle kandnud, kantakse bitcoinid edasi ostja kontole. Paxful on loonud ka reputatsioonisüsteemi, et aidata usaldusväärseid tehingupartnereid petturitest eristada.

Veidi segaseks jääb siiski, millise riigi finantsjärelevalvele Paxful ikkagi allub. Schaback väitis, et kuna Eestis neil eriti kliente pole, siis USAle. Seetõttu pole Paxful Eestis taotlenud ka ei virtuaalvääringu rahakotiteenuse ega virtuaalvääringu raha vastu vahetamise teenuse lube. Paxful Inc. on registreeritud Delaware'i osariigis, mis on tuntud maksuparadiisina, ning Paxful OÜ pole viimase tütarfirma.

Eestis tegeletakse aga arendamisega ja seda sellepärast, et siin on palju talente ja odavam tööjõud kui USAs. Schaback väitis lausa, et võrreldes teiste kohalike idufirmadega maksab Paxful kõige paremat palka. "Keskmine palk arendajatele on üle 3000–4000 euro. Aga me ei soovi juuniore, vaid kogenuid, keda ei pea mikromänedžeerima," rääkis ta. Tegelikult oli aga üks põhjus arendustegevuse Eestisse kolimiseks ka see, et 2015. aastal hakkasid New Yorgis krüptoärile kehtima karmimad regulatsioonid.

Praeguseks on firmas tööl juba sadakond inimest, neist veidi alla poole Narva maantee kontoris. Harukontorid on veel Hongkongis, Filipiinidel Manilas ja New Yorgis. Plaanis on jätkuvalt töötajaid juurde värvata. Seejuures lubab Schaback, et Eestisse jääb peakontor, kus on disain, tootearendus ja marketing.

2016. aasta septembris pidutsesid Schaback ja Youssef koos Paxfuli IT-juhi Ivan Suhhareviga Miamis. Ühel hetkel otsustati minna renditud katusekorteri rõdule värskelt ostetud automaadiga poseerima.

Hirmunud kohalikud kutsusid aga Paxfuli juhtidele kohe politsei. Peagi saabus sündmuskohale lausa SWAT-tiim koos snaipritega. Trio arreteeriti, kuid hiljem loobus kohalik prokuratuur süüdistustest.

Paxful OÜ asutati 2016. aasta detsembris (ehk mõnevõrra hiljem, kui Eestis reaalne arendustegevus algas). Firma pole kahetsusväärselt esitanud majandusaasta aruannet - Schabacki sõnul on firma kasv olnud nii kiire, et raamatupidaja pole suutnud tööga veel hakkama saada.

Küll aga on avalikud kvartalikäibed. Tänavu kolmandas kvartalis käive lausa kümnekordistus, jõudes ligi 800 000 euroni. Schaback aga tõdes, et andmed pole jällegi päris korrektsed - aasta lõpuks peaks käive kokku küündima 4 miljoni euroni.

Tööjõumakse maksti kolme kuuga ligi 140 000 eurot, kusjuures tööl oli keskmiselt 33 inimest – see tähendab, et keskmine brutopalk oli Paxfulis üle 2600 euro. Schabacki sõnul on "palgalõhe" arendajate ja klienditoe töötajate vahel.